9. kl lõpuaktuse kõne

Austatud Varstu Kooli õpetajad, koolitöötajad, lapsevanemad, kaaslõpetajad ja külalised!

Alustuseks soovin teid kõiki tänada. Ilma teieta poleks see päev siin kätte jõudnud: poleks olnud põhjust seada kimpu lilled, panna selga uhked riided ja palgeile manada õndsad naeratused. Poleks ka päiksel olnud põhjast miilata nõnda, nagu ta seda täna teeb.  

Aitäh, kallid õpetajad, et te arvestasite meie iseärasustega ning olite vastutulelikud; et te suhtusite oma töösse niivõrd suure pühendumuse ja kohusetundega. Et te kannatasite ära me tülpinud näod ning kõik need korrad, mil püüdsime iga oma keharakuga välja näidata,  kui parema meelega oleksime ükskõik mujal kui teie tunnis. Ma ei tea, kui  hästi või halvasti te taipasite, et olete meile tegelikult väga kallid, ja isegi kui siis ära ei tabanud, sai see nüüd öeldud ning teadke: te olete tubli töö ära teinud.

Aitäh teile, minu klassikaaslased. Mitte kunagi varem ja mitte kunagi hiljem ei saa olema sellist klassi. Me olime küll vaiksed ja vaoshoitud ja tihtipeale polnud õpetajad kindel, kas klassiruumis üldse kedagi ootamas on: mitte piuksu ka polnud kuulda. Meie puhul sattusid kokku totaalselt erinevad isiksused, kuid  kummalisel kombel hakkas see veider kooslus toimima ning korraldas koos nii mõndagi unustamatut. 

Aitäh, kallid lapsevanemad, et te võlusite pühapäevaõhtul imekohtadest välja värvilist paberit ning küpsetasite poole ööni muffineid, mida järgmisel päeval kohvikus müüa. Et te rüütasite meie õpikud, poetasite väljasõiduks viieka ja vastasite professionaalselt intervjuuküsimustele homse kirjandusetunni tarbeks. Isegi, kui me ei oska seda alati väljendada, olles alles iseendaga kimpus, hirmunud ja segaduses, hindame väga kõrgelt kõike, mida olete meie heaks teinud ning armastame teid kogu südamest.  Ausalt ka.

Aitäh teile, koolikokad  ning -koristajad, et meil oli võimalus õppida puhastes ruumides ning kinnitada oma keha koolisööklas maitsva toiduga. Et te andestasite meile meie lauale laiali läinud piima ja veidi lagastatuna maha jäetud saunaruumi tüdrukute riietusruumis. Tihtipeale just enne võrkpallitrenni.

Hoolimata kõigest sellest, mis tuleb pärast, jääb Varstu Kool mulle siiski kõige südamelähedasemaks. Tema uhkeid seinu olen näinud igas võimalikus värvivarjundis: õnnekullast raskena ning kadeduserohest läikivana, elevusepunast õhetavana ning meeleheite pigimustast puudutatuna. Siin on mu inimesed, kellega koos olen üles kasvanud, kes mõistavad mind ja võtavad mind just sellisena, nagu ma olen. 

Ma soovin teile oma südamepõhjast ilusat elu, sest usun, et see on vähim, mida te väärite. Ma soovin, et te leiaksite endis jõu, et usaldada peale seda, kui teid on reedetud; armastada peale seda, kui teile on tehtud haiget; proovida uuesti peale läbikukkumist. Kõige tähtsam on teada saada, mis on see üks asi, mis teid köidab ja huvitab enim, see, mille suhtes olete kirglik, et sellele siis järgneda ning nõnda saada õnnelikuks. Kui siht on selge, pole enam tähtis, kuhu kooli te sisse saate või ei saa – need kõik on vaid pisiasjad, mis teevad pärale jõudmise  huvitavamaks. 

Unistage suurelt, unistage julgelt. Kuid ärge unustage hinnata pisikesi hetki, sest need on kõik, mis teil iial olema saab.

Nõnda on lõppemas viimane kirjatöö, mille ma iial Varstu Koolile kirjutan. Kuigi mõnes mõttes võib öelda, et iga järgnev on tegelikult tugevas ühenduses temaga, sest ma poleks selline inimene, nagu ma olen, kui ma ei oleks käinud siin koolis.

Ära vannu alla, Varstu Kool, ja pane sama visalt edasi, et sinu lapsed võiksid tulla tagasi ja näha, kuidas nende õed ja vennad sirguvad ses valge-rohelise-kirjus hoones Pilpa mäe otsas järjekordseks põlvkonnaks, kes enda õlul kannab Varstu vaimu: tagasihoidlikku, kuid oma võimeid täielikult tundvaks. 

Aitäh sulle, Varstu Kool, kõige eest. Ma ei unusta sind kunagi!

Varstu Kultuurikeskus, 16. juuni 2023

Laura Kirke Bertel Pertel

 

 

 

Kooli sünnipäevaks

Üks õnneõitest raske pea. Üks laps, kes sündiv olendiks –

mälestused, tajud, ootus – tal tuksub ihus hing.

„Kas tunned algust, mis ses päevas küpses lõpu ajendiks?“

Vaid vaikida siis võis see laps – tumm kui südaöine linn.

Siiski suureks taipas lüüa silmad need,

kust mõte leidis homseks kajastust:

naerev sügispäev ning tema pikad kullakeed…

Seal algas kord ja lõppeb ka üks ajastu.

Laura Kirke Bertel Pertel, 9. kl

Kooli sünnipäevaks. Mälestus vihmasest päevast

Oli suvi aastal 2019 ja mäletan väga selgelt seda päeva. 

Tahtsime sõpradega lõuna paiku staadionile minna ja kutsusime kõik kokku. Enne seda aga, kui mängima jõudsime, hakkas kõvasti müristama ja vihma kallama. Jooksime kõik koolimaja ette varju. Tegime seal grupipilte ja rääkisime niisama põnevat juttu. Hüppasime ka asfaldile tekkinud porilompides ja ütleme nii, et vähemalt mina kõige kuivemaks ei jäänud. Meil sai koos olles tohutult nalja. 

Kui vihm lõppes, otsustasime kodudesse riideid vahetama minna, et saaks ikkagi staadionil plaanitud mänge mängida. 

Kerli Ojaveer, 7. kl

Kooli sünnipäevaks. Põnev palliruum

Kooli palliruum on minu jaoks eriline koht. Käime seal Kairiti ja Loonaga aega veetmas. Mõnikord ühinevad meiega veel Maria ning Melani. 

Kolmapäeval neljanda tunni ajal on meil vaba tund ja aega omajagu. Peamiselt ehitame palliruumis takistusradasid, mida kutsume džungliks. Seal mängime pimedas kulli. Ainult telefoni taskulamp töötab. Telefoni peale paneme võrguga särgi, mis on värviline, et oleks veel pimedam ja kirevam. 

Ikka on põnev vahepeal palliruumi salaja sisse hiilida ja mängida, tülitseda ning ära leppida… 

Kõike selleks, et koguda mälestusi. 

Älis Valge, 6. kl

 

Kooli sünnipäevaks. Kiiga-kääga, kiiged käivad…

Küll on hea minna koos sõbraga mändide alla kiikuma, et rääkida koolist või niisama elust. Kui sa kiigud, siis ei mõtle väga palju halbadele asjadele, vaid sellele, kuidas saaks anda kiigele suuremat hoogu, et sõbrannast kõrgemale lennata. 

Kui ma tunnen kurbust, siis lähen ka alati kiikuma, sest need kiiged on kuidagi erilised, tuues esile häid mälestusi ja mõtteid. Kui ma lapsena koos sõpradega kiikusin ja maha kukkusin, siis see ei olnud valus, vaid pigem naljakas. Lõbu oli laialt selle tõttu, et kukkusin nii, et hoogu isegi polnud. Nalja tegi ka see, kuidas sõbranna kiigest mööda istus ja maha prantsatas.

Vahetundide ajal on sooja ilmaga mõnus kiikuda ja lihtsalt muusikat kuulates oodata, kuni kell tundi läheb. Mul tuleb ka meelde, kui me kolmekesi kiikudes niisama juttu rääkisime ja sõbrannal äkitselt meelde tuli, et kodutöö tegemata jäi. Kargasime ruttu püsti ja jooksime koolimajja, et hädalist üheskoos aidata.

Kiikudes tunned end oma mõtetes ja mälestustes hästi.

Renata-Marjana Karu, 9. kl

Kooli sünnipäevaks. Vaatan aknast...

Kaunistab me õueala

Esinduslik käimisrada.

Nii kui helgib päiksesära,

Aknast kohe vaatan seda.

Vaade on nii võrratu!

Aegamööda tallatule

Antud hoolt ja nähtud vaeva,

Diplom tuleks välja anda!

Endiseks see võikski jääda…

Sigrit Pettai, 9. kl

Kooli sünnipäevaks. Tüdrukute riietusruumi saun

Kõige rohkem on mulle meelde jäänud tüdrukute riietusruumi saun. Algklassides pidasin seda kooli kõige lahedamaks paigaks. Tavaliselt olid seal vanemad tüdrukud ja kui keegi nendest sind sauna kutsus, olid teistest ägedam.

Paar aastat tagasi vahetasime sõbrannadega seal enne iga kehalise kasvatuse tundi riideid. Samal ajal rääkisime igasuguseid saladusi või jutte, mida olime kooli peal kuulnud. Mul ei ole päris ühte kindlat mälestust saunast, kuid on meeles kord, kui me sõbrannadega koha pärast saunalaval vaidlema läksime.

Nüüd ei pööra keegi saunale tähelepanu. See on lihtsalt tavaline riiete vahetamise koht. 

Annika Kink, 7. kl

Algusest peale, kui siia kooli tulin, tundus mulle, et see saab olema koht, kus oma vaba aja veedan ja nii ka läks. 

Saun on minu jaoks kõige rahulikum ja vaiksem koht, kus tavaliselt oma sõpradega koos istun. Räägime juttu, koolipäeva lõpus käime poes ja tagasi jõudnud, sööme saunas istudes ostetud kraami.

Olen seal ka maganud. Ühel hommikul olin kooli tulles nii väsinud, et läksin saunalavale ja jäin kuidagi magama, mille nahka läks terve esimene tund.

Ainuke asi, mis saunas mulle väga ei sobi, on see, et internet ei levi ning pole võimalik telefonis istuda. 

Lisette Raudsepp, 8. kl

Kooli sünnipäevaks. Unelmate spordiväljak

Kui väiksem olin ja koolimaja kõrval olevat tühja platsi vaatasin, mõtlesin iga kord, et siia võiks kunagi skatepark tulla. Tühi plats ja kaks vana katkist korvi, mille all sai korvpalli mängida, meelitasid poisse kohale küll, kuid iga kord mõtlesin ma platsile jõudes, et saaks siia kunagi ka rattaga sõitma tulla. 

Tahe oli nii suur, et proovisime sõpradega ükskord luua mingisugust omaloomingulist ehitist, kus oli toru, mille peale tõukerattaga hüpates said edasi libiseda ja meisterdada rambid, mille pealt hüpata ja ratast lõhkuda. Need ei olnud meil muidugi kõige paremini tehtud just sellepärast, et olime noored ja materjali, millest ehitada, oli äärmiselt vähe. 

Oodatud-loodetud skateparki me ei saanud. Selle asemel tuli hoopis vinge korvpalliplats, mille üle olen väga rõõmus, sest kui nüüd mõelda, sobib mulle korvpalliplats palju rohkem. Igal nädalavahetusel käime koos sõpradega kossu mängimas ja lihtsalt aega veetmas. 

Nii vinget platsi ei osanud ma oodatagi. See on parim!

Rasmus Hainoja, 8. kl

Kooli sünnipäevaks. Üks eriline koht

Aasta oli 2019, kui käisime koos sõpradega koolimaja tagaukse juures istumas. Tegime seda peaaegu iga päev.

Mängisime palli, kuulasime muusikat, sõime ja jõime või siis istusime niisama ning ajasime juttu. Mõnikord  naersime ning vahepeal ka nutsime.

Ühe noortekeskuse laagri ajal istusime varahommikul suure kambaga koolimaja trepil, tekid ümber, ning vaatasime päikesetõusu. Sääsed puresid ja ajasid närvi, kuid vaade oli seda väärt. Oleme ka nüüd hiljem seal käinud tähti vaatamas ja niisama jutustamas, kuid ainult kahe-kolmekesi. 

Keitlin Valge, 8. kl

Kooli sünnipäevaks. Mõtiskledes muusikaklassis

Muusikat mu kõrvades

Unustada ei saa.

Unelmate seiklused

Sõpradega klassis sees.

Ikka ja jälle

Kipub rõõm su sisse.

Aknast välja sa piilud, 

Kahjuks õhtu juba käes.

Lauamäng jäi pooleli…

Aken - see ei valeta,

Sulle märku annab - 

Selleks korraks aitab küll!

Reesi Vissel, 7. kl

Kooli sünnipäevaks. Meie spordisaal

Üle kõige, mis meil koolis on, jääb minu lemmikuks ja ühtlasi kõige meeldejäävamaks vana hea Varstu Kooli spordisaal. 

Spordisaalis on juhtunud nii mõndagi. Mäletan esimest korda, kui saaliga kokku puutusin. Läksin tennisetrenni, olles siis kõigest 2. klassis ja sellest ajast saati hakkas mulle võimla meeldima. Proovisin vahetundide ajal saali hiilida ning seal siis mängida. Vahepeal läks kõik edukalt, kuid enamuse ajast jäin vahele ja pidin ebaõnnestunult teisele korrusele oma klassiruumi tagasi minema, sest olime veel väikesed ja esimesel korrusel ei tohtinud ilma õpetajata käia.

Praegu aga viibimegi enamuse vahetundidest spordisaalis koos sõpradega jalgpalli mängides ja teisi lõbusaid tegevusi tehes. 

Sten Valge, 8. kl

Meie kooli spordisaalis olen kogenud palju elamusi: teinud sporti, samas ka lõbutsenud.

Võimlas võib end alati hästi tunda, vaatamata väikestele haigetsaamistele. Sportimisega käivadki kaasas mõned vigastused.

Kui meie koolis on toimunud erinevad laagrid, siis nende juurde kuulub ka ööbimine ja spordisaalis meeldib mulle seda just eriti teha hubase õhkkonna tõttu. 

Kui õpetaja palus valida üks oluline koht, millest mõni mõte kirjutada, teadsin kohe, mida valida. 

Markus Soe, 7. kl

Kooli sünnipäevaks. Tüdrukute riietusruum

Tüdrukute riietusruumiga seoses on mul palju erinevaid naljakaid, lõbusaid ning toredaid mälestusi.

Aastad tagasi mängisime seal praeguse viienda klassiga enne kehalise tunde pimesikku. Vahepeal ka kulli ning mõnikord võtsime saalist salaja mängimiseks palli kaasa. 

Möödunud aastal tegime koos Älisiga tüdrukute riietusruumi vetsus potile naerunäo ning kaunistasime selle tobedalt, mis õpetajatele ei meeldinud. Riietusruumi peegli ees tegime palju pilte, mõnikord ehitasime pinkidest sinna pika riiuli.

Kairit Pettai, 6. kl

Kooli sünnipäevaks. Eriline klassiruum

Sellel klassiruumil on minu jaoks väga oluline tähendus. Siin mõeldakse välja suuri plaane, ollakse koos ja soovi korral üksi oma mõtetega.

Klassist saad kõike, mida vajad ja rohkemgi veel. Riiulid on täis võite, kaotusi, materjale lugemiseks, mänge, varustust, samuti hulgaliselt mälestusi.

Klassi valvur Merle on kõige heatahtlikum inimene ja suurepärasem rühmajuht, keda ma tean. Ta hoolib tõsiselt igaühest ja suudab teha nii väikeste kui kõige suuremate ühised tegevused mõnusaks koosolemiseks.

Lauri Saal, 9. kl

Kooli sünnipäevaks. Seinakull

Minu jaoks on eriline koht koolimaja koridor, sest väiksena mängisin klassikaaslastega just seal seinakulli. 

Iga vahetunni alguses lippasime koridori ühest otsast teise ja viimasena kohale jõudnu jäi kulliks. Õpetajatele see mäng eriti ei meeldinud, sest nad ei saanud koridoris kõndida, kui vaja oli. Meie jaoks aga möödusid vahetunnid joostes ja naerdes nii kiiresti!

Alati kui mõtlen selle mängu peale, tuleb naeratus näkku ja tuju läheb kohe paremaks.

Loona-Maria Soe, 6. kl