30. nov 2011

Miks mulle meeldib vaadata filme?


Võib-olla paljudele inimestele ei meeldi filme vaadata. Kuid mina olen selline inimene, kes jookseb kohe kinno, kui võimalust on.

Esiteks meeldib mulle filme vaadata juba sellepärast, et kinos saab rääkida,  arutada asju filmist või koolist ning kodutöödest. Kindlasti saab ka sõpradega kokku.
Meil Varstus on see hea, et filmivaatamine ei maksa palju, kõigest 1 €. Kui võrrelda kinopileti maksumust Võruga, on Varstus pilet viis korda odavam. See on ka hea, et saab valida ise koha, kuhu istud.
Kindlasti vaatan ka telekast filme. Kodus on mugav ja mõnus ning ka hea. Kuid üsna ruttu segavad mõnusat vaatamist kõikide poolt kauaoodatud reklaamid ja kõik on rikutud.

Paljud sugulased, sõbrad ning tuttavad on küsinud, miks mulle filmid meeldivad. Tavaliselt vastan, et mõned filmid harivad ja õpetavad elus käitumist. Kuid vahetevahel olen ka vastanud teistmoodi: kõikides filmides on kübeke nalja ning see mulle meeldib ning teeb tuju heaks. Kuigi mõned filmid räägivad koolist ning vägivallast seal, olen mina õnnelik, et meie koolis taolisi asju taluma ei pea. Eelmise veerand viimasel päeval näidati õpilastele filmi „Akvaarium“ („Fish tank“) ning see ei meeldinud, kuna seal oli minuealistele mitte sobivaid kaadreid.

Meil Gerdaga (sõbrannaga) on juba nagu traditsioon käia igal nädalal kinos, ka siis, kui film ei tundu põnev ega eriti ei huvita meid. Sellisel juhul käime rohkem seltskonna pärast. Vähemalt mina.

Olen üks paljudest või vähestest, kellele meeldib kinos käia.Võib-olla arvatakse, et see on raharaiskamine, kuid nii see pole. Alati saad elamuse võrra rikkamaks, natukene targemaks ning on jällegi millestki sõpradele rääkida.

Iris Arumäe, 7. kl

20. okt 2011

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Ilmselt me kõik teame inimesi, kes on kas liiga jutukad või just ülearu vaiksed.

Mina olen enda arvates suhteliselt jutukas. Kõik muidugi oleneb tujust. Mõnikord tahan väga rääkida, kuid teinekord soovin viibida vaikuses. Tihti on nii, et kui midagi tarka öelda pole, siis on parem  üldse suu kinni hoida.

Mind ajavad üsna sageli närvi tühja jutu rääkijad või targutajad. Inimesed, kes arvavad, et on maailma targimad, ei tea enamasti mitte midagi. Nad on veendunud, et just nende jutus peitub iva ja räägivad mõttetusi. Selle asemel võiksid parem vaikida.

Samas leidub inimesi, kes on liiga vaiksed ja tagasihoidlikud. Kuid laused, mida nad ütlevad, on üsna arukad ja mõttekad. Ka mina olen võõras seltskonnas suhteliselt vaikne. Eriti hästi mäletan muusikakooli aega. Enamus õpilasi oli linnakoolidest, nad teadsid üksteist, kuid mina tundsin end üksikuna. Ma pole selline, kes end kaaslastele suvalise jutuga kaela määrib.

Mõnikord võib vaikus veidi piinlik olla. Näiteks, kui seltskonnas räägitakse juttu ja korraga jäävad kõik vait. Tegelikult mõjub see olukord päris naljakana.

Olen täiesti nõus, et vaikimine kuld ja rääkimine hõbe, sest mõnikord polegi sõnu vaja.

Viola Kasak, 8. kl 

19. okt 2011

Kadunud Tänan

Varem oli Tänan igal pool inimeste kaaslaseks. Ta oli nii sünnipäevadel kui pulmades, kirikus kui matustel. Teda jagus bussidesse, trammidesse ja lasteaeda ning koolimajjagi. Ta oli igas peres olemas. Nüüd pakub talle konkurentsi ingliskeelne väljend Thank you ehk eestimaiselt Tänks. Lapsed ütlevad igal võimalikul juhul: „Tänks”. Seda teevad nad sünnipäeval, koolis, lasteaias ja muudeski paikades. Ainuke koht, kus seda ei öelda, on  vanaema juures. Seal kõlab ikka laste suust: „Tänan”. Seda nimelt sellepärast, et vanaemad ei saa ingliskeelsest veidrast sõnast mitte mõhkugi aru.

Varsti hakkasid Tänksi ka laste vanemad kasutama. Ja nii jäigi Tänan jäi aina nõrgemaks ja kurvemaks. Temas katkes elujõud. Pika aja peale ei suutnud ta enam liikudagi. Ta püsis elus ainult tänu vanadele inimestele, kes ei kaotanud usku. „Tänan” kostus veel vaid haiglates ja hooldekodudes, kus kohtas vanainimesi. Vanaemadeni levis see isade ja emade kaudu.

Kuid ühel hetkel said lapsed aru, et Tänks ei kostu nende vanavanemate suust koduselt ja nii hakati taas kasutama sõna „Tänan”. Tänan muidugi oli väga õnnelik ja hüppas rõõmust lakke. Ta oli varsti terve kui purikas. Ning ta mõtles, et kui hea on ikka kuulda : „Tänan!” Ilus ja eestimaine!

Joel Taal, 6. kl