Kevad kuuenda klassi laste silmade läbi

On 13. märts ja reede. 

Varasemad kaks päeva olin veetnud kodus haigena. Hommik on päris pime ja hõre udu katab maapinda. Mina, mu kaks venda ja ema sammume bussi ootama. Jõuame bussipeatusesse. Ootame. Ootame veel, kuid bussi ei paista kusagilt. „Ilmselt hilineb lihtsalt natuke,“ üritab ema  veidi pikale veninud ootamist põhjendada. „Ootame veel veidi.“ Seda me ka tegime, kuid juba pärast kümmet minutit otsustasime siiski lihtsalt autosse hüpata ja ise kooli sõita. Kuid enne veel, kui ema jõuab masinal hääled sisse panna, kontrollib ta igaks juhuks ikka telefonist, et äkki ikka kool jääbki täna ära. Ja nii juhtuski! Varstu Kool on ajutiselt suletud, et takistada koroonaviiruse levikut. Kui kauaks, pole veel päris kindel. Usun veel vaevu oma kõrvu, kogu hommik oleks justkui olnud uni ja toas end päevinäinud diivanile heites oleksingi nagu alles ärganud. Ning täpselt nii see kõik algaski.

Esimesed nädalad möödusid hea tuju saatel, sest  koolide sulgemine on ju iga koolilapse unistus. Kodutöid anti ikka, algul vähem, siis aga maht suurenes ja kodus hakkas pikapeale igav. Igatsus sõprade, kooliõhustiku, -tegemiste, selle tunde, kui tunnid said läbi ja erinevate väljasõitude  järele suurenes iga tunni, päeva ja nädalaga. Tõsi küll, hommikuti sai ju kauem magada ja oli siiski rohkem vaba aega, samuti muutusid päevad vähem rutiinseks, aga see ei olnud ikka päris see.

Murekohtadeks osutusid vene keel, käsitöö ja sotsiaalmeediast ning üldse nutimaailmast eemal püsimine. Kogu see karantiiniaeg pani mind mõtlema. Mõtlema, kuidas ma olen viimased aastad pimedana raisanud kohutavalt palju aega ja energiat. Ah, et mille peale? Eks ikka sellesama nutimaailma ja sotsiaalmeedia peale. Kogu selle aja vältel on mu vanemad üritanud meelde tuletada, et seda maailma, millest tänapäeva noored kõik  nii vaimustunud on, pole ju olemas. Milleks seda taga ajada, kui tõelised elamused ja asjad, mis loevad, on olnud terve aja otse nina all. Mõeldes kõigile neile seiklustele, uutele teadmistele ja avastustele, millest oleme ilma jäänud, klammerdudes ekraani külge, olen ülimalt õnnelik, et suutsin silmad avada. Ja veel enne suve, mis oleks kindla peale raisku läinud, kui ma poleks leidnud nii palju aega järelemõtlemiseks. Selles mõttes polegi see kevad nii mõttetu ja kohutav olnud.

Peale selle oli veelgi rohkesti kordaminekuid. Näiteks sain sellest imelikust ajast päris palju inspiratsiooni uute lühiluuletuste, väikejuttude ja isegi mõne laulujupi jaoks. Samuti sai mul harjumuseks veel rohkem uudiseid ja ajalehti lugeda, et ikka eluga kursis olla. Muidugi oli ka veel mõningaid probleeme, näiteks alguses tööde saatmine või ajaplaneerimine, aga see sai kõik ilusti korda.

Kokkuvõtteks võib selle kummalise kevadega täitsa rahule jääda, kuid otseselt see mulle ei meeldinud. Samuti võin natuke ka ennast kiita, sest olen hästi hakkama saanud ja õppinud rohkem iseseisvust ja ajaplaneerimist. Nüüd on õnneks ees terve suvi, et sellest trallist natuke puhata ja rahuneda.

Laura Kirke

Selle aasta kevad algas eriliselt, sest maailma oli tulnud uus viirus. Viirus, mis möllas juba teistes riikides, kuid polnud jõudnud veel Eestisse. Viiruse pärast ei saanud kooli minna ja algas distantsõpe.

Päevad hakkasid olema rasked, kuna ei saanud õpetajaga näost näkku vestelda. Rütmi leidmine oli alguses päris keeruline, sest olin harjunud koolis käima ja väga tähtis minu jaoks oli hommikul kõik ära õppida. Vahel tuli lootus, et saab tagasi kooli, kuid see kadus kiiresti uue haiguslaine tõttu. 

Kui ma mõtlen kogu kevade peale, siis arvan, et õppimisega suuri probleeme ei tekkinud, sain vastused oma küsimustele ega pidanud kaua ootama. Distantsõpet ei tahaks järgmisel õppeaastal jätkata, kuna lõpuks see hakkaks segama: vaja oli sünnipäevale minna, aga õppimist päris mitmest ainest. Muidugi saanuks õpetajatega rääkida ja teha järgmine päev veel raskemaks või teha õppimist võimalikult kiiresti, lastes sisse  mõned vead.  

Meil kõigil oli raske aeg ja tuli üksteist aidata ja toetada, et hakkama saada ja positiivseks jääda.

Lauri 

See kevad algas ootamatult. Õhtul sain lihtsalt teada, et homme ei ole kooli ja tööd peab kodus ära tegema. Alguses oli natuke raskusi arvutis linkide lahti võtmise või tööde saatmisega, aga nüüd oskan neid hästi teha. Tore oli, et ma ei pidanud hommikul nii vara ärkama. Tegin kõik tööd varakult ära, sest teadsin, et pärast on hea oma asjadega tegeleda. Ülesannetega sain päris hästi hakkama ja olen õppinud rohkem arvutiga toime tulema. Mulle meeldis ka see, et ei pidanud teiste järel ootama, vaid sain töötada omal kiirusel. Jõudsin kodus palju rohkem toimetada ja õues käia. Ainus, mis polnud nii hea, oli see, et koroonaajal ei näinud oma sõpru väga tihti.

Sigrit

Oli tavaline reede hommik, kui  sain teada, et jääme kaheks nädalaks karantiini.

Esimene nädal tundus, et on kerge kodus õppida. Kui saabus juba teine nädal, siis ei tundunud koduõpe nii kerge olevat. Tuli ette, et ei saanud millestki aru, pidi õpetajale kirjutama ning vahepeal ootasin 20 minutit, kui õpetaja vastab ja aitab.

Teisel karantiininädalal sain ka teada, et peame veel kaks nädalat kodus olema. Mulle tundus, et pikeneb vangisoleku aeg, sest ei saanud sõpradega koos olla ega väljas käia.

Samas see karantiiniaeg aeg on olnud väga huvitav ja teistsugune. Ma avastasin enda juures palju uusi oskusi, näiteks seda, et oskan hästi tibu heegeldada ja et mulle meeldib väga jalutamas käia. Karantiiniajal olen ka palju pilte joonistanud ja perega mitu korda kõik lauamängud läbi mänginud.

Õnnelik olen ma selle üle, et sain väga hästi hakkama õppimisega ja mõnede ainetega  isegi paremini kui koolis.

Kui kõik kokku võtta, siis minu arust ei olnudki see karantiin nii hull ning pigem hoopis huvitav kogemus.

Angela

      

Viienda klassi laste mõtteid distantsõppest

Märtsikuus hakkas meile kooliaeg väga imelikult. Tuli välja, et ka meie riiki ja maakonda on jõudnud viirus nimega Koroona. Varsti tuli otsus, et koolid lähevad karantiini ja edaspidi tuleb kodus õppida. Tundus väga lahe ja arvasin, et nüüd saab rohkem puhata ja mängida. Varsti sain aru, et see nii lihtne polegi.

Arvutiaega tuli jagada õega ja alati ei saanud ruttu ära õpitud. Ema palus mul vahel ka puhkepause teha ja nii jäidki mõned lihtsamad tööd õhtusse. Distantsõpe oli minu jaoks keerulisem, kui koolis õppimine. Vahel ei saanud ülesannetest aru, mõnikord tegin vale töö ära ja pidin uuesti alustama. Juhtus ka seda, et vastused ei jõudnud õpetajani ja tuli uuesti saata. 

Olin mõned korrad selle viiruse peale täiesti vihane. Ma ei näinud oma sõpru üldse, isegi poes ei lubatud käia. Umbes kuu ajaga harjusin selle kõigega ära ja kui tuli esimene videotund, olin ma väga elevil ja rõõmus, et sain jälle klassikaaslasi näha. Järgmine rõõmsaks tegev uudis tuli mais, sest matemaatikaõpetaja kutsus meid kooli. Veider oli koolimaja nii tühja ja vaiksena näha.

Kõige naljakam ongi asja juures see, et kui muidu ootasin ma puhkamist ja koolipäevade lõppemist, siis nüüd ootasin väga kooli. Kodus muutus igavaks, kui ainult oma perega võis koos olla. Ainus meie perest, kelle elus ei muutunud sel ajal midagi, on mu isa. Tema sai ikka tööl edasi käia. Ise ootan suve ja loodan, et enam midagi sellist ei juhtu.

Sten

12. märtsi õhtul olin koolis ja ootasin tennisetrenni. Järsku tuli teade, et see  jääb ära, mille üle olin väga kurb, sest tennis on üks mu lemmikspordialadest. Samal päeval, neljapäeva hilisõhtul tuli direktorilt teade, et koolis enam käia ei saa ja peame jääma distantsõppele ning hakkama ise kodus õppima. Tuli endal saada hakkama, kuna vanemad käisid tööl edasi ja vanaema-vanaisa olid karantiinis, sest kartsid seda covid-viirust. Raske oli ka see, et pidin õppimise ajal oma väikest õde hoidma, kuna ka lasteaed pandi kinni. Probleeme oli ka arvutiga, sest see on meil vana ja ei tööta nii nagu vaja, aga lõpuks saime hakkama.

Päevakava nägi selline välja: ärkasin vara, sõin hommikusöögi ja hakkasin õppima, peale mida  läksin õue Keviniga mängima. Kui ema töölt tuli, kontrollis ta tehtud ülesanded ja siis saatsin need õpetajatele.

Autor: Rasmus Hainoja

Ma olen mõelnud, mis küll selle aasta suvest saab, kas tohib sõpradega koos olla või peab distantsi hoidma ja ikka veel ainult koduhoovis mängima. Tahaksin suvel Saaremaal käia, aga kuna seal oli palju koroonahaigeid, ei tea, kas saame minna.

Rasmus H

Minu jaoks algas see distantsõpe keeruliselt, sest tundsin hirmu, et ei saa hakkama arvuti kasutamises. Õnneks olid kodus vennad, kes mind vahel aitasid, kui ei osanud. Tekkis hirm, kuidas mul üldse minema hakkab.  Arvasin, et ei saa õigeks ajaks koolitöid tehtud ja saadetud. Siis ma ütlesin endale iga päev, et saan hakkama ja saingi. Tasapisi läks hirm üle. Distantsõpe oli omamoodi kogemus ja mulle hakkas see meeldima.

Algul tekitas hirmu matemaatika, sest tuli uus õpetaja ja uus kogemus matemaatikatunnist. Õpetaja oli tore, aitas alati, kui ei osanud. Vahel juhtus ka, et internet ei töötanud korralikult ja häkkis palju, siis tööd hilinesid. Õpetajad said kõik olukorrast aru ja mõistsid. See oli lahe! 

Päevad olid nagu tavalised koolipäevad. Ärkasin tavaliselt kell 7:00. Umbes kaheksa ajal hakkasin oma õppetöödega tegelema, vahel ka tegin järgmise päeva töid. Kehalise kasvatuse tunni olin  õues, et ei läheks vormist välja. Tegin kodus ka palju muid töid: ladusime puid riita, korjasime põllult kive, vedasime oksi jne. Seda kõike sain kasutada kehalise kasvatuse treeningpäevikus. Füüsiline töö kosutas mind vaimselt väga, pärast oli hea olla. 

Alati tegin kõigepealt ära oma koolitööd ja  kui aega üle jäi, oli see minu päralt. Raamatut ei jõudnud lugeda, kuid suvel loodan seda parandada. Sõitsin palju rattaga ja hüppasin batuudil -  see kosutas mind väga. Mõtted läksid õppimisest kõrvale. Pärast oli pea selgem ja mõte liikus paremini.

See kevad oli minu jaoks hoopis teistsugune, sest olen pidanud väga palju ise õppima ja arenema.  Sõpradega suhelda ei saanud, sest neil omad tegemised. 

Enda arvates tulin ma distantsõppega päris hästi toime. Huvitavad olid videotunnid matemaatikas ja eesti keeles. Raskeimaks aineks osutus matemaatika, kus tuli päris tõsiselt pingutada. Arvutist otsides vastavaid teemasid ja valemeid leides sain endale asjad selgeks. 

Sain arvuti kasutamise paremini selgeks, oskan nüüd otsida infot ja abi netist. Distantsõppes tööd tehes sain väga hästi keskenduda, sest keegi ei rääkinud  vahele ega seganud õppimisel. Minule sobis see distantsõpe hästi ja see võiks toimuda ka tulevikus.

Merilin

Neljanda klassi lapsed teistsugusest kevadest

Selle aasta kevad oli teistsugune. Me ei käinud koolis, vaid õppisime kodus. Alguses tundus see väga lahe, et ei pidanud kooli minema, aga nädala möödudes see enam nii tore ei olnudki.

Mulle meeldis algul see, et ei pidanud hommikuti nii vara ärkama. Mul oli selline tunne, nagu oleks jälle vaheaeg alanud ja see valmistas rõõmu. Kahjuks sai hea tunne ruttu otsa, sest pidin üksinda hakkama õppima. See ei olnud üldse tore. Halb tunne tekkis ka sellest, et ma ei näinud klassikaaslasi ega teisi sõpru. Ära jäid ringid, trennid ja võistlused. Ma ei näinud  vanaema, sest kõik kartsid viirust. See oli väga kurb. Kui ma väga kurvaks muutusin, siis läksin oma koera Rakiga metsa äärde jalutama. Mõnikord tuli kass Sepo ka meiega kaasa, siis läks tuju palju paremaks.

Mulle tundus, et koolitööd oli väga palju. Võib-olla sellepärast, et vahepeal pidin ühte ülesannet mitu korda tegema. Ema ei jätnud mind enne rahule, kui ülesanne oli korralikult tehtud. Tulemuseks oli see, et kooliasjad saidki hästi tehtud. Ema seletas igat asja põhjalikult, kui ma millestki aru ei saanud. Päris palju õppisin arvutis töötamist.

Nii pikalt kodus olemine tekitas minus väga üksildase tunde. Loodan, et varsti kaob see viirus ära ja sügisel saab jälle normaalselt koolis käia.

Reesi

Mulle meeldis tänavune kevad. Armastan kaua magada ja õhtul ei taha uni tulla. Koolis käies aga pidin hommikuti vara üles tulema. Üksi olles oleks kindlasti igav hakanud. Mul on aga kodus õde ja väike vend ning üksi olla polegi mingit võimalust. Mõnikord hoopis tahan neist eemale ja sõpradega kohtuda. Õnneks  sain seda vahepeal teha. Mul on Võrus hea sõber Sten, kelle juures ma mõned korrad sain käia. Sten käis ka minul külas. Tema on peres üksiklaps ja elab korteris, tal on igatahes igavam kui minul.

Kummaline oli see kevad lisaks koroonaviirusele ka ilma poolest. Ühel päeval võis näha nii päikest, rahet kui ka vihma. Väga veider minu arust.

Tegelikult igatsen juba ka oma teisi sõpru ja ootan, millal saan oma sünnipäeva pidada, mis oli juba märtsis.

Markus

Selle aasta kevad oli tõesti teistsugune. Koroonaviiruse tõttu olime koduõppel. Kuid ka väga tore oli, kuna sain hommikuti kauem magada. Õppimise poolest oli mul kerge. Harjusin uue olukorraga kiiresti. Kodus mul igav pole, kuna saan sõpradega läbi videokõne rääkida. Lemmikud tegevused, mida kodus teen, on joonistamine ja kassi kiusamine. Õmblemine meeldib samuti. Koduaias on praegu väga ilus, kuna õunapuud ja lilled õitsevad. Meil on nüüd terrass, millel saan päikest võtta. Õhtuti kui päike loojumas on, käin emaga jalutamas või mõne sõbrannaga, jälgides 2+2 reeglit. Nüüd ootan väga suve algust, et saaksin ujuma minna.

Kerli

See kevad on minu jaoks päris väljakutseterohke olnud. Kõik algas nii äkki. 

Olime käsitöötunnis, kui  tuli uudis, et Võrus pandi koolid kinni. Korraga valdas mind veider tunne, et kui meie kool ka kinni pannakse, kuidas siis hakkama saame ja milline hakkab välja nägema õppimine. Kui koolipäev läbi sai, läksin koju ja jäin uusi uudiseid ootama. Järgmisel päeval pidi meil olema emakeelepäeva kultuurhommik. Lootsin, et meie kooli ei panda veel kinni, aga õhtul kui ma magama läksin, siis nägin kooli kodulehel, et see siiski juhtus. Mind valdasid tollel hetkel samaaegselt kurbus ja rõõm. Tasapisi pidi sellega harjuma, et enam ei ole õpetaja see, kes sind õpetab, vaid vanem. 

Koduõpe ei olnud tegelikult väga raske, sest ma sain siiski igakülgselt abi küsida. Ootasin ikka väga, et äkki on mingi võimalus  ja saab kooli tagasi minna. Igatsesin väga oma sõpru ja õpetajaid. Ma arvan, et koduõpe õpetaski meile tegelikult kõige rohkem austama oma õpetajaid, sõpru, vanemaid ja iseennast. Kokkuvõtteks ütleks ma, et see oli suur iseenda proovilepanek.

Kadiliis

Ma võin juba praegu ära öelda, et see kevad on minu jaoks midagi täiesti uut. Kevad algas suure plahvatusega märtsis, kui sain teada, et ei saa koolis käia. Sellega lendas vastu taevast minu ,,kevadplaan" - nii ma seda kutsun. Plaanisin minna Saksamaale, Londonisse ja Soome. Kurvastasin, kui sain teada, et ei saa kaks nädalat koolis sõpradega aega veeta. Lugesin päevi ja paar päeva enne uuesti kooli minemist juhtus midagi ootamatut. Sain teada, et kooli ei saa veel järgmised kaks nädalat ja nii kordus see iga kahe nädala tagant. 

Mulle hakati andma kodutöid interneti kaudu. Paar nädalat pakkus see isegi tohutult põnevust, kuid mul oli tunne, nagu paljud asjad puuduksid. Ära olid kadunud sõbrad, õpetajad, hommikul vara ärkamine.

Ühel päeval ärkasin ja tundsin, et kõik ei ole veel kadunud. Kooliajal toimusid mul ratsutamistunnid. Kahjuks ei võtnud  treenerid mind mitu nädalat trenni. Kuid õnneks lubati mul vaikselt eratunnis osalema hakata. Käisin viis korda nädalas trennis ja tundsin, kui palju rohkem ma karantiini ajal olen hakanud ratsutama. Varsti sain end kirja pandud võistlustele, mis tekitas palju elevust.

Praegu mõtlen, et kui seda kõike ei oleks juhtunud, kas  oleksin siis ratsutamisega nii kaugele jõudnud? 

Distantsõppes on kindlasti midagi teistsugust. Midagi erilist. Võin kokkuvõtteks öelda, et see eriline ongi teinud minu kevade nii omapäraseks

Jessica

Esimene karantiinipäev algas nagu tavaline reede: olime söönud ja ootasime bussi. Ootasime kümme minutit ja kui bussi ikka veel ei tulnud, otsustasime minna autoga. Kuid enne sõitu kontrollis mu ema igaks juhuks telefoni ja selgus, et ei pidanudki kooli minema. Olin päris pahane, sest mul olid kõik kodutööd tehtud ja emakeelepäeva tähistamine koolis jäi ära. 

Järgmise nädala esmaspäeval sõitsime Tallinnasse ja veetsime nädala seal. Sain teada, et korvpallivõistlused jäävad ära, mis mulle ei meeldinud, sest olin palju harjutanud. Pärast esimest nädalat natuke teistsugust ja võib-olla ka raskemat tööd otsustasid meie vanemad, et mina, Jaan ja Laura peaksime veetma järgmise nädala vanaisa ja vanaema juures, et ema-isa saaksid Tallinnas rahus töötada. See ei olnud minu arust hea mõte, sest vanaema muretseb meie kodutööde pärast ennast ogaraks. 

Siis jõudis kätte minu esimene kõnetund matemaatikas. Kõik läks hästi peale selle, et Jaan tegi kõnetunni ajal päris kõva müra. Hinnet see õnneks ei kõigutanud. Saime teada, et karantiini pikendati, mis oli siis hea uudis, kuna ei tundnud VEEL koolist puudust.  Järgmisel nädalal suundusime koju tagasi. Hakkasin pidama treeningpäevikut.

Paar nädalat ei juhtunud midagi erilist, kuni hakkasime käima sõbra Rihhardi pool. Kuna isa polnud kodus, ei käinud me trennis. Mängisime sõbra pool jalgpalli, kui isa, ema ja Laura tulid. Poleks Rihhard neid väravaid liigutanud, poleks seda juhtunud, mis just juhtus. Nimelt mina ja Karl ( Rihhardi nõbu) jooksime mõlemad palli poole, mis oli  kahe ukse juures. Tahtsin end nende abil peatada, kui mu sõrm jäi kahe ukse vahele. Inimlik refleks oli see kohe välja tõmmata ja tänu sellele tuli mul pool küünt ära. Hoidsin sõrme külma vee all ja isa otsustas koju minna, et kiirabi kutsuda. Kui sõrm oli kinni seotud ja valuvaigistid võetud, läksime tagasi Rihhardi poole, sest üksi oli kodus igav. Selleks päevaks jalgpallist mulle piisas. Kui mõned päevad hiljem läksime Võrru siduma, selgus, et küüne oleks pidanud kohe tagasi panema. Kuid parem hilja kui mitte kunagi - sain kohaliku tuimestuse ja asi tehti ära. Pärast natukest paranemist sain jälle trennis käia. Nüüdseks on sõrmel juba palju parem.

OLI VAST KEVAD!    

Hendrik

Sel kevadel pidime kogu aeg kodus olema. Samas toimus igal pool miskit seoses koroonaviirusega ja seda oli omamoodi põnev jälgida. Omaette kodus olles sain oma hobidega tegeleda kui muidu. Õppisin ära rulasõidu ning sain koduloomadega rohkem tegeleda kui tavaliselt.

Eelmisel aastal haudus meie kanaperes üks kana endale tibud välja ja sel aastal tuli meile idee saada pardipoegi. Ühel päeval  oligi üllatus, et pardiemad hakkasid mune hauduma. Kui seda uudist kuulsin, olin väga elevil. Pardiemad hauvad veel praegugi ja on ise väga ärevil. Loodame varsti pesas tibusid näha.

Ühel päeval leidsin ma oma suure venna rula ja tuli idee hakata rulasõitu õppima. Alguses oli raske, kuna ma ei osanud seda veel hästi. Kui juba sõpradega lubati kokku saada, siis nende abil õppisin rulasõidu kiiresti selgeks. Mõned trikid olid lihtsamad, mõned raskemad, kuid ma ei andnud alla. Minu ema arvas ka, et ma oskan juba päris hästi rulatada. 

Õppima pidime sel kevadel ka, kuid kuna oli distantsõpe, siis tegi seda igaüks omas kodus. Sain õppimise aega ja tempot ise valida. See oli mugav ja meeldis mulle väga. Hommikul sai kauem magada ja ei olnud kusagile kiiret. Sageli lahendasime ülesandeid sõbrannaga koos videokõnes, teine teisel pool telefoni. See andis peaaegu sama tunde, nagu oleksime koos klassiruumis olnud, aga päriselt koosolemist ei asenda ikka mitte miski muu.

Tagasi mõeldes oli see kevad üldiselt päris tore, vaatamata pidevatele hirmutavatele koroonauudistele. Õnneks ei jäänud keegi minu perest ega tuttavatest koroonasse ja loodan, et seda ei juhtu ka edaspidi.

Annika

Distantsõpe algas mul päris hästi, sain olla rohkem arvutis. Mõni ülesanne oli küll raskem, kuid õpetaja abiga sain hakkama. Hommikuti ma puhkasin, söötsin kanu ja õhtul õppisin. Kui Robin õppis, siis mina puhkasin ja vastupidi, kui mina õppisin, siis Robin puhkas. Tegelikult oleksin tahtnud olla koolis.  Distantsõppes oli keerulisem aja planeerimine, lihtsamad kõnetunnid. Meeldis ka joonistamine, muret valmistas see, et isa ei osanud mind heegeldamises aidata. 

Mulle ei meeldinud kodus õppida, kuigi sain täiesti uue kogemuse.

Marian