Sõnadega saab mängida

Ind - 3/4 lindu
Nuustik - ninanuuskamispaber
Üksus - üks uss
Uksehoidja - inimene, kes hoiab ust püsti
Jalgratas - jalal on ratas all
Puupea - puust peaga inimene
Tunnistama - tundi ette valmistama.
Ohjama- oh, jama!
Puuküürnik - kes puurib ja küürib puid.
Protokoll - mingi koll
Pantvang - inimene kes varastab pandist asju ja läheb pärast röövi vangi.
Jooksja - lätlase joogi jooja
Kulutama - kulutuld tegema

7. kl vaimukad sõnavara rikastajad

Ilusamate kohanimede konkurss

Kord korraldas Papiaru küla ilusamate kohanimede konkursi. Konkursil osalemiseks pidi külavanem küla konkursile kirja panema hiljemalt 20-ndaks aprilliks ja märkima juurde põhjuse, miks külarahva arvates just nende külal kõige ilusam nimi on. Konkursi tulemused pidid väidetavalt hiljemalt esimeseks maiks välja pandud olema. Konkursile registreeriti kokku 15 küla, nende seas ka Papiaru ise. Žürii koosnes K-tähega algavate külanimede vanematest (Kükitaja külavanem, Kohatu külavanem, Kiilaspere külavanem, Koosa külavanem ja Kusma külavanem).

Žürii kogunes aprilli lõpus. Tuldi kokku Tartumaale Kükitaja külavanema juurde. Joodi kohvi ja söödi küpsiseid. Otsustatud ei saadud midagi. Mindi laiali. Koguneti uuesti, seekord Kohatu külavanema juurde. Joodi kohvi, söödi kooki - tulutult. Mindi laiali. Koguneti Koosa külavanema juures. Söödi, joodi. Mindi laiali. Saadi kokku Kusma külavanema juures. Söödi ja joodi, isegi lauldi ja tantsiti, kuid kõik oli tulutult. Mindi laiali. Pidi kokku leppima uue kogunemise. Saadi kokku Kiilaspere külavanema juures. Rahvas koondus kokku. Istuti maha.

„Pole siin mingit tantsimist ja laulmist enam!“ kostis äkki kusagilt. „Olete juba niigi kaua lõbutsenud ja pidutsenud!” See oli Noarootsi külavanem, kes oli kuulnud kõlakat, et konkurss ei edene ja kõigi konkursil osalenud külavanematega asja uurima tulnud oli. “Teate, me oleme otsustanud, et žürii vajab väljavahetamist.”

“Ja kes meid siis asendab?” küsis Koosa külavanem.

“Meie! Meie oleme uus žürii!” vastas Noarootsi külavanem veidi ülbelt. Nii saigi, et žürii läks vahetusse.

Konkursi tulemuste esitamise päeval koguneti Papiaru külavanema juurde ja jäädi huviga ootama. Papiaru külavanem astus uhkelt ette ja teatas kohe: „Esikohta jäid jagama kümme küla - Lokuta , Sipa, Nigula, Tolli, Valgu, Lihula, Noarootsi, Tila, Pihva  ja Papiaru. Kõik K-tähega algavad külanimed jäid kaotajateks. See K-täht on üldse üks veider täht.”

Kertu, 7. kl

Pärast õnnelikku lõppu…

Kord ammu-ammu ennemuistsel ajal otsustasid 7 pöialpoissi lahku minna. Kõigepealt võttis sõna Ninatark: „Mina sean sammud Kaunissaare poole. Pole ammu…“ Kohe katkestas teda vuristav Õnneseen: „Aga mina lähen Lemmikküla poole. Tegelikult on ju kõik külad minu lemmikkülad, aga see on mul kohe eriti lemmik ja lemmik on ikka kõige lemmikum, või mis?“ Ta võttis veel suure sõõmu oma „Ma armastan kohvi“ sildiga tassist ja kiirustas mööda majapidamist edasi-tagasi seletades midagi sellest, kuidas ei suuda oma kuldkala akvaariumit kohvrisse mahutada. Aevastaja ei lasknud vaikusel kaua kesta ja rääkis ka oma kavatsustest. „Ma ei taha enam haige olla, lähen Rannakülla, seal peab ju soojem olema! Ehk leian lõpuks oma murele lahenduse, aptsihhh!“ Seejärel köhis Doktor hääle puhtaks: „Me Häbelikuga oleme ka otsustanud. Meil on kindlateks sihtkohtadeks Pariis ja Soome!“ Kohe läks ruumis sagin lahti. Toriseja podises omaette sõnu, mida ükski korralik pöialpoiss ei räägi, Aevastaja lahistas nutta: „Aa-aa-aga me pidime kõik ju Ee-Ee-Eestisse jääma. Nüüd lähme kõik mööda ilma laiali ja ei näe üksteist enam kunagi“. Kõik jäid järsku vait. Kõlasid vaid Unimütsi valjud norsked. „Tema läheb küll vist Tudulinna,“ pakkus Õnneseen. Ninatark vaatas kella poole. Täpselt 12. „Mineku aeg!“ Poisid võtsid kotid selga, äratasid Unimütsi üles ja astusid uksest välja. Toriseja tõreles samasse suunda sammuvale Ninatargale: „On ikka tegelased sellised! Võtavad lihtsalt pähe mõtte suurkohtadesse minna.“ Ta kiikas korra seljataha, silmas veel viimast korda särasilmset Doktorit ja Häbelikku, pööras kohe uuesti ümber ja raputas solvunult pead. „Kuidas sa nii rahulik oled?“ küsis ta vennalt. „Ma lihtsalt mõtlen, kui enesekindel ja uhke Doktor siis on, kui saab teada, et Soome ja Pariis asuvad mõlemad Eestis ja pole hoopiski nii suured, kui ta arvab.“ Mõlema näole tekkis korraga muie ja nad läksid reipal sammul edasi.

Eestimaa huvitavatest kohanimedest lähtuvalt kirjutas jutu Marika 7. kl