Margo Roth Spiegelman on oma keskkooli kukutamatu kuninganna ning ainuvalitseja. Tema poole pöördudes jälgivad pilgud vaid oma igapäevast trajektoori: leidub nii kaugelt imetlejaid kui ka neid, kes neiule lähemale pääsenud. Margo on elav legend. „Margo Roth Spiegelman, kelle kuuesilbilist täisnime öeldi mingisuguse vaikse lugupidamisega. Margo Roth Spiegelman, kelle eepilistest seiklustest jutustavad lood levisid koolis kulutulena.“
Väide, et kõik teda armastavad, on ekslik, kuna iga viimne kui Margod mingilgi moel kalliks pidav hing jumaldab pigem kujutluspilti tüdrukust. Täpselt sellisena, nagu on soov oma versioonis oma väikeses kitsas peakeses. Oma Margo Roth Spiegelmani, kes eksib tuhandete teiste Margode ookeani.
Kuni Quentin Jacobsen leiab endas meeletu ning kohati segaseks jääva tungi näha ning mõista ka viimaks seda õiget Margo Roth Spiegelmani - müsteeriumi, saladust, imet, kes kõigile ülejäänutele küündimatuks on jäänud. Nii et kui neiu haihtub nagu tina tuhka (olgugi, et selles pole Margo juures midagi kummalist), otsustab poiss kõik ülejäänu, mis pole seotud meeletu jahiga Margo leidmiseks, peaaegu et sinnapaika jätta ja pühendub keskkooli viimastel nädalatel täielikult tüdruku poolt jäetud vihjetele, mis peaksid ta enda juurde viima. Seda enam ripub õhus Quentinis tekkinud kahtlus, et Margo on valinud noormehe mitte leidmaks tüdrukut, kes ootab päästmist, vaid tüdrukut, kes juba valinud lõpmatuse… Ja nõnda, kruvides maha uksi oma hingedelt, käies läbi mahajäetud pseudovisioone, lugedes luulekogusid ning sõites tuhandeid miile, otsib Quentin meeleheitlikult seda kummalist nähtust, mõistmata, et on Margo Roth Spiegelmani armastanud terve selle aja täpselt sellisena nagu kõik ülejäänudki - kujutelmana oma peas, tüdruku olemust oma tahte järgi voolinuna. „Margo Roth Spiegelman, see tüdruk, keda ma olen tundnud kaheaastasest peale – see tüdruk, kes oli kujutlus, mida ma armastasin.“
John Green näib olevat armunud oma mõistusse. „Paberlinnad“ oli juba teine tema raamat, kus tabasin ära enesega hädas oleva, häbeliku, kuid virga siseeluga noormehe ja populaarse, ihaldatud ning müstilise neiu, keda esimene üritab kõigest hingest mõista. Jutt käib Greeni debüütromaanist „Alaskat otsides“. Mõlema puhul, tuleb tunnistada, käsitletakse ülimalt valusat ning keerukat teemat, millega kokkupuutes olevad väga tunnistada ei tahagi. Kuid olgem ausad, nii mõnigi meist on ühel või teisel viisil armunud inimese enda asemel temast manatud kujutluspilti. Ja sedalaadi kiindumus on ohtlik, sest mõistmishetk, mis loodetavasti teatud aja möödudes saabub, võib osutuda julmalt valusaks.
Teose peenelt harutatavale teemale vaatamata oli lugemisprotsess nii mõnelgi korral talumatu, kuna lehekülgedelt vaatasid vastu kirjaniku debüütromaani mõtteterad ja karakterite püüdlused. Samuti oli Margo Roth Spiegelmani võimalikult iseäralikuks ja veidraks muutmise katsed naeruväärsed ning kohati ülepingutatud. Mitte keegi ei veeda päevi mahajäetud hoonetes, plaanides üüratuid vempe ja saladuslikke põgenemisi oma musta märkmikusse, kirjutades nõnda, et tüdruk vaid ise aru saab. Kõik see pani mind sügavalt kahtlema Margo korras psüühikas, mis lõplikul kaalutlusel sai minu poolt hinnangu kui mentaalselt ebastabiilne.
Raamat oli kirjutatud johngreenilikult köitvalt ning huumoriga pole kaugeltki kokku hoitud. Sellest tulenevalt polnud harvad lugemise käigus kõlanud naerupahvakad ning suu kohe kiskus tegelaste omavaheliste nägelemiste üle muigele. Aga pole mingi üllatus, et John Green kirjutada oskab, sest seda ta tõepoolest teha mõistab, mis kahjuks aga ei korva mõnesid augukesi põhiloos.
Teose lõpus näib Quentin Jacobsen siiski taipavat, et on Margod võtnud mitte kui inimest, vaid kui mingit ettekujutust temast. „Põhiline viga, mida olin alati teinud – ja aususe huvides, ta oli alati lasknud mul seda teha - oli see: Margo ei olnud ime. Ta ei olnud seiklus. Ta ei olnud peen ja kallis asjake. Ta oli tüdruk.“ Sellele tõdemusele vaatamata jätkab noormees meeleheitlikku otsingut, Margo leidmine ehtsa kinnisideena ta peas. Lõpplahendus on aga Greenil igati õnnestunud ja seob omavahel edukalt kokku lahtised otsad, olles veenev ning jättes raamatu lugemise lõpuks õhku meeldiva noodi.
Vaatamata puudustele, mis „Paberlinnadelt“ röövib kohati ära selle uuenduslikkuse ja lugeja rabamise, on teos ütlemata mõjus. Leidub raamatuid, mis pärast lõpetamist jätavad lugejasse tunde, nagu polekski midagi olnud ning on raamatud, mis tahes või tahtmata jäävad lihtsalt hinge ja käivad sinuga kaasas, leides aeg-ajalt uut mõtteainet, mida lugeja pähe puistata, nõudes edasiarendust. John Greeni „Paberlinnad“ kuulub kahtlusetagi nende teiste raamatute sekka. Osalt põhjusega, osalt täiesti seletamatul ajendil, kuid teose poolt tõstatatud küsimuste vastused tuleks igaühel endal leida.
On see maailm üks päratu paberlinn või oled sina lihtsalt paberist inimene? Mis on tõeline? Mis tegelikult loeb? Kas inimesed su ees on kõigest kujutelmad, keda sa pimedalt armastad või suudad sa näha läbi nende pragude, kust valgus sisse pääseb ja toores olemus vaikselt välja nõrgub. Kas sa armastad isiksusi või neist loodud kujutlusi? „No vaata seda, Q, vaata kõiki neid põiktänavaid ja suuremaid maanteid, mis pööravad väljapoole, kõiki neid maju, mis on ehitatud selleks, et need kokku kukuksid. Kõiki neid paberinimesi oma pabermajades, kes põletavad enda tulevikku, et sooja saada.“
Laura Kirke Bertel Pertel, 8. kl
Raamatuarvustuskonkursi ULAKASS 2022 I koht ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi preemia