15. mai 2016

Jalutuskäik veealuses maailmas

Astusin sisse pisikestest merekarpidest tehtud uksest, mille enda eest sekund tagasi leidnud olin. Sisse astudes nägin imeilusaid vetikaid ja kirjusid kalu, sadu eri värvi kive ja paari suurt ning krobelist rahnu. See ilu pani mind ahhetama, kuid ma kogusin end kiiresti ja astusin edasi.

Uudishimulikud kalad järgnesid mulle ja puudutasid aeg-ajalt mu käsivarsi, nii et kõdi hakkas. Kusagilt kõrgustest langesid veepõhja päikesekiired ja panid sätendama kogu kiviklibuse maailma. Korraks oli tunne, nagu oleks veealuse maailma põhi kaetud kristallidega.

Mõne aja pärast silmasin ma suurt ja tumedat kogu, mis aeglaselt minu poole ujus. Mu ihukarvad tõusid püsti ja korraga seisin ma hirmunult nagu soolasammas keset virvendavat vett. Kogu ujus järjest lähemale. Lõpuks nägin, et hirmu tekitanud kuju oli hoopis merineitsi,  kellel olid pikad sinised juuksed, helesinised huuled, mereroheline saba ja helelilla pehmelt kumav nahk. Ta vaatas minu poole ja ütles vaiksel sosinal:

„Sagosh!“

Ainuke sõna, mida mu huuled olid nõus vormima oli:„Mida?!“

Selle peale vastas ta vigases, ent mulle siiski arusaadavas inglise keeles:
„Sa ei ole siitkandist, ega ju?“

Ma tahtsin talle rääkida merekarpidest, uksest ja sellest, kuidas ma siia üldse sain, kuid ei teadnud, kas teda võib usaldada. Mõne aja pärast, kui merineitsi mind jõllitas ja käega mu näo ees vehkis, sain aru, et ta oli midagi küsinud.  Vastasin jaatavalt, ise aru saamata, millest tema jutt või küsimus üldse oli. Merineitsi  hakkas ujuma ja andis mulle märku, et peaksin talle järgnema.

Mõne aja pärast, kui olime mulle teadmata suunas liikunud, andis ta mulle märku, et peaksin oma silmad sulgema. Panin oma silmad kinni ja tundsin, et mind valdas hirm ja teadmatus. Merineitsi võttis mul käest ja tõmbas ettevaatlikult endaga kaasa.

Kuulsin vaid  vee kohinat, mullikeste tantsuhäält ja jalge all kivide pehmet krudinat. Korraga jäi aga kõik vaikseks.

Ühtäkki kuulsin jälle merineitsi sosistavat ja õrna häält mind palumas, et avaksin oma silmad.

Tegin tasahilju oma silmad lahti ja nägin enda kohal pehmet valget valgust, mis paistis mu tuppa ja peegeldus laes. Ma olin oma voodis ja tuul mu akna taga voogas umbes samade helide saatel, nagu seda oli teinud veemaailm mu ümber.

Algas uus päev. Täitsa tavalises maailmas, kus on ka vahel hirm,  kas usaldada. Ja kus on ka kõige tähtsam olla ise usaldatav.

Sofia Semevsky, 5. kl
II koht Võru Keskraamatukogu jutuvõistlusel "Näoga mere poole"

Näkineiul külas

17.02.2013
Olen imetlenud seda vapustavat näkineidu juba ammusest ajast peale, kui mind saarele uhuti. Olin siis viis aastat vana. Mu vanemad hukkusid laevaõnnetuses, minul õnnestus ulpida siia salapärasele saarele. Mõnikord mõtlen, et oleks võinud ju samamoodi minna nagu mu vanematel. Pole päevagi, kus mõtted nendega poleks ja sellest on juba kolmteist aastat möödas...

23.02.2013
Nägin teda täna üle pika aja. Tema ilusad sinised silmad, kuhu võiks lausa uppuda ja need pikad päikesekollased juuksed! Miks ta küll lähemale ei tule? Ma ootan iga päev. Ta tundub nii lähedal, kuid samas tuhandete kilomeetrite kaugusel. Olen armunud ja selles täiesti kindel!

24.02.2013
Vahepeal käib mõtetest läbi, et äkki tänu temale pääsesingi surmast. Võib-olla näkineid oligi see, kes mu kaldale tõi?

24.02.2014
Ma pole teda näinud juba aasta. Kas midagi on juhtunud? Mis mõte on elul, kui armastatut ei näe. Tema on ainuke põhjus, mis mind siin saarel veel elus hoiab. Unistan õhtuti hüpata mere rüppe ja muutuda näkiks, et oma armsat inglit näha.

26.02.2014
Nägin öösel unes, kuidas ta mind oma lauluga mere poole meelitas. Võib-olla on see märk, et kätte jõudis aeg lahkuda siit ilmast. See on ju ainus võimalus, kuidas saada kokku oma unistatuga. Teisiti meie armastusel lootust pole.

28.02.2014
Seisan mere kaldal - riieteta, sest kui suren, siis mugavalt. Üks, kaks, kolm ja … hüpe!
Siin ma nüüd olen, õnnelik oma armsama seltsis. Tunnen ennast ometi vabalt. Enam ei pea saarel elama vangina oma unistuse küüsis. Olen selle otsuse üle õnnelik. Mõnikord on surm kõige parem otsus. Aga kas ka kõige õigem? Seda ei tea keegi...


Stella Männiste, 6. kl
Enn Vetemaa eripreemia Võru Keskraamatukogu jutuvõistlusel "Näoga mere poole"

Bermuuda kolmnurga saladus

Oma esimese paadisõidu tegi Alexander 4-aastasena, kui vanaisa viis ta kohalikule järvele kala püüdma. Väikeses ja vanas lootsikus keset veekogu istudes vaatas poiss suurte silmadega ringi, samal ajal kui vanaisa tõdes, et kalapüügist asja ei saa.

Nad istusid paadis tunde, vanaisa jutustas legende. Eriti jäi Alexandrile meelde üks lugu Bermuuda kolmnurgast. Keegi ei pidavat teadma, miks seal nii palju laevu kadunuks on jäänud. Asjast huvituv noormees kuulas vanaisa, suu ammuli, nagu ei mahuks informatsioon kõrvadest sisse.

Just siis, kui lugu hakkas järjest põnevamaks minema, lausus isegi õhinasse läinud vanataat: „Aga, noh, mis seal ikka. Edasi pole sul vaja teada, saad veel muidu õudusunenäod!“

 Ta sasis poisi juukseid. Tagasi kalda poole liikudes murdis Alexander pead, mõeldes loole erinevaid lahendusi...

„Tule nüüd, kas sa kiiremini ei saa?“ hüüdis pahane Alexander akna tagant, visates selle vastu järjest närvilisemalt väikseid kive.

„Jah, kohe! Ma lihtsalt ei taha, et midagi maha ununeks. Ja muide, soovitan sul kivide loopimise lõpetada. Mu vanemad on kerge unega.“ vastas rahulik ja alati muhe Aaron. Ta hüppas aknast välja puuoksale ja ronis siis tasakesi alla. Juba hetke pärast põgenesid poisid auto poole.

„Kuramus, sa oled minust kaks aastat vanem, varsti lõpetad keskkooli! Õigeks ajaks ei oska sa aga ikkagi kohale ilmuda,“ lausus Alexander, kui nad tänavale pöörasid.

„Järgmisest vasakule, eks?“ küsis Aaron, nagu poleks sõpra kuulnudki.

Laevareis oli pikk, poistele tundus, nagu oleks see nädalaid kestnud. Bermuudani jõudnud, käis mõlemal aga seest läbi jõnks, mis justkui teavitas hirmu kohalolekust. Alexander keeras vaikselt laeva rooli, võttes sellest aina kõvemini kinni.

Edasi liikudes ootas neid ees kole vaatepilt: laevavrakid, pilpad ja muud jäljed varasematest koledatest lõppudest ei puudunud, kuhu iganes vaadata. Hetkega tõusis tuul. Laeva oli järjest raskem juhtida. Alexandri pilk muutus samuti. Ta oli valmis. Merepinnalt ilmusid olendid, kellest polnud kumbki poiss isegi kuulnud. Nad olid tumehallid, võiks isegi öelda, et mustad. Kui terve parv laev poole liikuma hakkas, lisas Alexander hoopis kiirust ja kihutas neile vastu. Aaron hoidis kinni, kust sai, et mitte vette lennata. Mustad elukad jõudsid laevani, paisates selle juppideks. Noored maailmaavastajad olid silmapilkselt juba vees.

„Aaron, mõõk!“ karjus Alexander. Haaratigi kärmelt võitlusvahendid ja tehti kõik endast olenev, et ellu jääda. Alexander sai loomast kiiremini jagu ning tõttas koheselt sõbrale appi. Poisid surmasid tundmatud ründajad.

Nad olidki hakkama saanud! Vastased alistati! Nüüd pole Bermuuda kolmnurk enam ohtlik paik! Kuid rõõmustades ja väsinult kaldal lebades lõi pähe tõsiasi – hetkel olid nad siiski laevata, kojusaamine jätkuvalt suure küsimärgi all.

Ühel hetkel, kui oldi juba lootust kaotamas, hakkas vesi lainetama ja mulisema. Välja ilmus merejumal Poseidon ise! Alguses, noormehi mitte märgates, hakkas ta omaette tõrelema: „Jälle rünnak! Ma just eile nägin siin ühte. Kas need närused koerad ei suuda ükskord käitumist õppida?“

„Vabandust,“ lausus häält puhtaks köhiv Alexander, „meiega on küll kõik korras, aga need mustad jubedad asjad on surnud.“

Poseidon naeratas. Ta kuulas poisid ära ja oli lahkesti nõus nad tagasi Kopenhaagenisse viima.
Tänutäheks ehitati merejumala kuju Kopenhaageni sadamasse, kus ta päevakangelased maha pani. Alexander ja Aaron said ülemaailmselt tuntuks Bermuuda kolmnurga saladuse lahendajatena. Nüüd on Alexandril samuti lugu, mida lastelastele rääkida.

(Nimi Alexander on Taanis väga populaarne ja tähendab inimkonna päästjat/aitajat.
Osalt võiks lugu olla muistend, pealkirjaga „Miks Kopenhaagenis Poseidoni kuju on?“, kuna kuju seisab seal päriselt.)

Marika Adson, 7. kl

Kui ma olin mereröövel

Minu esimene reis toimus Vaiksel ookeanil. Olime juba mitu päeva seilanud ja seilanud, kui äkki nägime üht kaubalaeva, mis oli ääreni kulda täis. Kustutasime laeval kõik tuled ja asusime varitsema. Kui laev meieni jõudis, viskasime köie kaubalaevale ja hakkasime sinna ronima. Meie ehmatuseks aga selgus, et see laev oli ka mereröövlite oma! Ei jäänud muud üle kui vastasega võidelda. Loomulikult meie võitsime ja kuld sai meile.

Vedasime kogu kulla kirstudega oma laeva ja sõitsime rõõmsalt koju.

Rainar Vissel, 4. kl

Miks merevesi on soolane?

Elasid kord ühes külas pilvelõhkujad. Nende ülesandeks oli pilvi lõhkuda, et oleks kogu aeg päike. Katki läinud pilved maandusid igale poole ja selle tagajärjel muutus kogu maa  valgeks. Mure oli ka selles, et pilved olid hirmus soolased. See takistas viljakasvatamist ja loomade pidamist.

Külainimesed olid väga vihased pilvelõhkujate peale ja nad nõudsid, et pilvelõhkujad koristaksid pilved ära.

Kutsuti kõik pilvelõhkujad kokku ja arutati, mis teha. Järsku tuli ühele külamehele  idee kõik pilved merre suunata. Nii tehtigi ja pilved viidi merre.

Paar päeva hiljem mindi uudistama, kuidas pilved meres toime tulevad ja avastati, et merevesi on muutunud soolaseks. Külarahvas oli väga kurb, samas ka vihane, aga parata polnud enam midagi.

Sellest ajast peale on merevesi soolane.

Laura Kõvatu, 6. kl

Minu huvitavamad laevareisid

Olen käinud paljudel reisidel ning mõned neist on olnud laevareisid.

Esimene laevareis toimus Soome. Olin siis 4-aastane. Mäletan sellest üksikuid hetki, näiteks autoga pardale sõitmist. Selle reisi tipphetkeks kujunes hetk, kui läksime isaga tekile ja ma ütlesin vahutava mere kohta: “Issi, vaata, kuidas see tiik tolmab!“

Veel olen ma käinud merereisil Egiptuses. Seal käisime päevasel mereekskursioonil. Laevas võis süüa ja juua (kastide viisi coca-colat!) niipalju, kui tahtsid. Siis kui laev tegi peatuse, sai snorgeldamas ja sukeldumas käia. Meie grupist läks üks parajasti sukelduma, oli vee all ja laev hakkas ära sõitma. Küll oli palju kisa ja kära!. Kuid lõpuks suutsime kaptenile selgitada olukorda ja laev peatati.

Olen käinud ka Rootsis. Sain suure üllatuse osaliseks, kui nägin, et laevas on bassein. Tundsin veidi kõhedust – vesi on laevas sees ja seda pole sugugi vähe!

Mõned korrad olen käinud laevatekil lihtsalt merd vaatamas – see tunne, mis merd vaadates tekib, on olnud igakord erinev. Tormise ilmaga tekib tavaliselt hirm – ega laev ära ei upu. Ilusa ilmaga pole mul kunagi mingisugust hirmu tekkinud, vaid vastupidi – rõõm, vabadus ja lõbu!

Kõik minu laevareisid on olnud põnevad ja seiklusi täis.

Reinar Vissel, 7. kl

Meri

(Loe treppluuletust ülevalt alla ja alt üles)

Tegelikult on nii...
    et me vahel igatseme merd
        ja täiesti vale on väita
           et meri on mõttetu
               ja kindel on see
                   et meres on peidus rõõm
                       seega tobe on mõelda
                            et meri on kõigest vesi
                                 tegelikult on nii...
Airin Alliksoo, 7. kl

Vaadates merd

Vaadates esmakordselt merele
oma silmad kinkisin ma temale,
sest vaade laiale veteväljale
oli uhkeim seni minule.

Vaatasin kaua ma merele,
laksuvale lainele, kriiskavale kajakale.
Vaatasin korduvalt merele
ning armsaks saigi ta minule.

Kord ilma jäin vaatest merele,
laiale sinisele väljale,
jäi mulle vaid vaade põllule,
niidule, metsale.

Igatsesin vaadet merele,
rahulikule lainele, kiirele kajakale.
Palju ma andnuks pilgu eest merele,
sest mõtetes armsaks saanud ta minule.

Kord avanes võimalus vaadata merele,
kiigata kangesti igatsetud väljale.
Ma ruttasin vastu unistusele,
kuni oodatud vaatepilt avanes minule.

Nüüd jälle ma vaatasin merele,
kivile, lainele, kajakale,
ent kui pole kaua vaadanud merele,
polnud see enam nii armas minule.

Kertu Serg 7. kl

„Saan nüüd aru, et suremine on kerge. Elamine on raske...“

Gayle Forman „Kui ma jään“

Sellel samal hommikul oli Mial olemas kõik, kuni traagilises õnnetuses hukkuvad  nii ta vanemad kui noorem vend Teddy. Nüüd on 17-aastane Mia paisatud elu ja surma vahepeale. Ta näeb ja kuuleb kõike  kõrvalt, kuid ei tunne. Ta justkui on seal, aga samas pole. Vaja on  langetada otsus. Kuidas saaks ta jääda ilma kalli perekonnata, kuid kuidas minna ilma Adamita, kes hoolib temast rohkem kui millestki muust. Raamatus kirjeldatud 24 tunni jooksul peab loo peategelane vaimset võitlust kõige kangema vastase – iseendaga.

Autor Gayle Forman on teinud loo lihtsalt arusaadavaks ja reaalseks, pillates aeg-ajalt ka otsekoheseid, lühikesi ja kõhedusttekitavaid detaile nagu „isa aju tükid vedelevad asfaldil“ ja „nahk ja lihased olid maha koorunud, nii et valged luud paistsid“. Siiski leidus raamatus hulgaliselt omapäraselt kauneid väjendeid nagu „paanikalind hakkas minu ees tiibadega pekslema“, mis tuletas taas meelde, miks on ilukirjandus nii meeldiv ja nauditav.

Pingelisemate kohtade keskel saime hoo maha võtmiseks vahepeatükkides lugeda nii kaugematest kui lähematest meeldejäävamatest hetkedest Mia minevikus: kuidas tüdruk elas üle oma esimese soolokontserdi ja sai tunda tõelist armastust. Sellega tõmbas autor oskuslikult lugeja aina sügavale loosse ning pani ta veel suurema põnevuse, kuid kartusega järgmist ja järgmist lehekülge pöörama.

Raamatus andis autor uue arusaama mõistetele „pere“ ja „sõber“ ning sulatas nende vahel seina, näidates, kuidas Mia sõbrad olid talle pärast õnnetust toeks just nagu perekond. Kirjanik paneb pisarate valamise asemel sügavalt ja pikalt järele mõtlema ka pärast viimast lehekülge. Minu arvates polnudki tema eesmärk inimesi hüsteeriliselt nutma ja kaasa tundma panna, hoopis inspireerida võtma elult viimast  ning tuua neile näide sellest, kuidas su täiuslik elu võib olla peapeale pööratud vaid ühe päevaga...


Marika Adson, 7. kl
III koht Tartu kirjandusfestivali Prima Vista raames korraldatud raamatuarvustusvõistlusel "Ulakass"