19. dets 2013

Noorus, noorus, noorus…

Räägitakse, et noorus on kõige ilusam aeg ja ära maga seda maha. Nagu kõiges, on ka selles mõttes omad plussid ja miinused.

Usun, et esimene, mis enamikul inimestest noorusega seoses pähe tuleb, on puberteet. See tunne, et hormoonid “möllavad”, meeldib. Teed väga totakaid tegusid ja pärast meenutad piinlikustundega. Puberteet on periood päris palju nn võimendatud emotsioonidega: võid solvuda kiiresti, anda andeks kiiresti, vihastada tühja peale ning käituda mõistlikumalt kui vanemad (vahetevahel).

Ilma sõpradeta ei ole nooruses õiget elu. Kõiki lollusi tehakse ju ikka sõpradega koos. Kes ikka öösel linna peale “Pistoda laulu”  üksinda laulma läheb? Platon on öelnud: “Isegi jumalad armastavad nalja.” Igaüks vajab kindlasti vähemalt üht südamesõpra, kellele saad kõigest rääkida. Oma silmarõõmudest ja koosoldud hetkedest. Muidugi võiksid sõbrad ka sulle toeks olla, kui on muresid rääkida. Depressiooni ju ikka jääda ei taha. Sõbrad on ühe nooruki  elus kõige tähtsamal kohal.

Kõik veedavad oma vaba aega kuidagi. Aktiivse loomuga inimsed kasutavad ära kogu aja, mis neile nooruses antud, kuid passivsed lihtsalt laisklevad. On ka keskmine grupp, kuhu kuulun mina. Tavaliselt on mu aeg sisustatud kas tantsimise, võrkpallimängu, lugemise, kudumise ja õppimisega. Televiisor ja arvuti on kõige hullemad ajaröövlid üldse. Usun, et olles piisavalt aktiivne, saan kogemusi ning mul on paremad väljavaated tulevaseks eluks. On selge, et inimene astub oma tulevikule vastu oma minevikuga.

Tean, et tähtsaim, millest üks teismeline hoolib, on tema välimus. Kuidas riides käia, kuidas käituda ja seda kindlasti teiste silmade läbi.  Meigis, riietes peab end mugavalt tundma. Kuidas saaksidki kõndida killer-kontsadega, kui a) ei tunne end nendes hästi b) nendega käia ei oska?

Noorele on perekond parajaks nuhtluseks. Nuhitakse sinu järel, keelatakse minna kuhugi, keelatakse üldse kõike. Kuid veidi järele mõelda, miks seda tehakse, on vanemate käitumist isegi võimalik mõista. Tegelikult hoolitakse meist väga, lihtsalt ei taheta, et halvale teele suunduksime. Loodan, et suureks saades olen rõõmus praegu saadud  keeldude üle, kuid hetkeseisust vaadatuna on ka minul oma elu elada ja seda tundma õppida. Üleüldse omad vitsad kätte saada.

“Õppimine on täielik nuhtlus” Seda lauset kuuleb sadade õpilaste ja isegi täiskasvanute suust. Õppimiseta põhikoolis ei ole sul hiljem kuhugi minna. Õppimine on eluks vajalik, selleks sobib ka elu tundmaõppimine. Kahjuks või õnneks koolis peabki raske olema. “Per aspera ad astra” ( Läbi raskuste tähtede poole).

Raha teenimisega on keerulised lood.  Ka linnas tekivad töölesaamisega probleemid.  Kui tahad  minna näiteks klienditeenindajaks, on põhimõtteliselt võimatu paljudesse kohtadesse saada. Surnud ring: nõutakse töökogemust, kuid et töökogemust saada, tuleb tööle saada. Maal leiab kergemini tööd kuskil talus, aga endalgi  kodus piisavalt rohimist. Mis sa ikka kuhugi mujale lähed.

Suureks saades tahaksin leida sobiva töökoha, luua pere ja kõik, mis seondub hea eluga. Arvan, et tänu sellele üritangi saada palju tarkust ja kogemusi olümpiaadidelt, õppida hästi, saada sõprade ja tuttavatega  läbi ja olla üldse aktiivne. Meile kõigile on antud ainult natuke aega elada ja teha, mis meile meeldib. See tähendab, et elust tuleb võtta viimast, kuniks veel saame.

Kuigi minuvanused ei ole enam päris lapsed, arvan, et lõppu sobib tsitaat Edna St. Vilent Millay’lt: “Lapsepõlv ei kesta sünnist teatud vanuseni, milleni jõudes lapsest saab täiskasvanu, kes jätab kõrvale kõik lapseliku. Lapsepõlv on kuningriik, kus keegi ei sure.”

Reili Jäädmaa, 8. kl

17. dets 2013

Päkapikud piiluvad

Päkapikud on teel
(1. ja 2. kl laste päkapikud otsivad heade laste susse)
Toredad päkad
nüüd väljas on lumega.
Varsti nad läinud.


Päkapikk reisib,
susse aknalaualt otsib.
Hiljem magab.


Päkapikud vudivad toas,
sussi kommi pistavad.
Lapsed on rõõmsad.

(Haikusid päkapikkudest kirjutasid Riivo, Indrek, Maarja)

16. dets 2013

Kas on kerge olla 14-aastane?

Igaüks kujundab väga suurel määral ise oma elu kas kergeks või raskeks, igavaks või huvitavaks, rõõmsaks või kurvaks. Minu elus on nii muresid ja ootamatuid olukordi kui ka kergeid päevi, aga ma ei soovikski ainult lihtsat ja probleemideta elu, sest see oleks igav.

14-aastasena algab justkui täiskasvanu elu ja järjest kaugemale jääb lapsepõlv. Tekivad tõsisemad suhted ja rohkem peab mõtlema sellele, mida sa tulevikus teha ja kelleks saada tahad. Vahel mulle meeldib otsuseid langetada, kuid tihtipeale tuleb ette, et ei oska "õigesti" otsustada ja hakkan tehtut kahetsema. Vanemaks saades kipub neid olukordi järjest rohkem ette tulema.

Mulle ei meeldi, kui noored tahavad olla ühesugused, käia üksteisel alati "sabas" ja omada ühte arvamust. Mina ei ole selline. Mulle meeldib teha just seda, mida naudin. Ma ei meigi või jäta õppimata sellepärast, et teised seda teevad. Kuulan raadiot või mängin väikese vennaga, sest just mulle meeldib see. Vahel teised vaatavad mind imelikult ja natukene hoiavad eemale ning see on raske, kuid ma ei kavatse kellelgi sabas joosta. Paljud noored unustavad justkui enda ära, mis on kurb.

Teisest küljest vaadates on mu elu kerge. Mul on armastav pere, võimalus õppida, toit laual ja soe tuba. Paljud lapsed maailmas võivad vaid unistavad sellest, mis meil on alati olemas ja mida tihti hinnata ei oska. Isegi siis, kui pean ise toidu küpsetama või ahju kütma, on kõik lihtne, sest olemas on toiduained ja puud nendeks tegemisteks.

Tegelikult mulle meeldib olla 14-aastane, isegi siis kui vahel tekib  hunnikute viisi probleeme ja on raske. Mulle meeldib õppida, mängida oma väikese vennaga lõputult peitust või naerda sõbrannaga kõhuvaluni millegi mõttetu ja tühise peale.

Tore on olla noor!

Age Kannumäe, 8. kl

Poisid sõprusest ja sõpradest

Kõigil meil on sõbrad. Mida rohkem on sõpru, seda parem, sest siis on lõbusam.

Minul on palju sõpru. Mõne sõbraga saan aastas ainult  paar korda kokku, mõne sõbraga  kohtun peaaegu iga päev. Kõige tihedamini saan ma kokku Kristo, Egerti ja Keviniga. Arvan, et põhjus on selles, et meil on ühine hobi: võrridega sõitmine. Koos on lahe võrridega võidu ajada. Mõnusalt adrenaliinirohke tunde tekitab see, kui mõtlen kes meist kiiremini krossiraja läbib. On juhtunud mitmeid kordi, kui võrr katki läheb. Siis oleme sõpradega ikka koos arutanud, mis nüüd tuleb teha. Kevinil ja Egertil on võrride remontimises juba pikemaajalised kogemused. Aastate jooksul on neil ka tagavaraosasid kogunenud. Õnneks on nad sellised sõbrad, kes jagavad hea meelega oma tarkust ja kogemusi, kuidas või millega võrri remontida.

Arvan, et sõbrad ongi selleks, et üksteist aidata ja koos toredalt aega veeta.

Reinar Vissel, 5. kl



Mul on palju sõpru.

Minu parim sõber on Reinar, sest ta elab kõige lähemal. Meile mõlemale meeldivad võrrid, vanad autod ja traktorid. Veel meeldib võrridega sõita ja neid parandada, sest võrre peab kogu aeg putitama. Vanaisa on mehaaniku eest - ta aitab meid. Meil on salatee läbi metsa, mille kaudu sõidame üksteise poole, sest tee peal ei tohi. Põllu peale tegime mitu rada, kus krossitame.

Mul on veel teisi sõpru ka. Egert käib vahepeal oma võrriga minu pool.Siis sõidame koos ja teeme võistlusi. Tavaliselt võidab Egert.

Veel on mul üks hea sõber - Karl. Ta elab Põlvamaal, sellepärast saame kokku harva, põhiliselt vaheaegadel. Ta on siis vanaisa ja vanaema pool, kes elavad meile lähedal. Meil on seal suur onn, kus mängime sõda ja teeme muud põnevat. 
Sõber Sander läks ära Soome elama. Temaga suhtleme interneti teel. Väga hea, et selline võimalus on olemas.

Mul on väga hea meel selliste sõprade üle. Sõpru ei ole kunagi palju.

Kristo Juul, 5. kl

Milleks mulle sõbrad?

Sõbrad on inimesed, kes lohutavad, kui on paha tuju ja kes aitavad, kui oled hädas. Mul on palju sõpru, aga nelja kõige paremaga veedan koos aega  iga päev.

Mul on neli kõige paremat sõpra: Karin, Laura, Alice ja Stella. On väga kahju, et me ei käi samas klassis. Stella, Alice ja Laura õpivad neljandas, meie Kariniga  aga viiendas klassis. Vaatamata sellele teeme ikkagi kõike koos ja oleme alati üksteisele toeks. Saame omavahel kõigest rääkida ja meil on alati lõbus. Kui hetkel pole midagi teha, siis lahendame ruttu selle väikese mure.

Meil on ühine hobi – tantsimine. Tantsutrennis käime meie Stellaga, kuid Laurale, Karinile ja Alicele meeldib vabatants. Kuid tantsimine pole ainuke asi, mida me teeme. Karinile meeldib lilli kasvatada, Laurale aga krossi sõita, Alice’i hobi on muusikakoolis käimine. Koos olles joonistame. Keegi meist küll hea kunstnik pole, kuid see polegi tähtis ja teiste arvamus meid ei huvita.

Sõbrad on väga suur osa meie elust. Sõbrad on selleks, et me poleks oma murede ja rõõmudega üksi.

Marika Adson, 5. kl

Arvuti ja mina

Ühel päeval sain uue arvuti. Alguses tundus see igav. Hiljem aga, kui mul kõik leheküljed tuttavaks ja trikid selgeks said, muutus põnevaks. Arvutis olles jäi aeg lausa seisma. Päev päeva järel muutus arvutis olemise aeg järjest pikemaks ja oli sama vajalik kui söömine. Mõnedel päevadel, kui ema ega õde kodus polnud, istusin arvutis terve öö. Tihti olin koolis vihane, rahutu ja tusane. Mul olid koolis pahandused ja halvad hinded. Ühel hetkel sain arvutikeelu. Hakkasin palju rattaga sõitma ja arvutis olemine muutus lühikeseks.

Mõne aja pärast leidsin oma vanad sõbrad uuesti üles.

Armin Siig, 5. kl