Kui väiksem olin ja koolimaja kõrval olevat tühja platsi vaatasin, mõtlesin iga kord, et siia võiks kunagi skatepark tulla. Tühi plats ja kaks vana katkist korvi, mille all sai korvpalli mängida, meelitasid poisse kohale küll, kuid iga kord mõtlesin ma platsile jõudes, et saaks siia kunagi ka rattaga sõitma tulla.
Tahe oli nii suur, et proovisime sõpradega ükskord luua mingisugust omaloomingulist ehitist, kus oli toru, mille peale tõukerattaga hüpates said edasi libiseda ja meisterdada rambid, mille pealt hüpata ja ratast lõhkuda. Need ei olnud meil muidugi kõige paremini tehtud just sellepärast, et olime noored ja materjali, millest ehitada, oli äärmiselt vähe.
Oodatud-loodetud skateparki me ei saanud. Selle asemel tuli hoopis vinge korvpalliplats, mille üle olen väga rõõmus, sest kui nüüd mõelda, sobib mulle korvpalliplats palju rohkem. Igal nädalavahetusel käime koos sõpradega kossu mängimas ja lihtsalt aega veetmas.
Nii vinget platsi ei osanud ma oodatagi. See on parim!
Rasmus Hainoja, 8. kl