Libistan sõrmed üle helesinise kaane ja mulle vaatab vastu kolm kentsakat kogu, kellest üks näib olevat peategelane, nägu pikaks veninud, käes õngeritv. Teine lausa lehvitab, näol ebamäärane ilme, kolmas aga sama nukker kui esimene, istudes, silmad maas, kolme vennikest kandval paadil. Surun nina harjumuspäraselt raamatu õnneks mitte liialt ahistavalt valgesse leherägastikku. Varsti pidavat selle põhjal ka film välja tulema, ootused on parajalt kõrgel.
„Vee peal“ pole üks neist raamatutest, mida loetakse lootuses pääseda kuhugi kaunisse õitsvasse oaasi, kuhugi, kus on helge, helgem. Võid ju proovida, kuid koht, kus lõpetad, ei pruugi olla paigas, mis välgatas elavalt enne sõnadesse süvenemist, vaid kaheksakümnendate Võrus, pisikeses linnas Eesti päris alumises osas. Minategelaseks näiliselt täiesti tavaline ning tüüpiline kõhetu 12-aastane poiss, kelle elu seni helgeimateks hetkedeks on osutunud põgusad möödasaatmised järveäärsel, peos õngeritv ja kõrval pang, mis heal juhul täidetud vastõngitsetud haugide või latikatega.
Tema kõrvalt ei leia lugeja idealiseeritud isiksusi oma ilusate, täiuslike inimeste tegemiste ja tegelikkuse kõrval pisitillukeste muredega, vaid inimesi ilma kogu selle küllusliku sära ja luksuseta. Lihtsaid inimesi oma ilus ja veas - viinaveas. Olgu mainitud ka see tähtis tegur. Minategelase põhilised seltsilised ei ole omavanused sõbrad, samasugused püsimatud nolgid, vaid hoopis teisest puust isikud. Tugevalt, lausa kolm korda üle poisi vanusest ja lihtsalt öeldes, tavalised joodikud, allaandjad, kuid siiski huvitavad karakterid. „Sellepärast mulle Valter meeldibki - ta pole mitte grammigi silmakirjalik, isegi mitte häbematu, vaid täiesti jultunud. Kalju on samasugune. Oli. Tema on juba poolteist kuud surnud. Jättis võlad maha ja läks.“
Raamat annab hea ülevaate sellest, kuidas ümbritsev keskkond ja inimesed võivad mõjutada mõttemaailma, surudes peale väärtusi ja tõekspidamisi. Samuti mängib teoses tähtsat, kuid mitte liialt kandvat rolli kalandus. Õnneks piisavalt vähe, et see võhiku (kelleks nimetaksin ka ennast!) jaoks ei hajutaks ära kuidagi ülejäänud loo ja raamatu põhimõtte ning nauditavuse. Sedasama merehõbeda koukimist kasutabki minategelane pääseteeks probleemide ning murede eest, kuid õnneks mõistab ta, et see pelgupaik pole igavene. „Nad tulevad, konksupidi, kõhu alt, lõua alt, lõpuste tagant, sabaotsa pidi. Ja suust- need jurakad neelavad mu suurt konna endile kurku, nagu oleks see kalamaim... Ma olen sellest kuulnud, ma tean, et see ei kesta igavesti, see võib kesta ainult minuti, või viis, või kümme...“
Ometi on see täiesti mõistetav ning inimlik, et taolist tunnete maandamiseks head tegevust ning ajaviidet, mis andis veel kauba peale ka kasu, hing ihaldab. Kuigi ise olen terve elu jooksul vaid paaril suvel kodutiigist kiduraid mudakalu noppinud, pean kalapüüki tõesti üheks lummavaks harrastuseks, pealegi on kalad ise veel nõnda veidralt kaunid olendid. „See on parim päev mu elus! Suur, paks, rohekaskollaste külgede ja pisikeste punaste kalliskivisilmadega. Kõige ilusam elusolend maailmas! Linask! Kuldkala!“
Sada üheksakümmend ja kuus - mu silmad ruttavad küll kuulekalt üle viimase hüüumärgi ja maanduvad laial tühjusel, mis tegelikult juba ammu silmapiiril paistnud, tähistamaks, et nüüd on kõik. Loovutan kogu kupatuse öökapile, iseenda ööle. Taas on mu mõistus valla kõige muu päralt. Kummaline, vastloetud teose uued tekkinud maailmad ja olud ei hoiagi justkui enam minust kinni ning see on midagi uut. Tavaliselt juhtub ju ikka olema nii, et pärast mõne raamatu lõpetamist tuiab toosama maailm veel mõnda aega sinu enda omas. Tekkinud küsimused, mõtted ja uued vaatenurgad muutuvad otsekui küünitavaiks käteks, mis kangekaelselt, kuid mitte päris alusetult kinni hoiavad end sinu ajukurdudes. „Vee peal“ puhul see justkui loomulik asjade käik puudus, raamatu lõpunoodid sulgesidki teose, lugedes selle lõplikuks.
Kas pole mitte nii, et loetu teeb mingis mõttes heaks ja nauditavaks just vastupidine, kui peas keerlevad veel lausa päevi üksikud lõpplahendused, karakterid, sundides raamatus veel kiirelt tuhlama ja lugema üle alguslauseid ning tähtsamaid dialooge, lööma kokku üksikasju, imetlema, kui hästi kõik omavahel klapib ning kuidas pisiasjad omavahel haakuvad? Selle puudumisel tekib kerge tühjus, tunne, et loetu on jätnud justkui külmaks, mida aga mina „Vee peal“ kohta päris öelda ei saa. Ega selles midagi nii väga palju halba olegi, jääb rohkem ruumi suvenäljas õhkamiste ja sirelikarva unelmata jaoks...
„Vee peal“ pole just raamat, mida anda kätte lugemiseks tänapäeva noorele, keda terve kasvamise perioodi on käevangus hoidnud mugavused ning küllus. Pihku võid raamatu ju pista ükskõik kellele, kuid teosest arusaamine ning käsitlemine on hoopis teine rada. Võib käia üle jõu, kui kirjatöö olud ja probleemid on nõnda ehmatavalt võõrad ja kauged, tundudes ignorandist lugejale justkui õhust näpatud fantaasialood hoopis mõnest teisest maailmast, mis muudab aga raamatu nautimise ja hindamise äärmiselt raskendatuks. Mul vedas, olen väga avatud meeltega hing, kes saab üpris ekstreemsete ja algul täiesti harjumatute raamatus kujutletud pinnaste käsitlemiste ja mõistmisega hästi hakkama. Päris kindlalt oleks „Vee peal“ jäänud liialt kaugeks veidi kinnisema mõttelaadiga noorele, keda veel tihedamalt hoitud on helge vati sees ja kellele oleks raamat mõjunud kardetavalt justkui muuseumi eksponaat, et jah, vaata, olid ajad, olid rasked ajad, aga mida see mulle praegu ütleb, mida sellega nüüd peale hakata... „Naersin. See oligi okse. Minu tavaline elu, kuust kuusse, kaks sellist okset nädalas, ilma õhuta Vanalinna poes, kaks tundi, kolmest viieni jupi või kahe vorsti pärast? See ongi okse!“
Siiski on lootus, et säherdune raamat, mis avab ilustamata uksi erinevate aegade ja olude tõelusesse ja inetusse reaalsusse, paneks noored, kes ise vaesuse, viletsusega kontvõõrad, tundma tänulikkust ja hindama, mis endal hästi, kuigi see on üpris küsitav. Minu puhul see aga täitsa toimis.
Aga kas jääbki „Vee peal“ siis vaid mingisuguseks napiks näpistuseks karmist reaalsusest ja puudusest, mis äratab viivuks ideaalunne suikunud unistajad? Abivahendiks, et ravida imeväel tujukaid tiinekaid, kes pole oma tegelikult imeheade eludega sugugi rahul? Tavaliseks õpperaamatuks, mida koolis lugema utsitatakse? Ei, seda oleks karm ja inetu taolise õnnestunud kirjutise kohta öelda. „Vee peal“ on kaugelt midagi enamat. See on kompott, mis kokku keedetud päris inimestest, tunnetest, toimetulemisest, visadusest. Ühe poisi üleskasvamise lugu ja palju enamat.
Laura Kirke Bertel Pertel, 7. kl
Raamatuarvustuskonkursi ULAKASS I-II koht, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi eripreemia aastal 2021