On aasta 1916. Pisikese St Perrone’i linna Prantsusmaal on hõivanud sakslaste väed, kes käivad linnakese elanike ning varaga ümber täpselt nii, nagu lusti on. Inimesed elavad pidevas hirmus, näljas ja leinas. Igapäevane elu on kaotanud oma ilu ja tähtsusetud rõõmud – kõik on koondunud vaid üheks üldiseks eesmärgiks: jääda ellu. Õed Hélène ning Sophie peavad kahekesi ülal armetut, vaid kehva kohvi ja kaaskodanike lohutavat seltskonda pakkuvat baari, mis kunagi oli olnud suursugune, luksuslikult sisustatud tubade, merena laiuva iluaia ja söögisaalis soojalt lõõmava marmorkaminaga hotell. Nüüd on ainsaks silmailu pakkuvaks esemeks kogu majas köögi seinal rippuv uljais värvides maalitud portree Sophie’st, mille on teinud tema sõtta saadetud kunstnikust abikaasa Édouard Lefèvre. „Hämaras valgusvihus ilmus nähtavale portree, mille Édouard oli minust meie esimesel abieluaastal maalinud. Pildilt vaatas vastu äsja mehele läinud naise enesekindel, meelerahu täis pilk, mida põhjustab teadmine, et sind jumaldatakse.“
Baaris õhtustavad uue komandandi käsul igal õhtul saksa sõdurid ja komandandis endas ärkab kohatu huvi Sophie ning veel enamgi – tema portree vastu. Naise meeleheide ja soov näha kordki veel Édouardi lükkab Sophie tegudele, mille tagajärgede suhtes ta ennast nii naiivselt pimedaks teeb. Üks juhtival positsioonil komandant. Vangilaagris kannatav mees. Üks armuvalus naine. Üks maal. Üks lubadus, mida murda on nii lihtne, nii lihtne, kuid mille pidamise õhkõrn võimalus seda kaunimaks muutub. „Istusin lõdisedes, käed süles oleval kotil kokku pigistatud. Ma ei üritanud riidekatte alt välja piiluda, kui auto liikuma hakkas. Ma ei tahtnud tunda endal kogu linna silmi. Ei tahtnud kuulda nende hukkamõistu. Lasin peal aeglaselt kätele vajuda, sosistades endamisi „Édouard, Édouard, Édouard.“ Ja: „Anna andeks.“ Ma polnud kindel, kelle ees ma vabandasin.“
Üheksa aastakümmet hiljem ripub seesama maal oma varalahkunud arhitektist meest leinava Liv Halstoni magamistoa seinal. „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ - nõnda kõlab portree pealkiri nüüd. Teose väärtuse äkiline avaldumine kui miljoneid naelu maksev väärtteos paiskab elule armutu ja lõputuna näiva võitluse maali omamisõiguse pärast. Kunstniku kauged sugulased väidavad, et maal on esimese maailmasõja ajal sakslaste poolt varastatud ning nad nõuavad teost kui olulist perekonnaosa tagasi, et see oksjonil suure summa raha eest maha müüa. Nende süüdistustele aitab kaasa maali äärmiselt ähmane minevik. Liv astub portree seotusest oma mehe ja iseenda kunagise muretu minaga pimestatuna kohtuprotsessi, mis riisub ta rahast paljaks, muudab ta üldsuse silmis ihneks ja ebainimlikuks koletiseks ja sõjakuritegude õigustajaks ning määrib ka tema surnud mehe kinnisvarafirma nime. Lisaks kõigele õnnestub tal lootusetult armuda oma vastaste kaitsjasse Paul McCafferty’sse.
Mis juhtus Sophie Lefèvre’ga? Kuidas sattus maal sakslaste kätte? Kas komandant pidas oma lubadust? Kas Livi kätte jäetakse ainus asi, mis kinnitaks, et ta on midagi enamat tüdrukust, kes jäi maha? Milline on tõe ja inimlikkuse hind?
Midagi pole öelda: Jojo Moyes on taaskordselt maha saanud hiilgava armastusromaaniga. Kuid nimetada käesolevat raamatut pelgalt armastusromaaniks oleks minu meelest selle hirmus teotus – autor on endale seadnud hoopis üllama eesmärgi. Meisterlikult loodud intriigide, paeluva probleemistiku ning hingestatud karakterite vahelt aimub inimloomuse muutumatuse peenetundeline lahkamine, mis võlub oma aususe ning ajatusega. Eriti just nüüdsel ajal, mil kahtluse alla on seatud meie liigi ainus ühine omadus, mis muudab meid just nõnda haavatavaks ning erakordseks, nagu me oleme – inimlikkus. „Sina unustad, et ma kuulun vaenlase armeesse ja mina unustan, et sa oled naine, kes veedab suure osa oma ajast, üritades seda armeed õõnestada. Oleksime lihtsalt… kaks inimest?“
Kirjutades raamatut kahes ajaraamistikus korraga hõljub alati õhus oht, et üks osa tuleb teisest nõrgem ning tasakaal nihkub paigast. Sophie ja Édouardi hingematva armastuse lugu, sõja inetused ning neis siiski säiliv lootus ja usk neelasid mind täielikult. Ahmisin raamatu esimest osa kui hapnikku ja hingasin oma hingetõmbed ära vast poole päevaga. Kuid siis mu vaimustus hääbus kergelt. Tänapäevane osa ei köitnud mind pooltki nõnda tugevalt. Livi tegelaskuju lapsikus ning suutmatus lasta asjadest lahti, tema põikpäine viha Pauli vastu, keda ta süüdistab skeemitamises ning usalduse ärakasutamises ja see kohutavalt pikaks veniv kohtuprotsess panid mu kannatuse päris korralikult proovile. Maal ise, mille ülesanne oli siduda kahte raamatu osa ühtseks tervikuks, sai nõnda põhjalikult ära leierdatud, et portreed ümbritsev salapärasuse loor ja selle jõuline võlu, mis igat vaatajat omal unikaalsel viisil kütkestas, nõrgenes tuntavalt. Kuid võimalus teos pooleli jätta oli mõeldamatu, kuna janu lõpptulemuse järele kasvas iga loetud leheküljega. Sophie saatus huvitas mind kaugelt enam kui kohtuasja otsus, mille saabuminegi küsimärgi all oli, arvestades kogu segadust, mis seda ümbritses. Lõppkokkuvõttes pole ju oluline, kelle kätte jääb maal, vaid see, kelle kasuks räägib tõde.
Aga epiloog oli ilus. Suur kummardus autorile, sest tal oli igasugune õigus ning ka kõik vahendid, et finaal millekski inetuks ja südantmurdvaks muuta. Kuid seekord säästis ta lugejat, kes niigi terve lugemisprotsessi vältel korralikul emotsioonide ameerika mägedel viibinud oli. Nii et otsustavate, tõde avavate ridadeni jõudes veeresid mu põskedelt rõõmu ja heldimuse, mitte kurbuse ja ahastuse pisarapärlid. Aitäh, Jojo Moyes.
„Tüdruk, kes sinust maha jäi“ jutustab loo inimlikkusest ja usust. Usust armastusse ja õiglusesse, sellesse igavikulisse vajadusse olla mõistetud õigeks, kui ütled, et kaks pluss kaks on neli ja mitte viis. Raamat tuletab lugejale meelde, et mis iganes ajad ka ei valitseks, milleks iganes olud ka ei sunniks: meie jääme ikkagi inimesteks. Ja et mõnikord võib ka kõige sinisilmsem lootus, kõige naiivsem uskumus leida enda tõelisuse toetajaks selle osa inimloomusest, mis on nii siiras ja kangutamatu, end ümbritseva poolt niivõrd moondamatu ning iseenda suurusest jõudu ammutav. „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ pani mind uskuma inimesse. „Oo jaa, ma mäletan seda väga selgelt. Ma mäletan seda, sest ma ei suutnud aru saada, mida see tähendab. Sinna oli kriidiga kirjutatud: „Pour Herr Kommandant, qui comprenda: pas pris, mais donne.“ Ta vaikib. „Härra komandandile, kes mõistab: mitte võetud, vaid antud.“
Laura Kirke Bertel Pertel, 9. kl
Vabariikliku arvustuskonkursi ULAKASS I koht aastal 2023