„Milline näeb üks inimene välja, kui ta seinad langevad?“

 Becky Albertalli teose „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ põhjal.

Kui seni kirjandusmaailmale tundmatu Becky Albertalli 2015. aastal oma esimese romaani, „Simon vs. homo sapiens’i vandenõuga“ Ameerika Ühendriikides välja tuli, sai sellest kiiresti ülemaailmne fenomen. Raamat pärjati juba ilmumisaastal mitmete auhindadega. Käesoleval aastal on ilmumas selle põhjal loodud film „Armastusega, Simon“. Miljonid inimesed üle maailma sattusid vaimustusse. Kui kärarikas teos lõpuks ka meie riigi raamatupoodidesse jõudis, juhtus üsna pea sama ka minuga.

„Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ jutustab loo (mitte eriti) tavalisest keskkoolipoisist nimega Simon Spier, kes avastas enda jaoks juba mõned aastad tagasi, et on muutumatult gei. Isiklik teadmine ähvardab aga saada mitte-nii-isiklikuks, kui kiuslik klassikaaslane, üksik ja vägagi veider Martin, leiab juhuslikult Simoni ja tema siiani anonüümse netisõbra isiklikud e-kirjad. Oma vaikimise eest hakkab ta esitama nõudmisi, mille täitmine ei lahenda Simoni probleeme, vaid tekitab neid juurde.

Raamatus käsitletav teema on tänapäeva maailmas praeguseks üsnagi avalik, kuid seda polnud veel isegi alles kolm aastat tagasi eriti lahatud ja kirjeldatud.  Seepärast lugesingi mina kui planeet Maa suurim keegi-ei-peaks-kapis-elama ideoloogia toetaja viivitamatult romaani kaanest kaaneni läbi. Ja ma ei pidanud pettuma. Olin ka varem lugenud paari sarnase süžeega raamatut, kuid sain kohe aru, miks ükski neist pole osutunud nii edukaks kui Albertalli oma – nad olid jäänud liiga pealiskaudseks. Need vähesed kirjanikud, kes seni julgenud kirjutada samasooliste suhetest, pole siiski võtnud asja täielikult kätte ja läinud lõpuni nagu Becky Albertalli. Tema ei jäänud tagasihoidlikuks ega kartlikuks, kirjeldamaks, mida elab läbi veel iseendki mittemõistev teismeline, kes peale oma murede ja probleemide peab tegelema tahtmatult ka teda osaliselt põlgava keskkoolirahvaga.

Kuid raamat „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ pole mitte ainult kirjeldus tänapäeva karmist keskkoolielust, vaid abikäsi ja julgustus neile, kes taolist olukorda läbi elavad. Peale geide ja nende väljatuleku probleemide on tegu ka lihtlabase kooli- ja küberkiusamise, mõnitamise ning muu taolisega, mida üks nooruk ei peaks kogema. Läbi Simoni ja tema püüdluste muuta inimeste senist arusaamist maailmast, saab lugeja näha, kui palju head võib juhtuda lihtsalt olles sina ise ja jäädes endale kindlaks.

Autor on näidanud valgust väga tõsiseltvõetava(te)le teema(de)le, kuid teinud raamatu siiski arusaadavaks ja mõistetavaks peaaegu igas eas lugejale. Albertalli teos on kirjutatud mina-vormis ning iga mõte või reaktsioon paberile pandud nii, kuidas see Simoni peas aset leiab. Tähendab, lauseid pole kohandatud liialt „ilusaiks“, vaid jäetud nii tõeliseks, segaseks ja katkendlikuks, nagu nad ühe teismelise peas pahatihti on. See võimaldas aga lugejal veel enam peategelase rolli sisse elada, samastuda temaga ka raskestimõistetavates olukordades.

Olles lugenud nii eesti- kui ingliskeelset versiooni, sain ma neid juba lugemise ajal võrdlusesse seada. Mul vedas, et ostsin esimesena originaali ehk ingliskeelse raamatu, kuna emakeelde tõlgitud variandis pidin pettuma. Vilve Torni tõlge on tehtud väga sõna-sõnalt ning peaaegu et üle lehekülje tekkis mul aina rohkem Google’i Translate’i kasutamise kahtlusi. Tekstist oli võimalik aru saada, kuid emotsioon, mida kogesin originaalkeeles lugedes, läks veidi kaduma. Näiteks, kui ähvardaja Martin peategelaselt oma nõuete ignoreerimise kohta selgitust nõudma läks, lausus ta kõigepealt: „Spier, mis su mäng on?“ Ingliskeelsena kõlaks see „Spier, what’s your game?“, väljend, mida välismaal kasutatakse tihti. Eesti keeles kõlaks minu arvates paremini „Mis mängu sa mängid?“. Samuti tekkis mul küsimus tõlkija adekvaatsuse kohta, kui lugesin netipostituste maha „laskmise“ kohta.

Kui kõrvale jätta ebaõnnestunud tõlge meie oma keelde, on „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ originaalis üks erakordne raamat ja tähtis edasiliikumine kirjandusmaailmas. Just kirjanikud loovad ju ühiskonnas muutusi läbi selle, mida nad maailmale oma teostes ütlevad. Becky Albertalli on öelnud midagi väärt lugemist.

Marika, 9. kl

Raamatuarvustuste võistluse "Ulakass 2018" II koht ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi eripreemia

Ma ei meeldi loomadele

Mulle meeldivad loomad, aga mina ei meeldi neile. See võiks olla lausa mu elumoto, sest täpselt nii ongi, ilma naljata.  Iroonilisena mõjub asjaolu, et mul endal on kodus kaks kassi, kuid kui keegi küsib, ütlen alati, et nad ei ole minu, vaid ülejäänud pere lemmikud. 
 
Kuidas saan aru, et ma ei meeldi oma pere kassidele? Neil on tehtud justkui kokkulepe, et hoiame omavahel sõbralikku distantsi, siis ei juhtu  midagi. Kodus ei tule nad kunagi minu lähedale, kuigi teistele pereliikmetele poevad küll suure rahuloluga. Räägitakse, et kui sa oled loomadele midagi halba teinud, jätavad nad selle meelde. Minu puhul on lugu hoopis teine. Ma pole kunagi ühelegi loomale halba teinud ja ei teeks ka iial. Ma lihtsalt ei meeldi neile.
 
Asi pole ainult kassides, vaid üleüldiselt loomades. Saan  kuskil kokku võõra koeraga ja vahet pole, kes mu kõrval seisab, alati läheb  koer teise inimese käest paisid paluma. Kui mina lähen looma paitama, siis tavaliselt ta taganeb vaikselt.
 
Olen mõelnud, miks nii. Ilmselt ei meeldi loomadele minu ``jõuväli´´. Arvan, et teatud  emotsioon, mis minust õhkab, on neile vastumeelne. Ise ma küll ei tea, mis nimelt neljajalgseid häirib,  kuid kui loomad oskaksid rääkida, küsiksin neilt seda kindlasti.
 
Tean, et kõlab masendavalt elu ilma lemmikloomadeta. Kuid mind see nii väga ei häirigi. Loodan, et kuskil maailmas leidub  üks lemmik, kes mind armastada suudab. Oma unistustes leian selle õige üles ja annan talle  kogu oma armastuse, mis mul on.
 
Stella, 8. kl
Lemmikloomajuttude võistluse I koht

Koera unenägu

Väljas ulub sünge tuul. On külm ning pime. Kett mu kaelas kõliseb lohutamatult, kui ennast sooja pessa heinte vahele kerra sätin. Õnneks taipasin kõhu täis süüa, muidu oleks eriti kehv olla. Heinte vahel hakkab varsti soe ja mõnus… 

 

Juba jooksengi  vabalt ringi. Ei mingeid mõttetuid kette ega kaelarihmasid. On äge olla! Lidun ringi ümber maja, nagu jaksan ja hüppan rõõmust nagu ogar. Siis äkki ilmub nurga tagant välja üks priske kass. Tema järel veel teine, kolmas, neljas, viies… Lõpuks on õuel terve kassikoloonia, kes elu eest mu eest plagada üritab. Nii lõbus on kasse taga ajada! Riskides jooksevad karvakerad järjest kiiremini, kuid mina koperdan, nagu oleksid jalad kusagile pori sisse kinni jäänud. 

Järsku on kõik kassid kadunud, õues on jälle külm ja pime ning mina pikutan oma soojas pesas. Kaugelt kuulen perenaise lohisevaid samme krudiseval lumel. Lähen talle vastu ning pakun tervituseks käppa. Vastu saan magusa lõhnava kondi ning natuke mõnusat sügamist kõrva tagant. Algab jälle uus päev.

Aarne, 7. kl

Lemmikloomajuttude võistluse II koht

Koer - minu sõber ja lemmik

Kui oleksin loom, siis kindlasti saksa lambakoer, kes on minu arvates kõige koerasem koer. Saksa lambakoerad on välimuselt tugevad ja ilusad. Iseloomult pereliikmeid hoidvad ja kaitsvad loomad. 

Koerana olen  hea sõber ja valvur oma lähedastele. Mulle meeldib, et igal hommikul tervitab mind perekond. Kui kõik hommikuti kooli ja tööle lähevad, asun mina maja valvama. Tegelikult hoian kodul silma peal kogu aeg – nii öösel kui päeval. Mulle meeldib ka, kui minuga mängitakse. Samuti naudin pikki metsajalutuskäike pereliikmetega. Metsas on põnev: palju erinevaid lõhnu ja helisid. Need teevad mind ärevaks, sest võib-olla mõni loom tahab peremeest rünnata. Pean valvas olema.

Oma perekonda sattusin aastaid tagasi. Pereema nägi minu pildiga kuulutust ja ostis mu ära. Mäletan, et sel päeval paistis päike kuidagi eriliselt soojalt. Olin tookord kolmekuune, aga tundsin juba siis ennast tähtsana. Minu uueks koduks sai talu, kus elas kaks suurt ja kolm väikest inimest ja mis hakkas  kohe meeldima. Perega koos elab veel üks naljakas tegelane - kass. Ükskord perepoeg ütles mulle: „Ole hea koer ja ära kiusa rohkem kassi“. Tegelikult ma ei kiusanudki teda, kass ise tahtis tagaajamist.

                                                           ……………………….

Kõik kodused loomad meeldivad mulle. Kõige lemmikumat on muidugi raske valida, sest igaühte armastan erinevalt. Kuigi eelistan siiski  koera, sest ta kaitseb mind ning on mulle seltsiks pallimängus ja metsaskäigul. 

Mäletan seda aega, kui meil veel koera ei olnud ja ainsaks lemmikuks kass. Kass oli armas küll, aga ta ei tundnud mingisugust rõõmu minu nägemisest. Nüüd, kui majas on koer, tunnen et mul on päris tõeline sõber. Ta rõõmustab alati, kui koju tulen, jookseb mulle vastu ja liputab saba. Koer tuleb minuga alati metsa kaasa ja näha on, et see  meeldib, sest ta jookseb minu ees ja aeg-ajalt vaatab ikka, kas jõuan järele. Muidugi on tulnud mulle koos koeraga kohustusi juurde. Sellele vaatamata tunnen, et olen saanud endale tõelise sõbra.

Rainar, 6. kl

Lemmikloomajuttude võistluse III koht

Meenutus

Sa oled mu suksu,

mu kallis kaeramootor,

igavesti meeles püsid mul sa.

Ja kuigi vikerkaare taha

oled juba läinud,

su tumepruune silmi meenutan ikka.

Su ronkmust lakk

ja valge täht laubal -

nii üle taevavõlvi kappasid sa.

Heinamaa, päiksepaiste ootamas seal -

paremat tahta ei oskakski eal.

Sofia, 7. kl

Lemmikloomajuttude, -luuletuste võistluse III koht

Unustamatu päev

Kõik algas ühel tuulisel teisipäeval…

 

Olin terve päeva ennast teistmoodi tundnud: kõrva tagant sügeles ja kui ei sügelenud just kõrva tagant, siis kiheles kuskilt mujalt. Närvilisus tõstis pead. Sõber Shara muudkui pakkus välja haigusi, mis mul võiksid olla - naersin tema jutu peale. Sisemuses miski ütles, et see, mis minuga toimub, on okei. 

Pärast kooli kodu poole kõndides olin aga energiat täis, tahtsin joosta kevadises päikesepaistes, nii et soe tuul vudiseks mu juustest läbi. Kõige imelikumana tundus mulle soov hiiri taga ajada, kuigi enda arvates  lausa jälestan neid olevusi.

Kogu päev pead murdes, mis minuga toimub, otsustasin minna duši alla. Ehk saan pea selgemaks ja sügelusest lahti. Siiski ei läinud kõik plaanipäraselt. Vannitoas ennast peeglist vaadates ehmusin jubedalt. Mu keha oli kaetud valge karva ja tumedate laikudega. Peas asetsesid mustad kõrvad. Valu lõi kätte ja käed muutusid käppadeks, küünte asemele ilmusid küünised.

Kõik käis välgukiirelt: mina kahanesin ja muutusin must-valgeks kassiks, jättes vannitoa põrandale oma riided. Esimesed sammud tulid raskelt, kohe üldse ei saanud jalgade liikumise süsteemile pihta. Kukkusin päris mitu korda pikali. Kui aga sain kõndimise ja jooksmise selgeks, lasin mööda maja ringi, unustades, mida mu vanemad arvavad sellest, et  minust on saanud  mingi närune kassipoeg. 

Aeg möödus ja mina kasvasin. Vanemad leppisid oma lapse uue väljanägemisega. Käin öösiti  jahil, veedan aega teiste kassidega, mõnulen perekonna hellituste paistel.

Nii on minust saanud inimkass, kes teab, mida tahab ja kes iial ei unusta üht tuulist teisipäeva…

Emma, 7. kl

Lemmikloomajuttude võistluse tänukiri

Hüvasti, Ruudi!

Oli imeline õhtu. Matu ja tema koer Ruudi istusid majatrepil ja nautisid päikeseloojangut. Väsinud  tulekera joonistas  lahutamatutest sõpradest  heinamaale kaks varju.

Ruudi oli juba väga vana koer ja oli karta, et ta varsti sureb. Seda teadis ainult ema. Ta ei tahtnud kurba uudist pojale rääkida. Jutustas ainult loo koerast, kes tunnetas oma surma ja lahkus kodumajast ning peitis end metsa. Koerad pididki tavaliselt  nii käituma.

Päike loojus ja oli aeg magama heita. Hommikul, kui Matu ärkas, ei olnud Ruudit tema kõrval ega ka  mujal toas. Matu jooksis ähmiga trepist alla ja teatas perele  oma lemmiku kadumisest. Ema üritas poega rahustada ja rääkis, et ilmselt läks Ruudi otsima rahulikku kohta, kus surra. Seda kuuldes murdus poisi  süda ja ta puhkes nutma. Teiste pereliikmete lohutussõnadest polnud mingit kasu. Matu jooksis oma tuppa, pakkis asjad kokku ja läks Ruudit otsima.

Poiss kõndis sihitult mööda külateed. Lõpuks otsustas ta koera  metsa otsima minna. Mitu tundi puude vahel ekseldes märkas Matu ühe kase all lamavat looma. Ruudi lebas paremal küljel ja vaatas kurbade silmadega poisile otsa. Matu langes Ruudi kõrvale põlvili, silitas õrnalt loomakese pead ja palus, et sõber tõuseks. Siis see juhtuski- Ruudi sulges silmad ja oligi igaveseks läinud.

Varsti jõudsid kohale ka ema ja isa. Ühiselt viidi lemmikloomake koduaeda ja sängitati õunapuu alla puhkama.  Pisikest kääbast ehivad nüüd õrnad põllulilled. Igal õhtul käib Matu sõbra haual ja räägib oma päevasündmustest ning vaatab päikeseloojangut. Nüüd joonistab päike maapinnale ainult ühe varju…..

Hüvasti, Ruudi!

Laura Kirke, 4. kl

Lemmikloomajuttude võistluse III koht

Minu parim sõber Muki

Muki toodi mulle, kui ma sain 5-aastaseks. Ta on musta ja valget  värvi ja keskmist kasvu. Nüüd on juba kaheaastane. 

Ühel päeval avastasin, et Muki oskab rääkida. Oleksin imestusest peaaegu kummuli kukkunud. Selle peale ütles Muki: „Rahune, armas sõber, tahtsin ainult sinuga rääkida.“  Ta soovis, et keegi teine sellest ei teaks, et see oleks ainult meie kahe  saladus. Nüüd sain Mukiga kõigist oma rõõmudest ja muredest  rääkida. Ta kuulas mind väga tähelepanelikult ja ütles, mida ka ise arvab. Meil on koos väga lõbus, saame kõigest rääkida ja ma pole teda reetnud.

Aga Muki on ju minu väljamõeldud koer, teda pole päriselt olemas.  Tegelikult on mul kodus kahekuune oranži, musta ja valget värvi kutsikas.  Tal on nunnud pruunid silmad. Rääkida ta ei oska, aga kuulab mind küll. Ta on mulle väga hea sõber, kes armastab minuga koos möllata ja vahepeal pahandust ka teha.

Älis, 1. kl

Lemmikloomajuttude võistluse I koht

Triibu

Kui ma olin alles väike, oli mul pisike kassipoeg, kelle nimi oli Triibu. Ta oli oranži-  ja mustatriibuline. Temaga oli lõbus. Kui ma  tuppa läksin, tuli ta kohe minu juurde. Enne ta sööma ei hakanud, kui olin teda paitanud. Ta ei lasknud mul üksi liumäest alla sõita, vaid hüppas mulle sülle. Ta oli mulle väga armas.

Ükskord tulin lasteaiast ja nägin Triibut sõiduteel lamamas, ta oli auto alla jooksnud ja surnud.  Olin väga kurb. See juhtus neli aastat tagasi. Mul on juba ammu uus kass Mõmmi, aga Triibut mäletan ikka veel.

Loona-Maria, 1. kl

Lemmikloomajuttude võistluse II koht

Minu loomad

Mul on kodus koer, kelle nimi on Arri. Ta pissib kogu aeg. See pidi tähendama, et ta jätab teistele koertele sõnumi, et siin on tema peremees. See on nagu tema kiri. Kui ma koolist koju lähen, siis ta alguses haugub, aga pärast  tahab üles hüpata. Arri on minule nii nunnu. Vahepeal kaob ta ära ja siis olen kurb. Mõnikord on ta riiakas ja kakleb teiste loomadega. Me mängime temaga sageli õues.

Mul on ka kass, kelle nimi on Pätu. Tema ka vahepeal kakleb. Kui ta tahab õue minna, siis ta näub. Samamoodi teeb ta siis, kui õuest tuppa tahab tulla, siis hüppab ta akna taha. Mõnikord olen ma vihane, et miks mina pean talle kogu aeg süüa andma, aga see läheb ruttu üle.  Kui kass mängida tahab, hüppab ta küünistega mulle jalga. Mõnikord on see päris valus.

Kairit, 1. kl

Lemmikoomajuttude võistluse III koht

Minu unistus

Ma sooviksin endale lemmikloomaks koera. Unistan üleni valgest koerast, kellel on mustad täpid. Koer peaks olema suur, et ta kaitseks mind võõraste eest. Paneksingi talle  nimeks Täpi.

 

See koer  kindlasti möllaks ja mängiks minuga ja oleks suur maiasmokk. Talle meeldiks mind vahepeal mänguhoos säärest näksata, aga ma poleks selle peale kuri. Käiksin temaga iga päev õues jalutamas ja oma sõpradel külas. Kui ma oleksin kurb, siis tuleks ta ja lakuks mind ja ma võtaksin tema kaissu. See teeks mu tuju kindlasti palju paremaks.

Praegu meil koera pole, kuna elame korteris ja tema jaoks pole lihtsalt ruumi. Vanemad unistavad oma majast ja sinna nad lubasid koera võtta. Loodan, et mu unistus täitub ja saan endale koera.

Kristiine-Elise 1. kl

Lemmikloomajuttude võistluse III koht

100 sõna Eestile

Estonia, Viro, Estland, Igaunija, Eesti. E-E-S-T-I! Meie oma kallis ja maailmapildis alles nooruke Eesti riik on jõudmas oma esimese kolmekohalise numbrini. 

Veel 101 aastat tagasi, keset suurt maailmasõda, poleks ilmselt enamus eestlastest uskunud mõtet iseseisvusest ja oma riigist, kuna jääme oma suuruses vene vägedele oluliselt alla. Kuid maailmas valitseb siiski tasakaal ehk Eesti, kes numbriliselt väike, on mõtetelt suur. Päästekomitee suutis kasutada ära õiget hetke ja astuda samm mitte ainult enda, vaid kogu maailma jaoks. Uute rahvusriikide teke tol ajal oli uue mõtlemise, isegi uue ajastu algus. Võitlesime end teiste sekka, hüüdes justkui: „Me oleme siin! Me oleme tähtsad! Me ei anna alla!“ 

Sellest on möödunud sada aastat. Aeg on tähistada ja mäletada. Palju õnne, Eesti Vabariik!

Marika, 9. kl