Kui olin väike, üritasin tihti öösiti üleval istuda, et päkapikke näha, kuid asjata – seda ei juhtunud. Kirjutasin tihti ka kirjakesi päkapiku sussi sisse. Kirjad olid alati kadunud, aga vastust ei saanud ma kunagi.
Ühel päeval jäin üksinda koju. Ma ei mäleta, mida vanemate kapist otsisin, aga seda, mida sinna otsima läksin, küll ei leidnud. Avastasin hoopis enda kirjutatud kirjad ja hunniku maiuseid. Olin samal ajal õnnelik, et nii palju kommi leidsin ja samas ka nii löödud avastusest, et mu vanemad võivad päkapikud olla.
Vaatamata sellele lapsepõlve juhtumile usun päkapikkudesse ja ehk ma siiski ka kunagi näen neid. Lootust ei tohi kunagi kaotada…
Lisette Raudsepp, 9. kl