Kuhu küll võib pöörduda raske südame kandja, ähmase tulevikuga nooruk? Mille külje all saab alati peavarju, kaitset külma tuulena uluvate murelainete eest? Kus hakkab järsku kergem, ununeb kõik halb, jääb vaid see hetk siin? Kus lohutavad sind seinad, puud, vetevoolud, kogudes kokku su pisarad, noppides need üles, muutes udusulgedeks, puhudes minema?
Vastus on selge ja lihtne ning enamasti seda öeldes võtame sõna „kodu“ nõnda kergekäeliselt, enesestmõistetavalt, vaevumata iial kaevuma selle sügavamate nõlvade pragudesse. Sõna on muutunud nõrgaks, tühjaks, ilmetuks. Ka mina pole veel varem niimoodi mõelnud, kodu on ikka ja alati olnud minu ebaküpse mõistuse hõlma all lihtsalt maja, mis on mulle juba ammusest ajast tuttav ja läbipaistev, kus saan varjualust ja kehakinnitust.
Muidugi seostub kodu otsekohe perega, omastega, kuid mitte nii sügavalt. Ma pole iial mõtisklenud tõelise kodu tähenduse üle, kus ta asub ja mis teeb ta just selleks õigeks. Ma pole kunagi varem nii põhjalikult peatunud oma mitmete kodude ees, libistanud oma uurivat pilku üle nende pealispinna ja eelistanud üht teistele. Kuigi pean tõdema südames seda pisikest tundehakatist lahti mõtestamata, et olen küll alati justkui aimanud ja teadnud, milline neist mulle kõige lähedasem, kindlam ja ootavam on. Selle koha räämas katusega hoonetele mõeldes täitub kogu keha muheda tunde ja teadmisega - just seal päriselt oodatakse mind.
Kuidas siiski eristuvad mitmed kodud ja kallid paigad üksteisest, muutes mõned omasemaks, teised võõramaks? Kas sõltub see tegevustest, hetkedest ja aja pikkusest, mis neis kohtades veedetud? Kuidas ta ära tunned, kui sa kodu kaitsvate seinte vahel asud? Ja üleüldse, kuidas teada, kuhu pöörata ootusrikkalt oma pea, kuhu heita pilk oma kodu otsingutel? Kas selle tarvis peab rändama kaugele, mägede ja merede taha või naasma lihtsalt oma sünnikodu sügavate metsade rüppe? Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht…?
Kas seal, kus elavad kõik su suved, nende parkunud tallad ja veest kleepuvad juuksed? Või vahest hoopis seal, kus peidavad end koos lõputute venivate sügisõhtutega need harvad kevadised päikesetuksatused, mis talvest külmand jõed haledalt oma jäiselt lõikavaid pikki pisaraid jooksma upitavad? Kuid võib-olla kuulub soe ja tuttav kodutunne sellele igivanale puupalkidest loodud kõiketeadvale, kuid vaikivale hoonele, mis tasakesi alati kõrvalt vaatab? Olenemata sellest, et sina ise seal oma pisikese elu käänakuid ei veereta, on ometi justkui piiripostiks, kuulutajaks, mis annab alati mõista, et oled jõudnud koju.
Eks ole see siiski igal inimesel isemoodi, igaühel hiilib kodutunne täiesti oma erinevates paikades sülle. Olgu selleks siis mõni koht või hoone, metsatukake või jõekalda raasuke, toanurgake või lakapealse heinahõngu killuke, ükskõik, mis loob turvatunde ja teadmise, et ollakse seal, kuhu päriselt kuulutakse. Kindlalt ei sõltu sellest, kus kõige enam aastaid, nädalaid või päevi mööda saadetud. Kodu võib olla ka koht, kus oledki käinud vaid korra või paar, kuid jääb sul meelde viisil, mil ükski teine paik pole veel varem jäänud. Ta rebib end läbi su naha ja hinge kaitsva kooriku. Poeb su sisemusse ning vooderdab end peene niidiga sinu südamesse, olles taustaümin igale su hingetõmbele ning südametuksele. Ta niutsub sinu mõtetes ning kutsub meelitavalt tagasi, tagasi sinna paika, kus tunned end kõige paremini ja nagu on ilusti sõnadesse seadnud Lauri Sommer, olles just seal kõige rohkem enda nägu.
Näite võin tuua toetava tammepuuna oma ennist pillatud mõtetele just iseendast. Nimelt pean ausalt tõdema, et ma ise ei nimetaks koduks mitte mulle juba pealaest-jalatallani tuttavat kohta, kus olen mööda saatnud iga esimese lumehakatise ja viimse suvejäänuse ning pühkinud laubalt igapäevaelust hallikaks värvunud tülpimusepiisad. Kuid jah, võib-olla tean just selle maja iga üksikut kui nurka ja kriuksuvat põrandalauda. Ja-jah, tõenäoliselt on mul peas just selle õue viimnegi kivialune ja võimalik sisalikkude pesakond, kuid need nurgad on kõik pähe õpitud. Nende kohtade huulil puudub see mõrkjas kodune maik, kodutunne, mis on tuttav ja turvaline, kus iga tibatilluke toiming ja aste tundub õigena, sobivana sellesse pilti. Kuid kodus, kus olen veetnud oma veel vähestest aastaist kõige enam, see tunne ja lihtsus puudub.
Seal enne mind askeldanud põlvkonnad pole minu omad, nad on võõrad ja saladuslikud, nende ammu tuhmunud näojooned ja olemused ei peegeldu vastu minus endas, vaid kelleski teises, kes juba ammu oma sõrmed võõrasse mulda on ajanud. Aga paiga, mida võin uhkusega koduks pidada, iga nüanss on mul hinges, kõik manöövrid ja kurvid kuskilt kaugelt mälusopist juba ammu teada ja läbi konnatud, isegi kui kohtan neid elus esimest korda üldse. Need paigad ja salakohad leidnud ning lahti harutanud inimesed on mulle lähedal, sissetallatud jalajäljed tuttavad. Just selle kandi pinnad ja põrandad istuvad mu jalal kõige paremini, tallad sobituvad maaga. See ongi erinevus.
Minu juba aetud jutuga jääks lugejale kange mulje, nagu sõltuks õige kodutunne vaid kindlatest kohtadest või hoonetest, justkui oleks täiesti võimatu tunda end tõeliselt kodus, kui lapsepõlvemaa või koduküla enam pole. Justkui oleks kodu vaid tühipaljas ehitis või sajanditega joonistunud hommikune vaade rõduaknast. Kodu on kaugelt midagi enamat. Ta on tunne, teadmine, hellad emakäed su näol, kaitsva armastuse embus. Ta on kindlus su kahtlustes, vastus sinu küsimustes, teele kukkunud suur puu allaandmise teeotsas, mis takistab lüüa käega, komistada elu salakavalatel kividel. Kodu on keegi, kes ootab sind, kui kõik teised on juba mööda tormanud. Keegi, kes toimetab seespool, sügavamal pealispinnast ja hoiab ahnelt endas oma saabumiste-lahkumiste päikese eest varjul peituvaid keerukaid põhjusi ja saladusi, mille habraste, kuid võimsate sõnade kõla ei või sinu enda kõrvu iial riivata. Mis muidugi ei tähenda, et sa teda tunda ei saa, ei-ei.
Võib-olla tõesti leidub siin kirjus ilmas inimesi, eksinud hingi, kes end kodule avada ei usalda ega end unustada ta õrna kaissu. Ja tõenäoliselt jäävadki vanad majad ja inimestest pulbitsevad linnatänavad, kriuksuvad külakiigud ja tolmused kruusateed vaid mingiteks kohtadeks, asemeteks, kus on sajad inimesed esimest või viimast korda tundnud keelel oma nime maitset, kogenud elamusi, mis veel algul võõralt istusid, kuid ajaga hinge sisse kulusid. Nende jaoks püsivadki kõik kohad tühipaljaste, kunagi ammu tekkinud paikadena ja ei saa iial nendega sina peale. Mõni võib-olla tundub isegi ilus ja napsab osavalt pilgu, kuid vaid hetkeks, mis kulub sekundiks peatumiseks. Neile inimestele ei paljasta kohad iialgi oma sadu palgeid, lugusid ega midagi enamat, mis muudaks paigad kuidagi tähtsamaks, lähedasemaks. Ükski koht ei või seesugustele inimhingedele jääda nii teravalt meelde, nad ei mõista neisse arutult armuda. Kuid tõesti, võib-olla kõik lihtsalt ei oska lummavate paikade igatsevaid hõikeid ja kutseid kuulata, kuulda, järele anda ega neid ülepeakaela järgida. Ei tea, mis võiks selle hingekinnisuse tekitada, minu rind küll lausa tuksleb kuuldavalt juba päris paljudel mäenõlvadel, viljapõldudel ja piiripealsetel erksaist tundeist, mis kergelt ühelt illusioonilt teisele kargavad.
Sellest võib järeldada, et kodukoht ja kodu on ilmatuma laiad mõisted, olles erinevad iga mõtiskleja mõtete haardes, tähendades väga isemoodi kohti, tundeid ja meeleseisundeid inimeste keerukais hingedes. Igaüks mõtestab kodu omamoodi, viisil, mida kirjeldada tunduks üleliigne ning lausa võimatu, kuid see polegi üldse vajalik. Tunded jäävad sisemusse, enamust on väga raske sõnadega ilmutada, sest üheski kirjus keeles ei leiduks piisavalt sõnu, millega neile kindlat kuju ning nägu anda. Keel jääb üritades kurku kinni, muundudes sujuvalt üle kätega vehkimiseks ning arusaamatuteks häälitsusteks. Ja ongi hea, tundeis polegi ette nähtud sel viisil sorida, nad sulaksid niikuinii päikese kätte sattudes esimestel hetkedel, voolates kuldsete jugadena läbi sõrmede. Eriti veel kodutunne, see parajalt keerukas müsteerium.
Inimese mõtted ongi saladus, koosnedes miljoneist veel ähmasematest salapärasustest ning kaelamurdvatest küsimustest. Nii et parem, kui jätaksime seekord õige kodu ja kodukoha asupaiga iga lugeja enese teada, jättes igaühele võimaluse manada silme ette isemoodi paiga, kuhu igatsus kutsub. Las kodu kui tunne teeb rahulikult, ilma üksikasjalikuma lahtiseletamiseta oma tööd, pehmendades meeled ja andes sõnadeta mõista, hüüdes hääletult igaühele, et teda on vaja, et teda oodatakse ka aastate, kümnendite või kasvõi eluigade pärast, ikka oma meeletul moel, nii vapralt ja truult.
Laura Kirke Bertel Pertel, 7. kl
Lauri Sommeri 2012. aastal ilmunud raamatu „Räestu raamat“ põhjal
Eesti kirjanduse olümpiaadi vabariikliku eelvooru I koht 7.-8. kl arvestuses aastal 2020