Lemmiktegelased kirjandusõpikust

 

 

Minu kodu on mu kindlus

Enamasti on ju nii, et me ei tunne ennast kuskil mujal paremini kui omas armsas kodus. Kas see on aga alati nii? Tavaliselt küll. Aga leidub väga erinevaid kodusid. Neid, mis on meile tõesti kui kindlused, kuid kahjuks ka neid, mis peidavad endas liigagi palju muret ja kurbust.

Minu silmade läbi peaks kodu olema igale inimesele pelgupaik. Koht, kuhu saab kasvõi korrakski varjule minna kõige kurja eest, mida maailm endas peidab. Paik, kus mõelda, mida edasi teha, et elu paremaks muuta. Võtta aeg maha ja puhata.  Minu kodu ongi mulle tõesti nagu kindlus. Mul on siin hea olla ning see on peamine. Vahepeal tuleb muidugi ette hetki, mil tahaks olla võõrsil. Tahaks kõigest eemale, kuid tegelikult on minu jaoks hetkel oma kodu kõige parem.

Tean, et ma ei saa ilmselt igavesti siia kohta jääda. Tulevikus ehitan võib-olla uue pesa koos oma perekonnaga. Aga see jääb praegu veel kaugele-kaugele, sest olen õnneks veel liiga noor. Kuigi, olgem ausad – tänapäeval pole see mingi uudis, kui minuvanused teevad algust perekonna loomisega. Ilmselgelt juhtus selliseid asju ka vanasti.

Mis mulle mu kindluse juures kõige rohkem meeldib? Esiteks see, kui fantastilises kohas ta tegelikult asub. Mõnikord mõtlen,  et võib-olla oleks parem linnas elada, kuid igal kevadel ja suvel lükkan selle mõtte peitu. Inimesed, kes elavad linnas, jäävad ilma nii paljust imelisest. Kui ma rattaga sõitmas käin, vaatan sageli teeäärseid maju. Ilusaid hooneid, huvitavalt planeeritud aedu ja kui  õnnestub, siis ka inimesi endid. Ma naudin tee äärtes kasvavate, äsja õide puhkenud toomingate lõhna. Üleüldse, see värske õhk, mis maal on ja linnas pole, teebki mu kodukandi eriliseks ja õdusaks.

Kodu, kus mina pesitsen, on mulle elanud kaasa  igal astutud sammul. Näinud mind pisikesest teismeliseks sirgumas. Kuulnud mu rõõme ja muresid, näinud mu pisaraid, mida elus ikka ette tuleb. Eriti väiksena. Kui ma peaksin siit pikemaks ajaks lahkuma, hakkaksin seda kohta kindlasti taga igatsema, mis on igati normaalne.

Kuid kodu võib varjata esialgu rohkem, kui me arvatagi oskame. Mõned inimesed räägivad, et kodu on ainuke koht, kus nad saavad olla iseendad. Mina ei mõista seda. Miks peab siis kusagil mujal teesklema ennast kellekski teiseks? Kas siis kodu on koht, kus näidatakse oma tõelist palet? Mõnikord vist tõesti. Esmapilgul tunduv võib vabalt muutuda vaid illusiooniks. Millekski, mida reaalselt ei eksisteeri. Hea võib osutuda halvaks. Kurjus suudab ilma probleemideta lammutada kõik, mida üritab kindlus pakkuda, sest paljudes kodudes on endale koha leidnud suured probleemid. Neid väiksemaid tuleb kindlasti ette igas peres. Aga suuremate probleemide alla kuuluvad näiteks prisked rahamured ning negatiivsed suhted perekonnas, mis võivad lõpuks välja jõuda koduvägivallani.

Kui kodus valitseb vägivald, siis pole seal kaitsvat kindlust. Väljastpoolt võib kodu välja näha nagu kõik ülejäänud. Paista täiesti tavalise paigana, kus elavad  täiesti tavalised inimesed. Kuid me ei või iialgi teada, mida need seinad reaalselt varjata võivad. Seinte vahel võib möllata torm, mis küll ei rebi maa seest puid välja ega vii hoonetelt katuseid, kuid milleni see maru tegelikult  välja viib... Koduse vägivalla ohvriteks sattuvad enamasti lapsed või naised, sest ilmselgelt käib mehe jõud nendest üle. Kohta, kus toimuvad nii õudsed asjad, ei saa minu arust koduks nimetada. Lihtsalt ei saa. Paika, kus sa elama pead, aga puudub turvatunne ja õnn, ei saa nii helgelt kutsuda.

Turvaline ning armastusest tulvil kodu on meie igaühe unistustes olemas. Tegelikult tuleb mul isegi pisar silma, mõeldes, kui paljudel seda pole. Ei kodu ega hoolivat perekonda. Nii paljud süütud lapsed peavad kasvama kodusoojusest ilma jäetuna. On isegi hästi, kui nad saavad kasvada lastekodus. Muidugi pole see kasvamiseks õige koht, kuid parem ikka kui tänav. Mina olen õnnelik, et saan veeta lapsepõlve koduseinte vahel. Nagu ühe lastelaulu sõnad ütlevad: mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Olgu, kui norima hakata, siis väga pisike ta nüüd ka ei ole!

Kui meil on olemas turvaline kodu, on meil ka kindlus ja võime alati loota tema kaitsvale tiivale. Kõik inimesed väärivad seda.

Viola Kasak, 8. kl

Kui ma ükskord...

Kui ma ükskord veidike vanem olen, siis alles õige elu pihta hakkab!

Algatuseks ootan seda, kui saan 16-aastaseks. Sinna pole tegelikult väga palju aega enam jäänud ning muidugi ei oota ma seda sellepärast, et saan jälle aastakese vanemaks (kusjuures aeg käib juba isegi minu jaoks liiga kiiresti). Ma ootan seda, sest siis saan minna saatesse “Eesti otsib superstaari”. Nimelt ma püüdlen selle poole, et oma tuleviku unistusi täitma hakata. Loodan siiralt, et ma seal saates juba kohe alguses läbi ei põru, aga seda näitab vaid tulevik.

Kui see nali läbi on proovitud, siis ega ma veel jonni kavatse jätta. Ma püüdlen ikka edasi, et saada endale just see karjäär, millest olen viimasel ajal järjest rohkem unistama hakanud. Tegelikult olen vist tahtnud terve oma elu lauljaks saada. Vähemalt nii kaua, kui mäletan. Olen ilmselt kogu aeg vanematele luisanud, kui nad on küsinud, kelleks ma saada tahan. Vastasin, et ma ei tea. Jah, tegelikult on see vale. Lihtsalt, ma ei taha seda neile veel tunnistada. Muidugi pean ma ilusti ka koolis käima. Lõpetama heade hinnetega põhi-ja keskkooli. Tahan seda enda, mitte vanemate või kellegi teise pärast.

Lõpuks, kui kõik mu senised sihid plaanipäraselt on läinud, arvan, et mul tuleb Eesti pind jalge alt pühkida.Tahaksin minna näiteks Inglismaale, kus on kindlasti rohkem võimalusi kui meie väikeses Eestis. Aga enne peab kõik ikka tõeliselt korralikult läbi mõtlema.

Oma unistuste elus oleksingi ma tulevikus nii laulja kui ka näitleja, aga need on praegu ainult unistused ning ma mõistan seda täielikult. Kui ma tahan midagi suurt oma elus saavutada -  ja ma tahan - , siis ei saa niisama tühjalt oodata ja loota, et võimalused kukuvad mulle iseenesest sülle. Ei, ma pean ise jõhkralt tööd tegema ja vaeva nägema, et saada selleks, kes ma olla tahan. Pean muidugi enda jaoks välja mõtlema plaani B, sest on üpriski tugev võimalus, et esimene läheb aia taha. Aga mul on aega mõelda, juhul, kui enne just lubatud maailmalõpp ei saabu! Mina soovin kogu südamest oma eluea ära elada siin armsal planeedil Maa.

Mul on vahepeal tohutult suur kujutlusvõime ning hea fantaasia. Sellepärast ongi mul nii suured unistused. Ilmselgelt pean ma ühel hetkel nii suure unistamise jätma ja püsima rohkem reaalsete mõtete juures. Lugesin täna just Donald Trump’i tsitaati, mis eesti keelde tõlgituna kõlaks umbes: “Sa pead nagunii mõtlema, seega – miks mitte mõelda suurelt.” See kirjeldab suurepäraselt mu mõtlemist tuleviku suhtes.

Nii et kui ma ükskord vanem olen, teatakse mind loodetavasti Viola’na, kes on osav laulja ja näitleja. Ja seda mitte ainult Eestis.

Viola Kasak, 8. kl

Üllatus

Üllatusi pole minu lühikese elu jooksul palju olnud, aga kõige armsam, toredam oli see, kui sain endale elu esimese lemmiklooma. Selleks oli merisiga.

Kogu lugu algas paar aastat tagasi, kui ma kleepisin ennast nagu takjas oma ema külge ja palusin endale hamstrit. Arvata on, et tema esimene reaktsioon oli üllatus ja sellele järgnes üks kindel „ei.” Kuna olin väga järjekindel ja anusin, palusin ning üritasin tõestada, et ma olen vastutustundlik tüdruk, siis ta andis soovile järele.

Ema töökaaslane pidas merisigu ja esimese asjana suundusime tema poole. Minu jaoks oli üllatus suur, kui nägin, et need suured olevused ei sarnane absoluutselt hamstritele, aga kuna sooviks oli saada lemmikloom, siis ma leppisin ka meriseaga.

Valikut teha oli raske, kuna neid notskameid oli seal kümneid. Valituks sai siiski punaste silmadega ja kirju karvaga merisiga. Muidugi oli see notsu kõige väiksem ja armsam. Merisiga koju viies ma muudkui kaisutasin ja paitasin teda. Nii elevil ei ole ma ammu olnud.

Nimevalikuga sai nalja. Minu kinnisideeks oli, et kui ma saan endale lemmiklooma, siis nimeks tuleb Pupsik. Kuna nimi tundus pikk ja ei jäänud hästi meelde, siis lühendasime selle Pupsuks. Ega seegi nimi parem tundunud, nii  tekkis lõpuks nimi Ruigu. Ruiguks ta jäigi.

Saime koos olla ühe toreda aasta, aga siis Ruigu otsustas vaikselt üle vikerkaaresilla jalutada. Me ei tea siiamaani, mis talle saatuslikuks sai. Ühel päeval jäi lihtsalt haigeks ja arstid ei osanud midagi teha.

Ma oskan vaid öelda, et see oli parim üllatus, mida üldse teha saab.

Laura Männiste, 7. kl