Küll on hea minna koos sõbraga mändide alla kiikuma, et rääkida koolist või niisama elust. Kui sa kiigud, siis ei mõtle väga palju halbadele asjadele, vaid sellele, kuidas saaks anda kiigele suuremat hoogu, et sõbrannast kõrgemale lennata.
Kui ma tunnen kurbust, siis lähen ka alati kiikuma, sest need kiiged on kuidagi erilised, tuues esile häid mälestusi ja mõtteid. Kui ma lapsena koos sõpradega kiikusin ja maha kukkusin, siis see ei olnud valus, vaid pigem naljakas. Lõbu oli laialt selle tõttu, et kukkusin nii, et hoogu isegi polnud. Nalja tegi ka see, kuidas sõbranna kiigest mööda istus ja maha prantsatas.
Vahetundide ajal on sooja ilmaga mõnus kiikuda ja lihtsalt muusikat kuulates oodata, kuni kell tundi läheb. Mul tuleb ka meelde, kui me kolmekesi kiikudes niisama juttu rääkisime ja sõbrannal äkitselt meelde tuli, et kodutöö tegemata jäi. Kargasime ruttu püsti ja jooksime koolimajja, et hädalist üheskoos aidata.
Kiikudes tunned end oma mõtetes ja mälestustes hästi.