19. dets 2023

Sandra jõululugu

Aastaid tagasi, kui veel väiksem olin, teadsin, et tegelikult pole päkapikke olemas. Pärast ühte juhtumit tuli mul oma arvamust tõsiselt korrigeerida. 

Ühel mõnusal talveõhtul enne jõule, kui väljas oli juba pime, istusin koos vanavanaema ja tädiga elutoas.  Kuusk säras, meie õega joonistasime, vanavanaema ning tädi vaatasid uudiseid. Käisime aeg-ajalt õega sussi juures, lootuses, et päkapikk on käinud. Ei olnud. Äkki nägin ühel hetkel silmanurgast punast vilksatust ja kiirustasin sussi juurde. Oh üllatust! Sinna sisse oli tekkinud suur tops jäätist. 

Kuidas selline asi juhtuda sai, jääb igaveseks teadmata. 

Sandra Asu, 9. kl


Annika jõululugu

Väiksena ei meeldinud jõuluvana mulle mitte karvavõrdki. Alati, kui pidin salmi lugema või tema kõrval seisma, hakkasin kohe jonnima ning tahtsin võimalikult ruttu peitu pugeda. Kui teised lapsed armastasid jõuluvana, siis minu jaoks oli ta üks suur pika habemega kole ja paha mees.

Mulle meenub üks hägune mälestus sellest, kui olin umbes nelja- või viieaastane ja pidin terve saali ees jõuluvanale salmi minema lugema. Närveerisin väga, aga õnneks tulid minuga kaasa ema ja väikevend. Jõuluvana kõrvale jõudnud, teadsin, et hästi ikka ei lähe. Pugesin kohe ema selja taha, samal ajal, kui tema mind taadi poole lükkas. See pidi ema jaoks päris piinlik hetk olema, sest kõik vahtisid, kuidas üks väike tüdruk jõuluvana ees lihtsalt pillima hakkas. Väikevend ei teinud üldse välja. Ma usun, et ta ei saanud arugi, mis toimus.

Ka kodusest jõuluvanast on meeles mitu mälestust. Ükskord ei tulnud mul ühtegi luuletust pähe ja hakkasin taadi ees nutma. Teised pereliikmed soovitasid teha kukerpalli, mida ma ka tegin ning sain kingitused kätte.

Ma arvan, et jõuluvana kartmine võis tulla sellest, et ema rääkis kogu aeg, kuidas jõuluvana jälgib terve aasta, kas oled ikka hea laps ja kui ei, siis saad vitsaga. Kartsin seda, kuna olin üks suur pahanduste korraldaja.

Nüüd saan jõuluvanaga väga hästi läbi. Meelsasti kannan talle ette luuletusi ja kindlasti teen paar kukerpalli ka. Ootan teda igal aastal. Vahel jätab jõuluvana ainult kingikoti ukse taha ja arvan, et see oleks väiksemale minule päris hästi meeldinud.

Annika Kink, 8. kl

Lisette jõululugu

Kui olin väike, üritasin tihti öösiti üleval istuda, et päkapikke näha, kuid asjata – seda ei juhtunud. Kirjutasin tihti ka kirjakesi päkapiku sussi sisse. Kirjad olid alati kadunud, aga vastust ei saanud ma kunagi.

Ühel päeval jäin üksinda koju. Ma ei mäleta, mida vanemate kapist otsisin, aga seda, mida sinna otsima läksin, küll ei leidnud. Avastasin hoopis enda kirjutatud kirjad ja hunniku maiuseid. Olin samal ajal õnnelik, et nii palju kommi leidsin ja samas ka nii löödud avastusest, et mu vanemad võivad päkapikud olla.  

Vaatamata sellele lapsepõlve juhtumile usun päkapikkudesse ja ehk ma siiski ka kunagi näen neid. Lootust ei tohi kunagi kaotada…

Lisette Raudsepp, 9. kl

Reesi jõululugu

Ühel kaugel ja pisikesel maal seisab küla keskel kaunis jõulupuu. Selle ladvas särab imeline põhjatäht, mis aitab kõigil jõuda oma kallite perede ja sõprade juurde.

Kodud on ehitud säravate jõulukaunistustega, kõikjal askeldavad päkapikud, õues oravad ja jänkud. Meeleolu kodudes on pühalik: kostab laste kilkeid, saab palju nalja, laudadelt võib leida õunu, komme ja maitsvaid piparkooke, mida süües oodatakse jõulumeest. Saanikella kõla ja põhjapõdra kabjaklõbinat kuuldes ruttab nii suur kui väike tuppa jõulukuuse juurde, et saada jõuluvanalt kingitusi, mida on oodatud terve pühadeaeg.

Kaminatule paistel avatakse kingid ja tohutu rõõm on täitmas kodusid talvevõlumaal.

Reesi Vissel, 8. kl

Kärdi jõululugu

Päkapikud piiluvad,
tasakesi hiilivad,
igas nurgas, igas praos
ja ka sinu mängulaos.

Nad jälgivad, et mida teed
nii õues kui ka sees.
Kas oled ikka olnud hea,
kas kinke sulle tooma peab?

Päkapikud vaatavad
ja hoolega nad mõtlevad.
Vaatavad ja mõtlevad
ning piilumist ei lõpeta.


Varsti teatab kalender:
käes 24. detsember.
Jõuluvana saabunud
ja kinke kaasa toonud on.

Sa vaata, mis su kuuse all,
mis ta sinna toimetand,
kas kingitusi viiskümmend üks
või kotitäite kaupa sütt.

Kärt-Evi Auksimäe, 6. kl

19. okt 2023

Sügis, sügis...

 Mõned õpilaste mõtted sügisest haikudesse panduna.

Õues raagus puud,

lehed maas värvilised,

nendes hullame.

 

Sügiskuu on käes.

Punased või pruunikad

seened metsa all.

 

Rändlinnud, külm tuul.

Sügise värvid ja

esimene torm.

 

Meeleolu kurb,

õues möllab jälle torm,

vihm tuleb hoogsalt.

 

Tormiseks nüüd läeb,

vihma sajab aknale,

lombid maas on taas.

 

Raagus puud on õuel,

sügise värvid murul.

Esimene külm.

 

Öö sügav ja pime,

tähed säramas taevas.

Unistused helendavad.

 

Rändlinnud

esimese külmaga

võidu lendamas.


21. juuni 2023

9. kl lõpuaktuse kõne

Austatud Varstu Kooli õpetajad, koolitöötajad, lapsevanemad, kaaslõpetajad ja külalised!

Alustuseks soovin teid kõiki tänada. Ilma teieta poleks see päev siin kätte jõudnud: poleks olnud põhjust seada kimpu lilled, panna selga uhked riided ja palgeile manada õndsad naeratused. Poleks ka päiksel olnud põhjast miilata nõnda, nagu ta seda täna teeb.  

Aitäh, kallid õpetajad, et te arvestasite meie iseärasustega ning olite vastutulelikud; et te suhtusite oma töösse niivõrd suure pühendumuse ja kohusetundega. Et te kannatasite ära me tülpinud näod ning kõik need korrad, mil püüdsime iga oma keharakuga välja näidata,  kui parema meelega oleksime ükskõik mujal kui teie tunnis. Ma ei tea, kui  hästi või halvasti te taipasite, et olete meile tegelikult väga kallid, ja isegi kui siis ära ei tabanud, sai see nüüd öeldud ning teadke: te olete tubli töö ära teinud.

Aitäh teile, minu klassikaaslased. Mitte kunagi varem ja mitte kunagi hiljem ei saa olema sellist klassi. Me olime küll vaiksed ja vaoshoitud ja tihtipeale polnud õpetajad kindel, kas klassiruumis üldse kedagi ootamas on: mitte piuksu ka polnud kuulda. Meie puhul sattusid kokku totaalselt erinevad isiksused, kuid  kummalisel kombel hakkas see veider kooslus toimima ning korraldas koos nii mõndagi unustamatut. 

Aitäh, kallid lapsevanemad, et te võlusite pühapäevaõhtul imekohtadest välja värvilist paberit ning küpsetasite poole ööni muffineid, mida järgmisel päeval kohvikus müüa. Et te rüütasite meie õpikud, poetasite väljasõiduks viieka ja vastasite professionaalselt intervjuuküsimustele homse kirjandusetunni tarbeks. Isegi, kui me ei oska seda alati väljendada, olles alles iseendaga kimpus, hirmunud ja segaduses, hindame väga kõrgelt kõike, mida olete meie heaks teinud ning armastame teid kogu südamest.  Ausalt ka.

Aitäh teile, koolikokad  ning -koristajad, et meil oli võimalus õppida puhastes ruumides ning kinnitada oma keha koolisööklas maitsva toiduga. Et te andestasite meile meie lauale laiali läinud piima ja veidi lagastatuna maha jäetud saunaruumi tüdrukute riietusruumis. Tihtipeale just enne võrkpallitrenni.

Hoolimata kõigest sellest, mis tuleb pärast, jääb Varstu Kool mulle siiski kõige südamelähedasemaks. Tema uhkeid seinu olen näinud igas võimalikus värvivarjundis: õnnekullast raskena ning kadeduserohest läikivana, elevusepunast õhetavana ning meeleheite pigimustast puudutatuna. Siin on mu inimesed, kellega koos olen üles kasvanud, kes mõistavad mind ja võtavad mind just sellisena, nagu ma olen. 

Ma soovin teile oma südamepõhjast ilusat elu, sest usun, et see on vähim, mida te väärite. Ma soovin, et te leiaksite endis jõu, et usaldada peale seda, kui teid on reedetud; armastada peale seda, kui teile on tehtud haiget; proovida uuesti peale läbikukkumist. Kõige tähtsam on teada saada, mis on see üks asi, mis teid köidab ja huvitab enim, see, mille suhtes olete kirglik, et sellele siis järgneda ning nõnda saada õnnelikuks. Kui siht on selge, pole enam tähtis, kuhu kooli te sisse saate või ei saa – need kõik on vaid pisiasjad, mis teevad pärale jõudmise  huvitavamaks. 

Unistage suurelt, unistage julgelt. Kuid ärge unustage hinnata pisikesi hetki, sest need on kõik, mis teil iial olema saab.

Nõnda on lõppemas viimane kirjatöö, mille ma iial Varstu Koolile kirjutan. Kuigi mõnes mõttes võib öelda, et iga järgnev on tegelikult tugevas ühenduses temaga, sest ma poleks selline inimene, nagu ma olen, kui ma ei oleks käinud siin koolis.

Ära vannu alla, Varstu Kool, ja pane sama visalt edasi, et sinu lapsed võiksid tulla tagasi ja näha, kuidas nende õed ja vennad sirguvad ses valge-rohelise-kirjus hoones Pilpa mäe otsas järjekordseks põlvkonnaks, kes enda õlul kannab Varstu vaimu: tagasihoidlikku, kuid oma võimeid täielikult tundvaks. 

Aitäh sulle, Varstu Kool, kõige eest. Ma ei unusta sind kunagi!

Varstu Kultuurikeskus, 16. juuni 2023

Laura Kirke Bertel Pertel



 

 


 





4. juuni 2023

Kooli sünnipäevaks

Üks õnneõitest raske pea. Üks laps, kes sündiv olendiks –

mälestused, tajud, ootus – tal tuksub ihus hing.

„Kas tunned algust, mis ses päevas küpses lõpu ajendiks?“

Vaid vaikida siis võis see laps – tumm kui südaöine linn.


Siiski suureks taipas lüüa silmad need,

kust mõte leidis homseks kajastust:

naerev sügispäev ning tema pikad kullakeed…

Seal algas kord ja lõppeb ka üks ajastu.


Laura Kirke Bertel Pertel, 9. kl

Kooli sünnipäevaks. Mälestus vihmasest päevast

Oli suvi aastal 2019 ja mäletan väga selgelt seda päeva. 

Tahtsime sõpradega lõuna paiku staadionile minna ja kutsusime kõik kokku. Enne seda aga, kui mängima jõudsime, hakkas kõvasti müristama ja vihma kallama. Jooksime kõik koolimaja ette varju. Tegime seal grupipilte ja rääkisime niisama põnevat juttu. Hüppasime ka asfaldile tekkinud porilompides ja ütleme nii, et vähemalt mina kõige kuivemaks ei jäänud. Meil sai koos olles tohutult nalja. 

Kui vihm lõppes, otsustasime kodudesse riideid vahetama minna, et saaks ikkagi staadionil plaanitud mänge mängida. 


Kerli Ojaveer, 7. kl

Kooli sünnipäevaks. Põnev palliruum

Kooli palliruum on minu jaoks eriline koht. Käime seal Kairiti ja Loonaga aega veetmas. Mõnikord ühinevad meiega veel Maria ning Melani. 

Kolmapäeval neljanda tunni ajal on meil vaba tund ja aega omajagu. Peamiselt ehitame palliruumis takistusradasid, mida kutsume džungliks. Seal mängime pimedas kulli. Ainult telefoni taskulamp töötab. Telefoni peale paneme võrguga särgi, mis on värviline, et oleks veel pimedam ja kirevam. 

Ikka on põnev vahepeal palliruumi salaja sisse hiilida ja mängida, tülitseda ning ära leppida… 

Kõike selleks, et koguda mälestusi. 


Älis Valge, 6. kl

 

2. juuni 2023

Kooli sünnipäevaks. Kiiga-kääga, kiiged käivad…

Küll on hea minna koos sõbraga mändide alla kiikuma, et rääkida koolist või niisama elust. Kui sa kiigud, siis ei mõtle väga palju halbadele asjadele, vaid sellele, kuidas saaks anda kiigele suuremat hoogu, et sõbrannast kõrgemale lennata. 

Kui ma tunnen kurbust, siis lähen ka alati kiikuma, sest need kiiged on kuidagi erilised, tuues esile häid mälestusi ja mõtteid. Kui ma lapsena koos sõpradega kiikusin ja maha kukkusin, siis see ei olnud valus, vaid pigem naljakas. Lõbu oli laialt selle tõttu, et kukkusin nii, et hoogu isegi polnud. Nalja tegi ka see, kuidas sõbranna kiigest mööda istus ja maha prantsatas.

Vahetundide ajal on sooja ilmaga mõnus kiikuda ja lihtsalt muusikat kuulates oodata, kuni kell tundi läheb. Mul tuleb ka meelde, kui me kolmekesi kiikudes niisama juttu rääkisime ja sõbrannal äkitselt meelde tuli, et kodutöö tegemata jäi. Kargasime ruttu püsti ja jooksime koolimajja, et hädalist üheskoos aidata.

Kiikudes tunned end oma mõtetes ja mälestustes hästi.


Renata-Marjana Karu, 9. kl

Kooli sünnipäevaks. Vaatan aknast...

Kaunistab me õueala

Esinduslik käimisrada.

Nii kui helgib päiksesära,

Aknast kohe vaatan seda.


Vaade on nii võrratu!

Aegamööda tallatule

Antud hoolt ja nähtud vaeva,

Diplom tuleks välja anda!

Endiseks see võikski jääda…


Sigrit Pettai, 9. kl


Kooli sünnipäevaks. Tüdrukute riietusruumi saun

Kõige rohkem on mulle meelde jäänud tüdrukute riietusruumi saun. Algklassides pidasin seda kooli kõige lahedamaks paigaks. Tavaliselt olid seal vanemad tüdrukud ja kui keegi nendest sind sauna kutsus, olid teistest ägedam.

Paar aastat tagasi vahetasime sõbrannadega seal enne iga kehalise kasvatuse tundi riideid. Samal ajal rääkisime igasuguseid saladusi või jutte, mida olime kooli peal kuulnud. Mul ei ole päris ühte kindlat mälestust saunast, kuid on meeles kord, kui me sõbrannadega koha pärast saunalaval vaidlema läksime.

Nüüd ei pööra keegi saunale tähelepanu. See on lihtsalt tavaline riiete vahetamise koht. 

Annika Kink, 7. kl


Algusest peale, kui siia kooli tulin, tundus mulle, et see saab olema koht, kus oma vaba aja veedan ja nii ka läks. 

Saun on minu jaoks kõige rahulikum ja vaiksem koht, kus tavaliselt oma sõpradega koos istun. Räägime juttu, koolipäeva lõpus käime poes ja tagasi jõudnud, sööme saunas istudes ostetud kraami.

Olen seal ka maganud. Ühel hommikul olin kooli tulles nii väsinud, et läksin saunalavale ja jäin kuidagi magama, mille nahka läks terve esimene tund.

Ainuke asi, mis saunas mulle väga ei sobi, on see, et internet ei levi ning pole võimalik telefonis istuda. 


Lisette Raudsepp, 8. kl

Kooli sünnipäevaks. Unelmate spordiväljak

Kui väiksem olin ja koolimaja kõrval olevat tühja platsi vaatasin, mõtlesin iga kord, et siia võiks kunagi skatepark tulla. Tühi plats ja kaks vana katkist korvi, mille all sai korvpalli mängida, meelitasid poisse kohale küll, kuid iga kord mõtlesin ma platsile jõudes, et saaks siia kunagi ka rattaga sõitma tulla. 

Tahe oli nii suur, et proovisime sõpradega ükskord luua mingisugust omaloomingulist ehitist, kus oli toru, mille peale tõukerattaga hüpates said edasi libiseda ja meisterdada rambid, mille pealt hüpata ja ratast lõhkuda. Need ei olnud meil muidugi kõige paremini tehtud just sellepärast, et olime noored ja materjali, millest ehitada, oli äärmiselt vähe. 

Oodatud-loodetud skateparki me ei saanud. Selle asemel tuli hoopis vinge korvpalliplats, mille üle olen väga rõõmus, sest kui nüüd mõelda, sobib mulle korvpalliplats palju rohkem. Igal nädalavahetusel käime koos sõpradega kossu mängimas ja lihtsalt aega veetmas. 

Nii vinget platsi ei osanud ma oodatagi. See on parim!


Rasmus Hainoja, 8. kl

Kooli sünnipäevaks. Üks eriline koht

Aasta oli 2019, kui käisime koos sõpradega koolimaja tagaukse juures istumas. Tegime seda peaaegu iga päev.

Mängisime palli, kuulasime muusikat, sõime ja jõime või siis istusime niisama ning ajasime juttu. Mõnikord  naersime ning vahepeal ka nutsime.

Ühe noortekeskuse laagri ajal istusime varahommikul suure kambaga koolimaja trepil, tekid ümber, ning vaatasime päikesetõusu. Sääsed puresid ja ajasid närvi, kuid vaade oli seda väärt. Oleme ka nüüd hiljem seal käinud tähti vaatamas ja niisama jutustamas, kuid ainult kahe-kolmekesi. 


Keitlin Valge, 8. kl

Kooli sünnipäevaks. Mõtiskledes muusikaklassis


Muusikat mu kõrvades

Unustada ei saa.

Unelmate seiklused

Sõpradega klassis sees.

Ikka ja jälle

Kipub rõõm su sisse.

Aknast välja sa piilud, 

Kahjuks õhtu juba käes.

Lauamäng jäi pooleli…

Aken - see ei valeta,

Sulle märku annab - 

Selleks korraks aitab küll!



Reesi Vissel, 7. kl

Kooli sünnipäevaks. Meie spordisaal


Üle kõige, mis meil koolis on, jääb minu lemmikuks ja ühtlasi kõige meeldejäävamaks vana hea Varstu Kooli spordisaal. 

Spordisaalis on juhtunud nii mõndagi. Mäletan esimest korda, kui saaliga kokku puutusin. Läksin tennisetrenni, olles siis kõigest 2. klassis ja sellest ajast saati hakkas mulle võimla meeldima. Proovisin vahetundide ajal saali hiilida ning seal siis mängida. Vahepeal läks kõik edukalt, kuid enamuse ajast jäin vahele ja pidin ebaõnnestunult teisele korrusele oma klassiruumi tagasi minema, sest olime veel väikesed ja esimesel korrusel ei tohtinud ilma õpetajata käia.

Praegu aga viibimegi enamuse vahetundidest spordisaalis koos sõpradega jalgpalli mängides ja teisi lõbusaid tegevusi tehes. 


Sten Valge, 8. kl


Meie kooli spordisaalis olen kogenud palju elamusi: teinud sporti, samas ka lõbutsenud.

Võimlas võib end alati hästi tunda, vaatamata väikestele haigetsaamistele. Sportimisega käivadki kaasas mõned vigastused.

Kui meie koolis on toimunud erinevad laagrid, siis nende juurde kuulub ka ööbimine ja spordisaalis meeldib mulle seda just eriti teha hubase õhkkonna tõttu. 

Kui õpetaja palus valida üks oluline koht, millest mõni mõte kirjutada, teadsin kohe, mida valida. 


Markus Soe, 7. kl

Kooli sünnipäevaks. Tüdrukute riietusruum

Tüdrukute riietusruumiga seoses on mul palju erinevaid naljakaid, lõbusaid ning toredaid mälestusi.

Aastad tagasi mängisime seal praeguse viienda klassiga enne kehalise tunde pimesikku. Vahepeal ka kulli ning mõnikord võtsime saalist salaja mängimiseks palli kaasa. 

Möödunud aastal tegime koos Älisiga tüdrukute riietusruumi vetsus potile naerunäo ning kaunistasime selle tobedalt, mis õpetajatele ei meeldinud. Riietusruumi peegli ees tegime palju pilte, mõnikord ehitasime pinkidest sinna pika riiuli.


Kairit Pettai, 6. kl



Kooli sünnipäevaks. Eriline klassiruum

Sellel klassiruumil on minu jaoks väga oluline tähendus. Siin mõeldakse välja suuri plaane, ollakse koos ja soovi korral üksi oma mõtetega.

Klassist saad kõike, mida vajad ja rohkemgi veel. Riiulid on täis võite, kaotusi, materjale lugemiseks, mänge, varustust, samuti hulgaliselt mälestusi.

Klassi valvur Merle on kõige heatahtlikum inimene ja suurepärasem rühmajuht, keda ma tean. Ta hoolib tõsiselt igaühest ja suudab teha nii väikeste kui kõige suuremate ühised tegevused mõnusaks koosolemiseks.


Lauri Saal, 9. kl


Kooli sünnipäevaks. Seinakull

Minu jaoks on eriline koht koolimaja koridor, sest väiksena mängisin klassikaaslastega just seal seinakulli. 

Iga vahetunni alguses lippasime koridori ühest otsast teise ja viimasena kohale jõudnu jäi kulliks. Õpetajatele see mäng eriti ei meeldinud, sest nad ei saanud koridoris kõndida, kui vaja oli. Meie jaoks aga möödusid vahetunnid joostes ja naerdes nii kiiresti!

Alati kui mõtlen selle mängu peale, tuleb naeratus näkku ja tuju läheb kohe paremaks.


Loona-Maria Soe, 6. kl

17. mai 2023

Inimlikkusest aja arutuses (Jojo Moyes "Tüdruk, kes sinust maha jäi")

On aasta 1916. Pisikese St Perrone’i linna Prantsusmaal on hõivanud sakslaste väed, kes käivad linnakese elanike ning varaga ümber täpselt nii, nagu lusti on. Inimesed elavad pidevas hirmus, näljas ja leinas. Igapäevane elu on kaotanud oma ilu ja tähtsusetud rõõmud – kõik on koondunud vaid üheks üldiseks eesmärgiks: jääda ellu. Õed Hélène ning Sophie peavad kahekesi ülal armetut, vaid kehva kohvi ja kaaskodanike lohutavat seltskonda pakkuvat baari, mis kunagi oli olnud suursugune, luksuslikult sisustatud tubade, merena laiuva iluaia ja söögisaalis soojalt lõõmava marmorkaminaga hotell. Nüüd on ainsaks silmailu pakkuvaks esemeks kogu majas köögi seinal rippuv uljais värvides maalitud portree Sophie’st, mille on teinud tema sõtta saadetud kunstnikust abikaasa Édouard Lefèvre. „Hämaras valgusvihus ilmus nähtavale portree, mille Édouard oli minust meie esimesel abieluaastal maalinud. Pildilt vaatas vastu äsja mehele läinud naise enesekindel, meelerahu täis pilk, mida põhjustab teadmine, et sind jumaldatakse.“ 

Baaris õhtustavad uue komandandi käsul igal õhtul saksa sõdurid ja komandandis endas ärkab kohatu huvi Sophie ning veel enamgi – tema portree vastu. Naise meeleheide ja soov näha kordki veel Édouardi lükkab Sophie tegudele, mille tagajärgede suhtes ta ennast nii naiivselt pimedaks teeb. Üks juhtival positsioonil komandant. Vangilaagris kannatav mees. Üks armuvalus naine. Üks maal. Üks lubadus, mida murda on nii lihtne, nii lihtne, kuid mille pidamise õhkõrn võimalus seda kaunimaks muutub. „Istusin lõdisedes, käed süles oleval kotil kokku pigistatud. Ma ei üritanud riidekatte alt välja piiluda, kui auto liikuma hakkas. Ma ei tahtnud tunda endal kogu linna silmi. Ei tahtnud kuulda nende hukkamõistu. Lasin peal aeglaselt kätele vajuda, sosistades endamisi „Édouard, Édouard, Édouard.“ Ja: „Anna andeks.“ Ma polnud kindel, kelle ees ma vabandasin.“ 

Üheksa aastakümmet hiljem ripub seesama maal oma varalahkunud arhitektist meest leinava Liv Halstoni magamistoa seinal. „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ - nõnda kõlab portree pealkiri nüüd. Teose väärtuse äkiline avaldumine kui miljoneid naelu maksev väärtteos paiskab elule armutu ja lõputuna näiva võitluse maali omamisõiguse pärast. Kunstniku kauged sugulased väidavad, et maal on esimese maailmasõja ajal sakslaste poolt varastatud ning nad nõuavad teost kui olulist perekonnaosa tagasi, et see oksjonil suure summa raha eest maha müüa. Nende süüdistustele aitab kaasa maali äärmiselt ähmane minevik. Liv astub portree seotusest oma mehe ja iseenda kunagise muretu minaga pimestatuna kohtuprotsessi, mis riisub ta rahast paljaks, muudab ta üldsuse silmis ihneks ja ebainimlikuks koletiseks ja sõjakuritegude õigustajaks ning määrib ka tema surnud mehe kinnisvarafirma nime. Lisaks kõigele õnnestub tal lootusetult armuda oma vastaste kaitsjasse Paul McCafferty’sse. 

Mis juhtus Sophie Lefèvre’ga? Kuidas sattus maal sakslaste kätte? Kas komandant pidas oma lubadust? Kas Livi kätte jäetakse ainus asi, mis kinnitaks, et ta on midagi enamat tüdrukust, kes jäi maha? Milline on tõe ja inimlikkuse hind? 

Midagi pole öelda: Jojo Moyes on taaskordselt maha saanud hiilgava armastusromaaniga. Kuid nimetada käesolevat raamatut pelgalt armastusromaaniks oleks minu meelest selle hirmus teotus – autor on endale seadnud hoopis üllama eesmärgi. Meisterlikult loodud intriigide, paeluva probleemistiku ning hingestatud karakterite vahelt aimub inimloomuse muutumatuse peenetundeline lahkamine, mis võlub oma aususe ning ajatusega. Eriti just nüüdsel ajal, mil kahtluse alla on seatud meie liigi ainus ühine omadus, mis muudab meid just nõnda haavatavaks ning erakordseks, nagu me oleme – inimlikkus. „Sina unustad, et ma kuulun vaenlase armeesse ja mina unustan, et sa oled naine, kes veedab suure osa oma ajast, üritades seda armeed õõnestada. Oleksime lihtsalt… kaks inimest?“ 

Kirjutades raamatut kahes ajaraamistikus korraga hõljub alati õhus oht, et üks osa tuleb teisest nõrgem ning tasakaal nihkub paigast. Sophie ja Édouardi hingematva armastuse lugu, sõja inetused ning neis siiski säiliv lootus ja usk neelasid mind täielikult. Ahmisin raamatu esimest osa kui hapnikku ja hingasin oma hingetõmbed ära vast poole päevaga. Kuid siis mu vaimustus hääbus kergelt. Tänapäevane osa ei köitnud mind pooltki nõnda tugevalt. Livi tegelaskuju lapsikus ning suutmatus lasta asjadest lahti, tema põikpäine viha Pauli vastu, keda ta süüdistab skeemitamises ning usalduse ärakasutamises ja see kohutavalt pikaks veniv kohtuprotsess panid mu kannatuse päris korralikult proovile. Maal ise, mille ülesanne oli siduda kahte raamatu osa ühtseks tervikuks, sai nõnda põhjalikult ära leierdatud, et portreed ümbritsev salapärasuse loor ja selle jõuline võlu, mis igat vaatajat omal unikaalsel viisil kütkestas, nõrgenes tuntavalt. Kuid võimalus teos pooleli jätta oli mõeldamatu, kuna janu lõpptulemuse järele kasvas iga loetud leheküljega. Sophie saatus huvitas mind kaugelt enam kui kohtuasja otsus, mille saabuminegi küsimärgi all oli, arvestades kogu segadust, mis seda ümbritses. Lõppkokkuvõttes pole ju oluline, kelle kätte jääb maal, vaid see, kelle kasuks räägib tõde. 

Aga epiloog oli ilus. Suur kummardus autorile, sest tal oli igasugune õigus ning ka kõik vahendid, et finaal millekski inetuks ja südantmurdvaks muuta. Kuid seekord säästis ta lugejat, kes niigi terve lugemisprotsessi vältel korralikul emotsioonide ameerika mägedel viibinud oli. Nii et otsustavate, tõde avavate ridadeni jõudes veeresid mu põskedelt rõõmu ja heldimuse, mitte kurbuse ja ahastuse pisarapärlid. Aitäh, Jojo Moyes. 

„Tüdruk, kes sinust maha jäi“ jutustab loo inimlikkusest ja usust. Usust armastusse ja õiglusesse, sellesse igavikulisse vajadusse olla mõistetud õigeks, kui ütled, et kaks pluss kaks on neli ja mitte viis. Raamat tuletab lugejale meelde, et mis iganes ajad ka ei valitseks, milleks iganes olud ka ei sunniks: meie jääme ikkagi inimesteks. Ja et mõnikord võib ka kõige sinisilmsem lootus, kõige naiivsem uskumus leida enda tõelisuse toetajaks selle osa inimloomusest, mis on nii siiras ja kangutamatu, end ümbritseva poolt niivõrd moondamatu ning iseenda suurusest jõudu ammutav. „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ pani mind uskuma inimesse. „Oo jaa, ma mäletan seda väga selgelt. Ma mäletan seda, sest ma ei suutnud aru saada, mida see tähendab. Sinna oli kriidiga kirjutatud: „Pour Herr Kommandant, qui comprenda: pas pris, mais donne.“ Ta vaikib. „Härra komandandile, kes mõistab: mitte võetud, vaid antud.“

Laura Kirke Bertel Pertel, 9. kl 

Vabariikliku arvustuskonkursi ULAKASS I koht aastal 2023

1. mai 2023

Kuulsad eestlased

6.-9. kl õpilased kirjutasid luulevormis clerihew-salme Eestimaa kuulsatest inimestest.

Clerihew on Edmund Clerihew Bentley leiutatud veider neljarealine biograafiline luuletus. Esimene rida on luuletuse teema nimi, tavaliselt kuulus inimene, kes on asetatud absurdi valgusesse.


Tanel Padar,

arvasin, et oled agar,

kuid sa siiski aega võtsid,

enda ümber ringi vaatsid.


Mari Kalkun,

kui su laulu kuulen, kukun.

Sa ju laulad nagu lind,

silmis helgib järvepind.


Ott Tänak – kiire mees,

autoga vaid trifti teeb.

Poes tal pole tuju käia 

fännidele äge näib ka!


„Anett Kontaveit,

et sul täna lonkaks võit.“

Nii kuuldub garderoobis enne mängu,

pihtijaks rätik, mis jäetud ruuminurka längu.


Kristiina Ehin,

kel raamat „Luigeluulelinn“.

Mis seal tegid siis need luiged? 

Ehtisid end, nokad huikel.


Mart Poom,

kõva spordiloom,

kord palli tõrjus väravas,

kõik rõõmustasid  mõnuga.


Kaia Kanepi

kahjuks ei räpi.

Reketit ta omaks peab,

võistluseks end valmis seab.


Rasmus Mägi

tõkkejooksus imet tegi.

Ta on ilmas palju näinud,

jooksmas siin ja seal ju käinud.


Helgi Sallo – Alma-proua,

üsna palju teha jõuab.

Õnne tänav tema kodu,

austajaid ka paras rodu.


Nublu on öölaps,

kes oma nägu varjanud. Oh sa lops!

Segamatult soovis ta 

Prisma kassasabas aega veeta.



Karuema monoloog

Nooblilt kohevusse kastetud ja küpse vilja karva –

nii pühalikult täpselt istub ihu ümber rüü,

ja vahest polegi see puhasjuhuslikku rütmi: üliharva,

kui mu kahes ümarsilmas helgib andekspaluv süü:

 

„On möödapääsmatust vaid tundev see minu raev,

mis kahes lõik’vas  marmorreas end manab silmale:

ei soovituna mulle näi too ohuraske inimjanu kaev -

ju liig köitev ruugeil esmasustel, mis tõin ma ilmale!“

 

Nõnda oht saab ristitud kui eesmärgiõnnis abinõu,

ja paar karust karjatust ei murra elu olemuse nahka:

pole sünnis joosta kaklema, kus jookseb teise õu,

ning säilitat’ võiks jääda koonuümarus kui tuhk-kahkjas.

 

Kuid võib siis h i r m u l olla eales pisarpuhas maik,

kui tilgutat’ saab õigel altaril ta verekarva vaik?

Laura Kirke Bertel Pertel, 9. kl

Aasta loomale pühendatud luulekonkursi 2022 auhinnatud töö



Armastades kujutelma (arvustus J. Greeni raamatule "Paberlinnad")

Margo Roth Spiegelman on oma keskkooli kukutamatu  kuninganna ning ainuvalitseja. Tema poole pöördudes jälgivad pilgud vaid oma igapäevast trajektoori: leidub nii kaugelt imetlejaid kui ka neid, kes neiule lähemale pääsenud. Margo on elav legend. „Margo Roth Spiegelman, kelle kuuesilbilist täisnime öeldi mingisuguse vaikse lugupidamisega. Margo Roth Spiegelman, kelle eepilistest seiklustest jutustavad lood levisid koolis kulutulena.“

Väide, et kõik teda armastavad, on ekslik, kuna iga viimne kui Margod mingilgi moel kalliks pidav hing jumaldab pigem kujutluspilti tüdrukust. Täpselt sellisena, nagu on soov oma versioonis oma väikeses kitsas peakeses. Oma Margo Roth Spiegelmani, kes  eksib tuhandete teiste Margode ookeani.

Kuni Quentin Jacobsen leiab endas meeletu ning kohati segaseks jääva tungi näha ning mõista ka viimaks seda õiget Margo Roth Spiegelmani - müsteeriumi, saladust, imet, kes kõigile ülejäänutele küündimatuks on jäänud. Nii et kui neiu haihtub nagu tina tuhka (olgugi, et selles pole Margo juures midagi kummalist), otsustab poiss kõik ülejäänu, mis pole seotud meeletu jahiga Margo leidmiseks, peaaegu et sinnapaika jätta ja pühendub keskkooli viimastel nädalatel täielikult tüdruku poolt jäetud vihjetele, mis peaksid ta enda juurde viima. Seda enam ripub õhus Quentinis tekkinud kahtlus, et Margo on valinud noormehe mitte leidmaks tüdrukut, kes ootab päästmist, vaid tüdrukut, kes juba valinud lõpmatuse… Ja nõnda, kruvides maha uksi oma hingedelt, käies läbi mahajäetud pseudovisioone, lugedes luulekogusid ning sõites tuhandeid miile, otsib Quentin meeleheitlikult seda kummalist nähtust, mõistmata, et on Margo Roth Spiegelmani armastanud terve selle aja täpselt sellisena nagu kõik ülejäänudki - kujutelmana oma peas, tüdruku olemust oma tahte järgi voolinuna. „Margo Roth Spiegelman, see tüdruk, keda ma olen tundnud kaheaastasest peale – see tüdruk, kes oli kujutlus, mida ma armastasin.“

John Green näib olevat armunud oma mõistusse. „Paberlinnad“ oli juba teine tema raamat, kus tabasin ära enesega hädas oleva, häbeliku, kuid virga siseeluga noormehe ja populaarse, ihaldatud ning müstilise neiu, keda esimene üritab kõigest hingest mõista. Jutt käib Greeni debüütromaanist „Alaskat otsides“. Mõlema puhul, tuleb tunnistada, käsitletakse ülimalt valusat ning keerukat teemat, millega kokkupuutes olevad väga tunnistada ei tahagi. Kuid olgem ausad, nii mõnigi meist on ühel või teisel viisil armunud inimese enda asemel temast manatud kujutluspilti. Ja sedalaadi kiindumus on ohtlik, sest mõistmishetk, mis loodetavasti teatud aja möödudes saabub, võib osutuda julmalt valusaks. 

Teose peenelt harutatavale teemale vaatamata oli lugemisprotsess nii mõnelgi korral talumatu, kuna lehekülgedelt vaatasid vastu kirjaniku debüütromaani mõtteterad ja karakterite püüdlused. Samuti oli Margo Roth Spiegelmani võimalikult iseäralikuks ja veidraks muutmise katsed naeruväärsed ning kohati ülepingutatud. Mitte keegi ei veeda päevi mahajäetud hoonetes, plaanides üüratuid vempe ja saladuslikke põgenemisi oma musta märkmikusse, kirjutades nõnda, et tüdruk vaid ise aru saab. Kõik see pani mind sügavalt kahtlema Margo korras psüühikas, mis lõplikul kaalutlusel sai minu poolt hinnangu kui mentaalselt ebastabiilne. 

Raamat oli kirjutatud johngreenilikult köitvalt ning huumoriga pole kaugeltki kokku hoitud. Sellest tulenevalt polnud harvad lugemise käigus kõlanud naerupahvakad ning suu kohe kiskus tegelaste omavaheliste nägelemiste üle muigele. Aga pole mingi üllatus, et John Green kirjutada oskab, sest seda ta tõepoolest teha mõistab, mis kahjuks aga ei korva mõnesid augukesi põhiloos.  

Teose lõpus näib Quentin Jacobsen siiski taipavat, et on Margod võtnud mitte kui inimest, vaid kui mingit ettekujutust temast. „Põhiline viga, mida olin alati teinud – ja aususe huvides, ta oli alati lasknud mul seda teha - oli see: Margo ei olnud ime. Ta ei olnud seiklus. Ta ei olnud peen ja kallis asjake. Ta oli tüdruk.“ Sellele tõdemusele vaatamata jätkab noormees meeleheitlikku otsingut, Margo leidmine ehtsa kinnisideena ta peas. Lõpplahendus on aga Greenil igati õnnestunud ja seob omavahel edukalt kokku lahtised otsad, olles veenev ning jättes raamatu lugemise lõpuks õhku meeldiva noodi. 

Vaatamata puudustele, mis „Paberlinnadelt“ röövib kohati ära selle uuenduslikkuse ja lugeja rabamise, on teos ütlemata mõjus. Leidub raamatuid, mis pärast lõpetamist jätavad lugejasse tunde, nagu polekski midagi olnud ning on raamatud, mis tahes või tahtmata jäävad lihtsalt hinge ja käivad sinuga kaasas, leides aeg-ajalt uut mõtteainet, mida lugeja pähe puistata, nõudes edasiarendust. John Greeni „Paberlinnad“ kuulub  kahtlusetagi nende teiste raamatute sekka. Osalt põhjusega, osalt täiesti seletamatul ajendil, kuid teose poolt tõstatatud küsimuste vastused tuleks igaühel endal leida.

On see maailm üks päratu paberlinn või oled sina lihtsalt paberist inimene? Mis on tõeline? Mis tegelikult loeb? Kas inimesed su ees on kõigest kujutelmad, keda sa pimedalt armastad või suudad sa näha läbi nende pragude, kust valgus sisse pääseb ja toores olemus vaikselt välja nõrgub. Kas sa armastad isiksusi või neist loodud kujutlusi? „No vaata seda, Q, vaata kõiki neid põiktänavaid ja suuremaid maanteid, mis pööravad väljapoole, kõiki neid maju, mis on ehitatud selleks, et need kokku kukuksid. Kõiki neid paberinimesi oma pabermajades, kes põletavad enda tulevikku, et sooja saada.“

Laura Kirke Bertel Pertel, 8. kl

Raamatuarvustuskonkursi ULAKASS 2022 I koht ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi preemia




Rahvusvahelise mesilaste päeva luulevõistluse 2022 konkursitööd

Kuninganna mesilane (võistlusel äramärgitud töö)

Prouad, härrad mesilased,

uhkelt riides, soengud peas.

Kuninganna teener hõikas:

„Tee nüüd vabaks, vaikust reas!“


Kuninganna mesilane,

veelgi uhkem, säravam.

Kallid ehted käes ja kaelas,

hakkas kõnet pidama.


Mesilased imetlesid

kuningannat saledat.

Ilmselt siiski tasus ära

möödund suve spordivärk.

Annika Kink, 6. kl


Mesilinnud (võistlusel äramärgitud töö)

Näen, kui pilutan silmi püüdlikult ma,

meid endid kui tuhandeid mesiseid linde,

kes lendavad ringi, peas joad, mis lõputa

ja rinnus sumisemas sadu segaseid inde.


Soontes ju voolamas sulatat' mesi,

kui kõik väljast, mis püüab me hinge

januneb ilu, päikest ja lillekesi,

nii kaotame pea, selle kaitseva rinde.


Ja kuigi veider ja kummastav see meie sugu,

siiski au mul olla osa sest suurest tarust, mil oma lugu.

Laura Kirke Bertel Pertel, 8. kl


Härra Mumm hädas

Mesi magus nagu uni,

seda arvasid kõik, kuni….

härra Mumm läks mee juurde,

kust sai võimsa sutsu säärde.


Mesilased ümber taru,

kaitsevad ju oma varu.

Pannkook jääb nüüd ilma meeta,

tuleb hoopis moosi keeta.

Älis Valge, 5. kl


Mesilase külaskäik

Mesilane läks sõbrale külla,

aga sinna pikk tee oli minna.

Küsis inimeselt, ehk viitsib kohale viia,

vastutasuks toob mett ja piima.


Inimene nõus oli sellega väga,

öeldes, et küllaviimisega pole häda.

Mesilane siis sõbra pool käis ära, 

inimene heateost lausa säras.

Sten Valge, 7. kl


Julge mees

Tänane päev oli rahulik ja töökas,

polnud ühtegi herilast, kes taru rüüstaks.

Kuid järsku lendas mesilane, hüüdes: “Appi!“

ja mul oli tunne, et hirmust poeks ta riidekappi.


Läksin mesilast aitama, sest olen julge mees

ning nägin, et herilaseparv tema selja tagant lähenes.

Mesilane lendas tarru ning mina jäin välja võitlema,

sest kedagi polnud, kes peaks teda aitama.

Rasmus Leesi, 7. kl


Mesilaste päev 

Mesilasena ärkan vara,

palju tööd on teha vaja.

Stardin lennuks kell kuus,

lapsi nõelata on tuus!

Lisette Raudsepp, 7. kl


7. apr 2023

Raputus reaalsusest (arvustus O. Ruitlase teosele "Vee peal")

Libistan sõrmed üle helesinise kaane ja mulle vaatab vastu kolm kentsakat kogu, kellest üks näib olevat peategelane, nägu pikaks veninud, käes õngeritv. Teine lausa lehvitab, näol ebamäärane ilme, kolmas aga sama nukker kui esimene, istudes, silmad maas, kolme vennikest kandval paadil. Surun nina harjumuspäraselt raamatu õnneks mitte liialt ahistavalt valgesse leherägastikku. Varsti pidavat selle põhjal ka film välja tulema, ootused on parajalt kõrgel.

„Vee peal“ pole üks neist raamatutest, mida loetakse lootuses pääseda kuhugi kaunisse õitsvasse oaasi, kuhugi, kus on helge, helgem. Võid ju proovida, kuid koht, kus lõpetad, ei pruugi olla paigas, mis välgatas elavalt enne sõnadesse süvenemist, vaid kaheksakümnendate Võrus, pisikeses linnas Eesti päris alumises osas. Minategelaseks näiliselt täiesti tavaline ning tüüpiline kõhetu 12-aastane poiss, kelle elu seni helgeimateks hetkedeks on osutunud põgusad möödasaatmised järveäärsel, peos õngeritv ja kõrval pang, mis heal juhul täidetud vastõngitsetud haugide või latikatega.

Tema kõrvalt ei leia lugeja idealiseeritud isiksusi oma ilusate, täiuslike inimeste tegemiste ja tegelikkuse kõrval pisitillukeste muredega, vaid inimesi ilma kogu selle küllusliku sära ja luksuseta. Lihtsaid inimesi oma ilus ja veas - viinaveas. Olgu mainitud ka see tähtis tegur. Minategelase põhilised seltsilised ei ole omavanused sõbrad, samasugused püsimatud nolgid, vaid hoopis teisest puust isikud. Tugevalt, lausa kolm korda üle poisi vanusest ja lihtsalt öeldes, tavalised joodikud, allaandjad, kuid siiski huvitavad karakterid. „Sellepärast mulle Valter meeldibki - ta pole mitte grammigi silmakirjalik, isegi mitte häbematu, vaid täiesti jultunud. Kalju on samasugune. Oli. Tema on juba poolteist kuud surnud. Jättis võlad maha ja läks.“

Raamat annab hea ülevaate sellest, kuidas ümbritsev keskkond ja inimesed võivad mõjutada mõttemaailma, surudes peale väärtusi ja tõekspidamisi. Samuti mängib teoses tähtsat, kuid mitte liialt kandvat rolli kalandus. Õnneks piisavalt vähe, et see võhiku (kelleks nimetaksin ka ennast!) jaoks ei hajutaks ära kuidagi ülejäänud loo ja raamatu põhimõtte ning nauditavuse. Sedasama merehõbeda koukimist kasutabki minategelane pääseteeks probleemide ning murede eest, kuid õnneks mõistab ta, et see pelgupaik pole igavene. „Nad tulevad, konksupidi, kõhu alt, lõua alt, lõpuste tagant, sabaotsa pidi. Ja suust- need jurakad neelavad mu suurt konna endile kurku, nagu oleks see kalamaim... Ma olen sellest kuulnud, ma tean, et see ei kesta igavesti, see võib kesta ainult minuti, või viis, või kümme...“

Ometi on see täiesti mõistetav ning inimlik, et taolist tunnete maandamiseks head tegevust ning ajaviidet, mis andis veel kauba peale ka kasu, hing ihaldab. Kuigi ise olen terve elu jooksul vaid paaril suvel kodutiigist kiduraid mudakalu noppinud, pean kalapüüki tõesti üheks lummavaks harrastuseks, pealegi on kalad ise veel nõnda veidralt kaunid olendid. „See on parim päev mu elus! Suur, paks, rohekaskollaste külgede ja pisikeste punaste kalliskivisilmadega. Kõige ilusam elusolend maailmas! Linask! Kuldkala!“

Sada üheksakümmend ja kuus - mu silmad ruttavad küll kuulekalt üle viimase hüüumärgi ja maanduvad laial tühjusel, mis tegelikult juba ammu silmapiiril paistnud, tähistamaks, et nüüd on kõik. Loovutan kogu kupatuse öökapile, iseenda ööle. Taas on mu mõistus valla kõige muu päralt. Kummaline, vastloetud teose uued tekkinud maailmad ja olud ei hoiagi justkui enam minust kinni ning see on midagi uut. Tavaliselt juhtub ju ikka olema nii, et pärast mõne raamatu lõpetamist tuiab toosama maailm veel mõnda aega sinu enda omas. Tekkinud küsimused, mõtted ja uued vaatenurgad muutuvad otsekui küünitavaiks käteks, mis kangekaelselt, kuid mitte päris alusetult kinni hoiavad end sinu ajukurdudes. „Vee peal“ puhul see justkui loomulik asjade käik puudus, raamatu lõpunoodid sulgesidki teose, lugedes selle lõplikuks.

Kas pole mitte nii, et loetu teeb mingis mõttes heaks ja nauditavaks just vastupidine, kui peas keerlevad veel lausa päevi üksikud lõpplahendused, karakterid, sundides raamatus veel kiirelt tuhlama ja lugema üle alguslauseid ning tähtsamaid dialooge, lööma kokku üksikasju, imetlema, kui hästi kõik omavahel klapib ning kuidas pisiasjad omavahel haakuvad? Selle puudumisel tekib kerge tühjus, tunne, et loetu on jätnud justkui külmaks, mida aga mina „Vee peal“ kohta päris öelda ei saa. Ega selles midagi nii väga palju halba olegi, jääb rohkem ruumi suvenäljas õhkamiste ja sirelikarva unelmata jaoks...

„Vee peal“ pole just raamat, mida anda kätte lugemiseks tänapäeva noorele, keda terve kasvamise perioodi on käevangus hoidnud mugavused ning küllus. Pihku võid raamatu ju pista ükskõik kellele, kuid teosest arusaamine ning käsitlemine on hoopis teine rada. Võib käia üle jõu, kui kirjatöö olud ja probleemid on nõnda ehmatavalt võõrad ja kauged, tundudes ignorandist lugejale justkui õhust näpatud fantaasialood hoopis mõnest teisest maailmast, mis muudab aga raamatu nautimise ja hindamise äärmiselt raskendatuks. Mul vedas, olen väga avatud meeltega hing, kes saab üpris ekstreemsete ja algul täiesti harjumatute raamatus kujutletud pinnaste käsitlemiste ja mõistmisega hästi hakkama. Päris kindlalt oleks „Vee peal“ jäänud liialt kaugeks veidi kinnisema mõttelaadiga noorele, keda veel tihedamalt hoitud on helge vati sees ja kellele oleks raamat mõjunud kardetavalt justkui muuseumi eksponaat, et jah, vaata, olid ajad, olid rasked ajad, aga mida see mulle praegu ütleb, mida sellega nüüd peale hakata... „Naersin. See oligi okse. Minu tavaline elu, kuust kuusse, kaks sellist okset nädalas, ilma õhuta Vanalinna poes, kaks tundi, kolmest viieni jupi või kahe vorsti pärast? See ongi okse!“

Siiski on lootus, et säherdune raamat, mis avab ilustamata uksi erinevate aegade ja olude tõelusesse ja inetusse reaalsusse, paneks noored, kes ise vaesuse, viletsusega kontvõõrad, tundma tänulikkust ja hindama, mis endal hästi, kuigi see on üpris küsitav. Minu puhul see aga täitsa toimis.

Aga kas jääbki „Vee peal“ siis vaid mingisuguseks napiks näpistuseks karmist reaalsusest ja puudusest, mis äratab viivuks ideaalunne suikunud unistajad? Abivahendiks, et ravida imeväel tujukaid tiinekaid, kes pole oma tegelikult imeheade eludega sugugi rahul? Tavaliseks õpperaamatuks, mida koolis lugema utsitatakse? Ei, seda oleks karm ja inetu taolise õnnestunud kirjutise kohta öelda. „Vee peal“ on kaugelt midagi enamat. See on kompott, mis kokku keedetud päris inimestest, tunnetest, toimetulemisest, visadusest. Ühe poisi üleskasvamise lugu ja palju enamat.

Laura Kirke Bertel Pertel, 7. kl

Raamatuarvustuskonkursi ULAKASS I-II koht, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi eripreemia aastal 2021 

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Kuhu küll võib pöörduda raske südame kandja, ähmase tulevikuga nooruk? Mille  külje all saab  alati  peavarju, kaitset külma tuulena uluvate murelainete eest?  Kus hakkab järsku kergem, ununeb kõik halb, jääb vaid see hetk siin? Kus lohutavad sind seinad, puud, vetevoolud, kogudes kokku su pisarad, noppides need üles, muutes udusulgedeks, puhudes minema? 

Vastus on selge ja lihtne ning enamasti seda öeldes võtame sõna „kodu“ nõnda  kergekäeliselt, enesestmõistetavalt, vaevumata iial kaevuma   selle sügavamate nõlvade pragudesse.  Sõna on muutunud  nõrgaks, tühjaks, ilmetuks. Ka mina pole veel varem  niimoodi mõelnud, kodu on ikka ja alati olnud minu ebaküpse mõistuse hõlma all lihtsalt maja, mis on mulle juba ammusest ajast tuttav ja läbipaistev,  kus saan varjualust ja kehakinnitust.

Muidugi seostub kodu otsekohe perega, omastega, kuid mitte nii sügavalt. Ma pole iial mõtisklenud tõelise kodu tähenduse üle, kus ta asub ja mis teeb ta just selleks õigeks. Ma pole kunagi varem nii põhjalikult peatunud oma mitmete kodude ees, libistanud oma uurivat pilku üle nende pealispinna ja eelistanud üht teistele. Kuigi pean tõdema südames seda pisikest tundehakatist lahti mõtestamata, et olen küll alati justkui aimanud ja teadnud,  milline neist  mulle kõige lähedasem, kindlam ja ootavam on. Selle koha räämas katusega hoonetele mõeldes täitub kogu keha muheda tunde ja teadmisega - just seal päriselt oodatakse mind.

Kuidas siiski eristuvad mitmed kodud ja kallid paigad üksteisest, muutes mõned omasemaks, teised võõramaks? Kas sõltub see tegevustest, hetkedest ja aja pikkusest, mis neis kohtades veedetud? Kuidas ta ära tunned,  kui sa kodu kaitsvate seinte vahel asud? Ja üleüldse, kuidas  teada, kuhu pöörata ootusrikkalt oma pea, kuhu heita pilk oma kodu otsingutel? Kas selle tarvis peab rändama kaugele, mägede ja merede taha või naasma lihtsalt oma sünnikodu sügavate metsade rüppe? Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht…?       

Kas seal, kus elavad kõik su suved, nende parkunud tallad ja veest kleepuvad juuksed? Või vahest hoopis seal, kus peidavad end koos lõputute venivate sügisõhtutega need harvad kevadised päikesetuksatused, mis talvest külmand jõed haledalt oma jäiselt lõikavaid pikki pisaraid jooksma upitavad? Kuid võib-olla kuulub  soe ja tuttav kodutunne sellele igivanale puupalkidest loodud kõiketeadvale, kuid vaikivale hoonele, mis tasakesi alati kõrvalt vaatab? Olenemata sellest, et sina ise seal oma pisikese elu käänakuid ei veereta, on ometi justkui piiripostiks, kuulutajaks, mis annab alati mõista, et oled jõudnud koju. 

Eks ole see siiski igal inimesel isemoodi, igaühel hiilib kodutunne täiesti oma erinevates paikades sülle. Olgu selleks siis mõni koht või hoone, metsatukake või jõekalda raasuke, toanurgake või lakapealse heinahõngu killuke, ükskõik, mis loob turvatunde ja teadmise, et ollakse seal, kuhu päriselt kuulutakse. Kindlalt ei sõltu sellest, kus kõige enam aastaid, nädalaid või päevi mööda saadetud. Kodu võib olla ka koht, kus oledki käinud vaid korra või paar, kuid jääb sul meelde viisil, mil ükski teine paik  pole veel varem jäänud. Ta rebib end läbi su naha ja hinge kaitsva kooriku. Poeb su sisemusse ning vooderdab end peene niidiga sinu südamesse, olles taustaümin igale su hingetõmbele ning südametuksele. Ta niutsub sinu mõtetes ning kutsub meelitavalt  tagasi, tagasi sinna paika, kus tunned end kõige paremini ja nagu on  ilusti sõnadesse seadnud Lauri Sommer, olles just seal kõige rohkem enda nägu.  

Näite võin tuua toetava tammepuuna oma ennist pillatud  mõtetele just iseendast. Nimelt pean ausalt tõdema, et ma ise ei nimetaks koduks mitte mulle juba pealaest-jalatallani tuttavat kohta, kus olen mööda saatnud iga esimese lumehakatise ja viimse suvejäänuse ning pühkinud laubalt  igapäevaelust hallikaks värvunud tülpimusepiisad. Kuid jah, võib-olla tean just selle maja iga üksikut kui nurka ja kriuksuvat põrandalauda. Ja-jah, tõenäoliselt on mul peas just selle õue viimnegi kivialune ja võimalik sisalikkude pesakond, kuid need nurgad on kõik pähe õpitud.  Nende kohtade huulil puudub see mõrkjas kodune maik, kodutunne, mis on tuttav ja turvaline, kus iga tibatilluke toiming ja aste tundub õigena, sobivana sellesse pilti. Kuid kodus, kus olen veetnud oma veel vähestest aastaist kõige enam, see tunne ja lihtsus puudub.

Seal enne mind askeldanud põlvkonnad pole minu omad, nad on võõrad ja saladuslikud, nende ammu tuhmunud näojooned ja olemused ei peegeldu vastu minus endas, vaid  kelleski teises, kes  juba ammu  oma sõrmed võõrasse mulda on ajanud. Aga  paiga, mida võin uhkusega koduks pidada, iga nüanss on mul hinges, kõik manöövrid ja kurvid kuskilt kaugelt mälusopist juba ammu teada ja läbi konnatud, isegi kui kohtan neid elus esimest korda üldse. Need paigad ja salakohad leidnud ning lahti harutanud inimesed on mulle lähedal, sissetallatud jalajäljed tuttavad. Just selle kandi pinnad ja põrandad istuvad mu jalal kõige paremini, tallad sobituvad maaga. See ongi erinevus.

Minu  juba aetud jutuga jääks lugejale kange mulje, nagu sõltuks õige kodutunne vaid  kindlatest kohtadest või hoonetest, justkui oleks täiesti võimatu tunda end tõeliselt kodus, kui lapsepõlvemaa või koduküla enam pole. Justkui oleks kodu vaid tühipaljas ehitis või sajanditega joonistunud hommikune vaade rõduaknast.  Kodu on kaugelt midagi enamat. Ta on tunne, teadmine, hellad emakäed su näol, kaitsva armastuse embus. Ta on kindlus su kahtlustes, vastus sinu küsimustes, teele kukkunud suur puu allaandmise teeotsas, mis takistab lüüa käega,  komistada elu salakavalatel kividel. Kodu on keegi, kes ootab sind, kui kõik teised on juba mööda tormanud. Keegi, kes toimetab seespool, sügavamal pealispinnast  ja  hoiab ahnelt endas oma saabumiste-lahkumiste päikese eest varjul peituvaid keerukaid põhjusi ja saladusi, mille habraste, kuid võimsate sõnade kõla ei või sinu enda kõrvu iial riivata. Mis muidugi ei tähenda, et sa teda tunda ei saa, ei-ei.

Võib-olla tõesti leidub siin kirjus ilmas inimesi, eksinud hingi, kes end kodule avada ei usalda ega end unustada ta õrna kaissu.  Ja tõenäoliselt jäävadki vanad majad ja inimestest pulbitsevad linnatänavad, kriuksuvad külakiigud ja tolmused  kruusateed vaid mingiteks kohtadeks, asemeteks, kus on sajad inimesed esimest või viimast korda tundnud keelel oma nime maitset, kogenud  elamusi, mis veel algul võõralt istusid, kuid ajaga hinge sisse kulusid.  Nende jaoks püsivadki kõik kohad tühipaljaste, kunagi ammu tekkinud paikadena ja ei saa iial nendega sina peale. Mõni võib-olla tundub isegi ilus ja  napsab osavalt pilgu, kuid vaid hetkeks, mis kulub sekundiks peatumiseks.  Neile inimestele ei paljasta kohad iialgi oma sadu palgeid, lugusid ega midagi enamat, mis muudaks  paigad kuidagi tähtsamaks, lähedasemaks. Ükski koht ei või seesugustele inimhingedele jääda nii teravalt meelde, nad ei mõista neisse arutult armuda. Kuid tõesti, võib-olla kõik lihtsalt ei oska lummavate paikade igatsevaid  hõikeid ja kutseid kuulata, kuulda, järele anda ega neid ülepeakaela järgida.  Ei tea, mis võiks selle hingekinnisuse  tekitada, minu rind küll lausa tuksleb kuuldavalt juba päris paljudel mäenõlvadel, viljapõldudel ja piiripealsetel erksaist tundeist, mis kergelt ühelt illusioonilt teisele kargavad.

Sellest võib järeldada, et kodukoht ja kodu on ilmatuma laiad mõisted, olles erinevad iga mõtiskleja mõtete haardes, tähendades väga isemoodi kohti, tundeid ja meeleseisundeid inimeste keerukais hingedes. Igaüks  mõtestab kodu omamoodi, viisil, mida kirjeldada tunduks üleliigne ning lausa võimatu, kuid see polegi üldse vajalik.  Tunded jäävad sisemusse, enamust on väga raske sõnadega ilmutada, sest üheski kirjus keeles ei leiduks piisavalt sõnu, millega  neile kindlat kuju ning nägu anda. Keel jääb üritades kurku kinni, muundudes sujuvalt üle kätega vehkimiseks ning arusaamatuteks häälitsusteks. Ja ongi hea, tundeis polegi ette nähtud sel viisil sorida, nad sulaksid niikuinii  päikese kätte sattudes esimestel hetkedel, voolates kuldsete jugadena läbi sõrmede. Eriti veel kodutunne, see parajalt keerukas müsteerium. 

Inimese mõtted ongi  saladus, koosnedes miljoneist veel ähmasematest salapärasustest ning kaelamurdvatest küsimustest. Nii et parem, kui jätaksime seekord õige kodu ja kodukoha asupaiga iga lugeja enese teada, jättes igaühele võimaluse manada silme ette isemoodi paiga, kuhu igatsus kutsub. Las kodu kui tunne teeb rahulikult, ilma üksikasjalikuma lahtiseletamiseta oma tööd, pehmendades meeled ja andes sõnadeta mõista,  hüüdes hääletult igaühele, et teda on vaja, et teda oodatakse ka aastate, kümnendite või kasvõi eluigade pärast, ikka oma meeletul moel, nii vapralt ja truult.

Laura Kirke Bertel Pertel, 7. kl

Lauri Sommeri 2012. aastal ilmunud raamatu „Räestu raamat“ põhjal     

Eesti kirjanduse olümpiaadi vabariikliku eelvooru I koht 7.-8. kl arvestuses aastal 2020

6. apr 2023

Tere taas!

Postitustes oli väike paus, kuid uued lood ootavad lugemist!