24. aug 2017

Muistendid

5. ja 6. kl sünnipäevakink Varstu vallale


Mustjõgi

Lookles kord mitmete külade vahel üks hästi pikk ilma nimeta jõgi. Inimesed muudkui mõtlesid, mis tal nimi võiks olla, aga ükski variant ei sobinud. Samas oli halb ka, kui jõel nime pole, sest kuidas sa ütled: „Läksin selle, noh, nimeta jõe kaldale kala püüdma.“

Ühel jaanilaupäeva õhtul sõitnud poemüüja jalgrattaga koju, et jõuda jaanitulele. Kuna mees oli jäänud hilja peale, siis ta kiirustas. Ratta lenksi küljes rippus kott musta värviga, mida pidi kasutama koduses majapidamises. Poemüüja teele jäi ka ilma nimeta jõgi. Sillale lähenedes ei suutnud ta jalgratast valitseda ning hoogu maha võtta, kuigi teadis, kui katkine oli jõge ületav sild. Ratas kõikus siia-sinna ja kott musta värviga lendas jõkke, mis värvus ühe hetkega mustaks. Poemüüja ei uskunud oma silmi ja päris ehmus kohe. Jõudnud jaanitulele, rääkis ta juhtunust kaaslastele, kuid keegi ei uskunud seda juttu. Arvati, et mees teeb nalja, kuid mindi seda imet siiski vaatama. Jõevesi oli tõepoolest musta värvi.

„Kui hakkakski jõge Mustjõeks kutsuma?“ tegi poemüüja ettepaneku. Rahvas arvas, et miks ka mitte, parem ikka kui ilma nimeta jõgi.

Nii saigi jõgi endale nime ja voolab rahulikult Mustjõena läbi külade.


Kangsti tekkimise lugu

Kord ammu-ammu, kui vanapagana lapsed kooli läksid, meeldis neile kõige rohkem kehalise kasvatuse tund ja selles eriti odavise.

Väikesed paganad palusid isal endale osta mõned odad, et kodus vabal ajal harjutada.  Isa läks poodi, et täita laste palve, aga poes odasid polnud. Selle asemel ostis ta väikestele paganatele hoopis kangid.
Kui lapsed olid oma kangid kätte saanud, hakkasid neid üksteise võidu viskama, ikka mütsti ja mütsti! Kangi pildumise  tulemusel tekkisid maa sisse augud, millest sündisid tiigid ja järv ning künklik maastik. Kangist ja tema kukkumise helist saigi kokku nimi Kangsti, mida meile tuntud paik kannab siiani.


Matsidest Matsi

Kord ammusel ajal tulid ürginimesed Eesti aladele kodukohta otsima. Nad valisid ja valisid, kuid ikka ei suutnud nad kuidagi üksmeelele jõuda. Hõimupealikul olid tekkinud oma favoriidid ja tegi hõimlastele ettepaneku valida üks nendest. Hõimlased olid nõus. Hakkasidki valima ja sõelale jäi üks metsane koht. Aga kohe avaldus ka järgmine probleem: mis sellele kohale nimeks panna? See jäeti hõimupealiku otsustada.

Ta sai väga vihaseks ja pomises nina alla: „Matsid!“

Siis jahmus ta tekkinud mõttest: „Heureka! Just nii! Täpselt nii! Meie küla nimeks saab Matsi!“
Hõimlased nõustusid pakutuga ja sellest ajast peale on nende kodukoha nimi Matsi.


Krabi  tekkimise lugu

Oli üks suvine päev nagu tavaliselt ikka. Linnud laulsid ja lilled tantsisid nende laulu saatel. Kõik oli tore, kui välja arvata metsaküla servas elav tusane krabi. Külarahvas ei teadnud, miks krabi kogu aeg nii vihane on, kuid ei lasknud end sellest ka häirida.  Külas elati rahulikku elu.
Ühel päeval otsustas krabile külla minna hea südamega jänes, sest tal oli sõralisest kahju. Keegi ju ei sallinud teda. Niisiis sammus jänes krabi ukse taha, värisedes nagu haavaleht.

„Ega ma mingi jänes pole. Või noh, olen küll, aga ma ei karda,“ pomises ta endamisi. Jänes sirutas käpa välja, et koputada uksele, samal ajal hoides hirmust silmi kinni. Ta ei pannud tähelegi, et krabi oli ukse juba avanud.

„Ai!“ karjus krabi, olles  vihast punane, lausudes sõimusõnu, mida jänes polnud eales oma pikkade kõrvadega kuulnud.

„Va-vabandust k-krabi,“ sõnas jänes kokutades.

„Mis sa kokutad? Mingi jänes oled või?!“ karjus krabi. Jänes hüppas paar sammu tahapoole.

„Tegelikult, tegelikult olen. Olen k-küll ja-jah,“ lausus jänes nägu kõrvade taha peites

 „Mis põhjusel sa MINU ukse taga oled? Raisates MINU aega?!“ oli krabi vihane.

„Mul o-on sinust kahju,“ ütles jänes tagurdades. Kuid järgnevalt juhtus midagi sellist, mida jänes ei kujutanud ette. Krabi hakkas nutma. Jänes oli segaduses ja ei teadnud, mida teha. Ta ehmus. Mida ta tegi valesti? Miks krabi nutab?

„Mul on sünnipäev, kuid keegi ei tea,“ ütles krabi nuttes. Jänes sammus vaikselt krabi juurde ja  patsutas õlale.

Järgmisel päeval kutsus jänes  metsaküla rahva kokku, rääkides kõigest, mis toimus.

„Aga me võiksime teha krabile kingi, “ ütles karu, mõtlik nägu peas.

„Nagu mis kingi?“ küsis rebane oma saba imetledes. „Paneme küla nimeks Krabi või?“ küsis õelalt naerdes.

„See on hea mõte, sest meie külal pole ju päris nime. Kõigi teada on see ainult metsaküla,“ ütles rebase üllatuseks jänes ja kõik nõustusid, välja arvatud rebane, kes vaatas jänest, suu ammuli. Ta ei oleks iial osanud arvata, et tema õelat nalja tõsiselt võetakse.

Ja nii juhtuski, et tänu kurvale krabile, suure südamega jänesele ja õelale rebasele sai  küla nimeks Krabi ja see ei muutu veel niipea.


Kuidas Varstu endale nime sai

Eestimaa lõunaosas, Läti piiri lähedal asus üks ilma nimeta küla. Inimesed olid olukorraga leppinud, kuid siis kolis sinna külla pere, kes pani väga imeks, kuidas nii on võimalik elada. Sellel nimetul külal eksisteeris isegi külavanem, kes isegi aru ei saanud, et midagi valesti on. Aga nüüd ilmusid külasse inimesed, kes asusid tekkinud olukorra üle aru pärima ja külale nime nõudma. Pärimise peale, millal küla siis endale nime saab, kostus vastus: „Varsti, varsti!“ Külavanem ei mõelnudki nime saamiseks pingutada ja laulis iga küsimise peale: „Varsti, varsti!“.

„Millal see varsti saabub?“ muutusid elanikud rahutuks, sest ka nemad hakkasid mõistma, et ilma nimeta pole inimenegi, ammu siis veel küla. Rahvas koguti kokku ja külavanemale esitati ultimaatum.
 „Täna me siit enne ei lahku, kui külal nimi olemas!“
  Külavanem üritas küll varsti-varstiga välja vingerdada, kuid üks auväärne vanamees käratas: „Aitab juba, nime on vaja! Kuidas oleks Varstuga – see sobib külavanema pakutud varsti-varstiga kokku küll!“
Kõik jäid pakutud nimega üllatavalt ruttu rahule ja nii saigi Varstu endale nime.


Kuidas paganate maast sai Paganamaa

Kaugel metsade ja küngaste vahel elasid kord paganad,  kes tegid kogu aeg vallatusi ja lollusi. Keegi polnud nende maal käinud ja neid näinud.

Ühel ilusal päeval juhtus üks turist paganate maale pilte tegema ja kohtus paganatega. Turist ehmus sarvilisi nähes ja pani plagama. Põgenemise käigu kaotas ta ka oma kaamera. Turist rääkis külarahvale, keda nägi ja  mis juhtus, kuid juttu ei võetud tõsiselt, kuna paganaid polnud ju keegi näinud. Kuid turisti jutt tekitas uudishimu ja lähema küla rahvas otsustas asja uurima minna.  Jõutigi paika, kus teati paganaid olevat. Selgus, et need tundmatud tegelased pole sugugi kurjad ega pahad, vaid sõbralikud paganakesed, kes ei soovinud kellelegi paha. Neil oli enda jaoks tehtud isegi kaks järve – Kikkajärv ja Liivajärv, kus end värskendamas käidi. Külarahvas üllatus meeldivalt. Paganad võeti omaks ning nende asustatud ala nimetati Paganamaaks.

26. apr 2017

Justkui koolifilmis…

Kõik on näinud filme Ameerika koolidest. Ikka on nendes nii, et õpilaste seas  leidub üks populaarsete tüdrukute kamp, kus liikmeteks kõige ilusamad piigad, keda oma välimusega isegi Vogue´i esikaanelt võiks leida. Kogu kool  kuulab neid, isegi need halvad poisid, kes ei oska  tere öelda ega  kuula  kunagi kedagi.  Ka õpetajad vaimustuvad tüdrukutest, mis siis,  et neil jääb puudu tarkusest, mis siis, et nad kõiki kiusavad. Nad on populaarsed ja see on fakt.

Arvasin, et selliseid koole pole olemas, need on kõigest filmides. Samamoodi ei uskunud ma seda, nagu juhtub igas Wattpadi raamatus: kõik komistavad Harry Styles’ile otsa. Järgmisel  hetkel on nad juba altari ees ja lubavad üksteist armastada, kuni surm neid lahutab. Ma arvasin, ei, teadsin lausa, et see ei saa ju olla päriselt.

Kõik muutus aga siis, kui läksin uude kooli. Esimesel nädalal arvasin, et tõesti võib Harry-taolisega abielluda, lihtsalt tuleb  talle otsa kõndida. Muidugi, koolis, kus ma käima hakkasin, ei olnud keegi abielus ja eriti veel Harry Styles’iga, aga ameerika filmistsenaariumist leidsin end küll.

Esimene koolipäev oli hirmus. Ma ei teadnud kedagi ja keegi ei teadnud mind. Kartsin, et keegi ei salli mind. Aga et midagi sellist juhtub, ei osanud uneski arvata. Esimesel päeval  kõndisin vist küll  modellile otsa. Tüdruk oli pikkade blondide juustega, mis sobisid  laitmatult. Nägu oli ovaalne, täidlaste huulte ja siniste silmadega. Neiu  kandis meiki ja mitte vähe, aga samas ei näinud üldsegi kohutav välja. Kui oleksin  samamoodi värvitud, näeksin välja nagu zombi. Eriti oma turritavate mustade juustega. Muidugi sain ma teada, et olen see ja too. Samas,  kui ta rääkis,  oleksin  võinud pimedaks jääda juba ta hammaste nägemisest.  Need olid lumivalged ja särasid  nagu taldrikud nõudepesuvahendi reklaamis. Pärast minu „iseloomustamist“  kõndis tüdruk minema,  visates salgu  juukseid kõrva taha.

***

Sammusin mööda koridori, vaadates seinu, mis täidetud piltidega. Järsku leidsin end pikali põrandal ja kuulsin õelat naeru. Tõusin aeglaselt, pühkisin pükstelt tolmu ja vaatasin ettevaatlikult naeru suunas. Seal seisis tuttav blond tüdruk kahe pruunijuukselise kaaslase kõrval.

„Ups,“ ütles naeru omanik.

Kõndisin kiiresti minema, vaatamata selja taha. Tundsin enesel inimeste pilke. Miks mul esimene päev juba nii valesti läks?

Komistasin jälle kellelegi otsa. Palun, ära ole ülbe, palun… Tõstsin pilgu ja nägin tüdrukut, kellel olid nagu minulgi mustad, kergelt turris juuksed ja tedretähnid ninal. Lisaks  laia naeratusega nägu.

„Hei, mina olen Chloe,“ ütles ta kätt  välja sirutades. Haarasin käest ja tüdruk surus seda kergelt.

„Crystal,“ ütlesin naeratades.

Kool on koht, kus me veedame väga palju aega, kogedes nii paremaid kui ka halvemaid olukordi. See oli mu elu üks kohutavamaid päevi, kuid samas ka üks parimaid. Ma leidsin endale sõbra, inimese, kelle toel tuleb päikesekiir pilve tagant välja, kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa.
Nagu ameerika koolifilmis…

Emma, 6. kl








   
   

Koolimaja

Koolimaja! Koolimaja?
Kellele küll sind on vaja?
Kellele sa tarkust toodad?
Kellelt kõrgeid lende loodad?

Koolimaja, koolimaja,
seisad, kestad üle aja.
Oled nagu kindlus tuules,
turvaliselt hea su juures.

Koolimaja, koolimaja,
keda sinule on vaja?
Et sul oleks põhjust olla?
Kes on see, kes tohib tulla?

Õpilane, õpetaja,
algaja või lõpetaja?
Väike maailm meie sees
suureks kasvab kooliteel.

Sofia, 6. kl
Koolilugude konkursi I koht 





Kui ainult neid tunde poleks

Igal hommikul üles ärgates mõtlen, küll oleks hea, kui ei peaks kooli minema. Mõni päev on küll selline, et mõnda tundi lähen hea meelega, aga mõned tunnid on väga vastumeelsed.

Küll oleks hea, kui tunde üldse ei oleks. Olen nõus käima spordivõistlustel, kust olen saanud medaleid ja diplomeid. Tundide asemel võiks käia teatris ja ekskursioonidel. Koolis võiks olla iga päev üritusi, olen neist ikka osa võtnud.

Aga mulle siiski meeldib meie kool ja oma klass. Hea on iga päev sõpru näha. Kui neid tunde ei oleks, jääksime ilma teadmistest, mida elus vaja läheb. Vaja ju endale elukutse õppida!

Kristi, 6. kl



Minu koolitee algus

Kui olin kolmeaastane, siis ma hakkasin  käima lasteaias. Käisin lasteaeda õe koolibussiga. Me sõitsime kodust Tsooru ja sealt edasi lasteaiabussiga lasteaeda. Minu kasvatajad olid Kaja, Pille-Riin ja kokatädi Ulvi. Esimesed koolitarkused sain ma lasteaiast. Ma õppisin lasteaias värvimist, joonistamist, numbreid ja tähtede kirjutamist. Minu parim sõber lasteaias oli Karel. Me mängisime koos ja tegime paljusid asju veel. Mind ka kiideti, sest mulle meeldis koristada, koristasin näiteks ehitusklotse.

Lasteaia viimases rühmas hakkasin käima eelkoolis, mis toimus Antslas. Minu õpetaja oli Kaja Simisker. Eelkool toimus üks kord nädalas kolmapäeviti. Esimesse klassi läksin  2011.aastal Varstu Keskkooli. Klassijuhatajaks oli õpetaja Ene Pärnaste. Koolis sain õppida eesti keelt, kirjandust ja kunsti. Tulin õppima Varstu kooli, sest Varstu oli meie kodule poole lähemal kui Antsla. Teiseks põhjuseks oli bussiaeg. Antsla koolibuss läks kodu teeotsast kell seitse hommikul, aga Varstu koolibuss läks kell 07:30, sain kauem magada.
   
Minu koolitee on kestnud  kokku viis aastat. Selle aja jooksul olen ma õppinud hästi kirjutama ja lugema. Kõige rohkem meeldib mulle sõpradega olla. Tundidest meeldib kõige rohkem matemaatika, sest ma oskan seda hästi. Hinded on minul kõik neljad-viied. Kuna minule meeldis väga süntesaator, ostsid vanemad mulle ka selle. Õnneks oli Varstu koolis õpetaja Ele Vakk, kes õpetas mulle pillimängimise selgeks.

Kuigi olen käinud mitmes erinevas koolis, meeldib mulle kõige rohkem Varstu Keskkool. Meeldib sellepärast, et koolis on parimad õpetajad ja kõige parem klassijuhataja. Koolis on mul ka rohkem häid sõpru, kellega mängida vahetunnis ja peale kooli. Kõige parem sõber poistest on Steven ja tüdrukutest Eliisa. Mulle meeldib väga koolis käia ja areneda.

Markus, 5. kl




Unistuste kool

Ma olen tihti mõelnud, milline võiks välja näha minu unistuste kool.

Selles koolis on kindlasti rohkem vaba aja tunde, nagu näiteks puutöö, kehaline kasvatus ja igasugused trennid. See kool algab kell 10 ja lõpeb kell 3päeval.

See kool on hästi suur ja seal on palju ruumi .Koolis on suured klassid ja suur saal. Vahepeal tuuakse sinna kooli terrassi ehitamiseks laudu, sest ehitamisel tuleb hästi suur ja võimas terrass, mille peal toimuvad ka puutöötunnid.

Selles koolis toimuvad igasugused lahedad üritused ,nagu näiteks öökool, klassiõhtu ka väljasõidud tehastesse ja ujulasse. Selles koolis saavad õpilased valida, kuhu nad ise parajasti tahavad sõita - tehastesse või ujulasse.

See unistuste kool on muidu päris tore asi, aga ma arvan, et see ei saa kunagi tõeks, sest meie, õpilased, peame ikkagi õppima eluks vajalikke asju, kuid unistada võib ikka.

Aarne, 6. kl

Oh koolipäev, oh koolipäev, millal sina lõped?

Seda lauset küsivad peale minu veel paljud lapsed mitu korda päevas.

Mõni päev on koolis väga tore. Kõik läheb hästi, tunnid on lõbusad ja õpetajad ei pahanda. Ning siis tuleb jälle selline päev, kus mõtled, miks ma hommikul üldse voodist välja ronisin. Tahaks lihtsalt koolipäeva kuidagi kiiresti mööda saata ja sõpradega olla.

Meie koolis töötab üks väga tore inimene. Kui asi läheb natuke hulluks, saab temaga alati rääkida. Ta ei pahanda meiega kunagi. Kuulab ilusti ära, ka siis kui oleme pahandust teinud. Mõned õpetajad võiksid tema moodi olla. Hästi rahulikud ja rõõmsad. Ma arvan, et paljud läheksid hommikul rõõmsamalt kooli.

Reikko, 6. kl




Esmaspäevast reedeni käin ma koolis. Seal ma siis õpin, kohtun sõpradega ja tegelen õpetajatega, see tähendab, et jagan õpetajatele oma tarkusi. Nad kogu aeg küsivad minult midagi.

Üldiselt pole mul koolis käimise vastu midagi. Häirib ainult see, et need koolipäevad on nii pikad. Kooli hakkan sõitma ma tavaliselt juba 7.30 ja koolist koju saan ma alles õhtul kell 16.30.

Kooli jõudes otsin tavaliselt sõbrad üles ja räägin nendega. Tavaliselt arutame, kes mida eelmisel õhtul tegi. Peale teist õppetundi räägime sõpradega sellest, mis keegi peale tunde tegema hakkab. Kolmandas tunnis ma ootan tavaliselt juba väga, millal see koolipäev lõpeb ja millal koju saab.

Kodus on ju alati palju tegemist. Kodus saab ratta ja võrriga sõita, meisterdada või garaažis midagi remontida. Garaažis on alati väga põnev. Seal on autod ja nende osad, millega mulle meeldib tegeleda.

Kokkuvõtteks võin öelda, et koolis on tore, kui need koolipäevad nii pikaks ei veniks. Hea oleks, kui saaksin kohe peale tunde koju.

Rainar, 5. kl

Sõbrad teevad koolist kooli

Mina arvan, et sõbrad teevad koolist kooli, sest koos sõpradega on palju lõbusam kui ilma nendeta. Koolitunnid pole need, vahetunnid pole need ja kool polegi üldse see õige, kui sõpru seal ei ole.

Sõpradega saab rääkida vahetunnis, pärast tunde ja natuke ikka tunnis ka. Koos sõpradega saab teha põnevaid tegusid. Mõnikord kui oled kurb, tulevad ikka ja alati sõbrad sind lohutama. Sõpradele saad rääkida oma muredest ja kui nad saavad aidata, neid lahendada, siis teevad seda.

Kui saad kontrolltöös halva hinde, siis aitavad nad sul järeltööks õppida ja hoiavad sulle seal pöialt.
Tegelikult, kui aus olla, siis on sõpradega lõbus tunnis rääkida, sest siis saab nalja ja mõnikord saadad sõpradele salaja kirjakesi, mida on veelgi lõbusam teha.

Minul on kooli lõpuni veel kaua aega, et sõpradega luua uusi mälestusi põnevast ja naljakast kooliajast. Selle pärast arvangi mina, et sõbrad teevad koolist kooli.

Eliisa, 6. kl

Vana koolimaja kummitus

(Pühendatud meie tühjalt seisvale koolimajale)

Elas kord üks koolikummitus, kelle nimi oli Wiki. Ta ei lasknud oma koolimajja kedagi, sest arvas, et see on tema kodu. Kui keegi tahtis koolmajja siseneda, siis Wiki kindlasti hirmutas sissetungijat.

Aga üks väike poiss otsustas seda tühjalt seisvat koolimaja veidi uurida. Kummitus Wiki ootas poissi ukse taga. Ta teadis, mida tuleb teha. HIRMUTADA!!! Poiss jõudis Wikini.  Kummitus lasi endast välja kõige jubedama oige, mida oskas teha, kuid poisike isegi ei ehmunud. Wiki üllatus. See oli midagi uut. Kõik, keda kummitus hirmutas, karjusid, jooksid minema, aga see väike põngerjas isegi ei võpatanud.

„Mis su nimi on?“ küsis poiss.

Wiki  ise oli ehmatusest keeletu.

„No palun, ütle!“

„Wiki,“ kogeles kummitus.

 Poisike naeris: „Mis nimi see selline on? Kõlab nagu vikipeedia.“

 Kummitus vastas: „ Mu vanemad panid sellise nime, sest olen väga tark.“

 „Oled tark?  Olgu, igatahes, minu nimi on Mart.“

Nii sõbrunesidki koolikummitus Wiki  ja väike poiss Mart. Mart käis igal võimalusel uuel sõbral külas. Wiki õpetas Mardile kummitustrikke ja Mart Wikile koolitarkusi.  Igatahes, neil oli koos väga lõbus ja tore!

Dagnija, 5. kl
Koolilugude vana koolimaja preemia



Elas kord üks vana koolimaja, temaga koos ka kummitus. Kummitus elas seal rahulikult ja meenutas häid vanu aegu.

Seda kõike päevani, kuni teda korraga häiriti. Uuema koolimaja lapsed hakkasid teda kiusama. Nad lõhkusid aknaid, uksi ja pildusid kive vastu seina. Nii kestis päevi, nädalaid, kuid. Kuid siis sekkus õpetaja.

Ta läks vana koolimaja kummituse juurde ja ütles: „Palun anna andeks. Tule meiega piknikule. Lepime ära.“

Kummitus nõustus kutsega ja koos mindi järve kaldale piknikku pidama. Lapsed tegid kummitusele üllatuse: tõid tordi, kommi, krõpse, isegi lastešampuse. Õpetaja oli kaasa võtnud maitsvad viineripirukad.

Pidu kestis terve päeva. Kõik leppisid omavahel ära ja oldi igavesti sõbrad.

Hanna-Liisa, 5. kl

16. märts 2017

Minu Eesti

Mõned mõtted kodusest Eestist läbi 2. klassi laste silmade

Minu jaoks on tähtis eesti keel, et saaksime suhelda oma emakeeles. Soovin, et meil oleks rahu, sest siis saan turvaliselt kasvada. Mulle meeldib puhas Eesti loodus: veekogud ja õhk. Eestimaal on mu kodu, sõbrad. Ma olen õnnelik, et elan Eestis!
Rasmus


Mulle meeldib Eesti juures see, et meil on rahu ja lahkus. Meil on ka puhas loodus ja head inimesed. Lapsed saavad koolis käia ja loomadest hoolitakse.
Teele


Mulle on tähtsad inimesed. Mõned on sõbralikud, mõned lahked, mõned on naljakad, mõned osavad.
Sten 


Eestis on hea elada. Mulle meeldib käia koolis, õppida eesti keeles. Siin on ilus ja puhas loodus. Minu jaoks on tähtis ka kodu, sest seal on mul kõik vajalik olemas.
Sandra