29. dets 2014

Noored noorusest

Noorus on üks eriline aeg, kuid kahjuks ei oska paljud seda hinnata. Me ei näe, kui palju erinevaid võimalusi meile on antud ega vaata enam arvutiekraanist kaugemale. Tegelikult on arvuti üks salakaval eluneelaja, millega kaotame ajataju. Aeg lendab kiiresti ja olles vanaema või vanaisa, ei hakka sa ometi lastelastele rääkima, mitu punkti kunagi, noor olles, ühe või teise mängu mõnes versioonis teenisid, keda ületasid. Paraku pole paljudel lastel tulevikus tõesti muud meenutada.

Noorus on ju lõbus aeg. Teed sõpradega igasuguseid lollusi, mõtlemata ette, milleks või kas ikka tasub. Neid tempe me ju kunagi meenutame, nendest räägime ja nende üle naerame. Jutustame, kuidas matemaatikaõpetajale soola kohvi sisse segasime või bioloogiaklassis kella ette keerasime.
Säde Kannumäe, 7. kl

Olen kuulnud vanemate ja nende sõprade noorusajast lugusid, mida nad koolis tegid. Kõige naljakam on see, et nüüd õpin ise samas koolis. Koridori mööda kõndides tuleb naer peale, teades, et siin sai keegi topsitäie vett kaela ja vahetunni lõppedes  kiirustati matemaatika või keemia tundi, kuhu keegi ei julgenud hilineda.
Kristin Valge, 7. kl

Meil, noortel,  on palju vaba aega. Samal ajal kui vanemad peavad tööd rabama, võime meie rõõmustada vabaduse üle, sellest viimast võttes. Pärast kuuleme nagunii, kui kerge elu meil on ja et peale kooli ja õppimise suurt muud tegema ei pea.
Maarja Langus, 7. kl

Noorus on kõige ilusam aeg elus, siis ei ole veel suuri muresid ja kohustusi.

Esimesed kohustused tulid siis, kui lasteaeda läksin. Hommikul pidi vara tõusma, millega mul probleeme polnud. Probleemiks oli päevane magamine. Tegelikult oli lasteaias lõbus ja mõnus, sealt sain esimesed sõbrad.

Koolis on ka tore. Olgu peale, et kohustusi jagub ja käituda tuleb hästi. Kõige hullem on õppimine, aga võtan seda kui tööd, mis tuleb ära teha.  Kodus vanaema ütleb ikka, et õppima peab, kui tahad elus edasi jõuda ja midagi saavutada. Praegu olen väga huvitatud traktoristiks saamisest.

Arvan, et noortel on palju võimalusi oma unistuste täideviimiseks.
Kristo Juul, 6. kl

Mina olen noor inimene. Leian juba praegu, et noorus on ilus aeg. Mul on kaunis kodu, lahe pere, toredad sõbrad, kellega aeg-ajalt teeme midagi huvitavat. Mulle meeldib, et saan tegeleda oma hobidega. Samuti tunnen rõõmu, kui sõidame perega reisile või mõnele üritusele.

Muidugi ei tähenda noorus ainult lõbu. Noorus tähendab ka kohustusi, ettevalmistust tulevaks eluks. Minu olulisim kohustus on õppimine. Läbi õppimise valmistan ennast ette tulevaseks eluks, et täide viia oma unistusi.

Tegelikult on noorus nagu lill. Selleks, et lill ilus oleks, tuleb tema eest hoolitseda – kasta, rohida, väetada. Et noorus ilus oleks, tuleb oma elu elada nii, et hiljem oleks oma noorusaega tore meenutada.
Reinar Vissel, 6. kl

14. dets 2014

Lõbusad salmid jõuluvanale esitamiseks

Jõuluvana, mul om mure,
kos sa ollid terve suve!
Es tule appi hainale,
vissid jala`sainale.
Nüüd kui lavval sült ja piim,
jõuluvana kõpsti siin!

Reinar ja Kristo, 6. kl



Jõuluvana korstnas kinni,
välja tulla ta ei vinni.
Soe ja mõnus on tal seal,
kuumavõitu süte peal.

Kõigil lastel kurb on meel,
jõuluvana korstnas veel.
Laisaks muutunud on ta,
mis küll teha, ma ei tea!

Liisa ja Säde, 7. kl




Jänku hüppas üle tee,
üle külmetanud vee.
Käes tal oli kingipakk,
paki ümber valge tekk.
Pakis armas karumõmm,
keda ootas väike põnn.



Jõulumees, tore mees,
sada kinki koti sees.
Luuletust nüüd loen ma sulle,
palun anna kingid mulle!



Päkapikk, päkapikk väikene,
ära ole pahane,
et ma kassi kiusasin,
kuuseehteid lõhkusin.

Palun väga vabandust,
et ma tegin pahandust.
Kassile teen kalli-kalli,
kuuse otsa panen palli.

Airin ja Marika, 6 kl



1. dets 2014

Haikud

Säde Kannumäe VII kl
Kristin Valge VII kl


Maarja Langus VII kl

30. nov 2014

„Printsess Luluu ja härra Kere“ Viljandi Ugalas

Muljed etendusest

Printsess Luluu
Lugu räägib printsess Luluust, kes kohtus ühel ööl härra Kerega. Härra Kere on luukere ja elab isa kapis, tal on sõbraks lips ning tema suuremaks sooviks on saada endale lemmikloom. Lõpuks ta sai endale lemmiklooma, kellleks on puldiautol sõitev  Kerberos.

Etendus oli tore, sai palju nalja. Eriti kui luukere pani selga naiste hommikmantli või kui ta vestles oma lipsuga. Ka see, kui ta oma luid klõbistas või kui printsess Luluuga marti jooksis.

Luluu ema aga mõtles pidevalt, kuhu vannitoast kaob hambapasta. Ta vaeseke ei teadnud, et härra Kere peseb sellega oma luusid.

Printsess Luluu isa käis koolis ja arvati, et tal läheb seal hästi, aga tegelikult sai ta ainult kahtesid, kuna ei püüdnud üldse õppida.

Selles etenduses oli kõik vahva: lavakujundusest kostüümideni, rääkimata naljakatest tegelastest.
Härra Kere Kerberosega

Kristo, Aarne, Karoliina, Mari-Eliisa, Reikko, Emma 4.  klassist

16. nov 2014

Muinasjutud

Pintsel ja värvid

Elasid kord pintsel ja värvid. Pintsel oli värvide peale väga vihane, aga värvid ei saanud aru, miks. Iga päev küsisid nad pintsli käest, miks ta vihane on, aga pintsel ei vastanud. Ühel päeval küsisid värvid uuesti, mis küll pintslit pahandab ja siis said nad tõe teada. Pintsel ütles, et värvid määrivad ta alati üleni ära. Värvid vastasid, et nemad ei määri, vaid lapsed teevad seda. Pintsel sai tõe teada ja ütles, et tegelikult on see päris hea, sest siis ei pea ise juukseid värvima. Tegelikult pole värvitoonidel ka viga.

Nii leppisid pintsel ja värvid ära ja olid sõbrad elu lõpuni.

Armin Armulik,  3. kl



Käärid ja paber

Paber käis sirkli ja pliiatsite juures salongis, kust ta sai endale peale ilusa mustri ja mille üle oli väga uhke. Kuid siis tulid käärid ja lõikasid paberilt nurga ära ning paber sai kurvaks. Nüüd pidi paber minema doktor Liimi ja õde Teibi juurde abi saama. Paberi nurk sai küll korda, kuid polnud nii ilus kui enne.

Kõik teadsid, et käärid kiusavad pidevalt sõpru ja talle otsustati anda õppetund. Sõbrad mõtlesid, et kui käärid jälle kedagi kiusata tahavad, tuleb neile appi terav sirkel, keda käärid kardavad. Nii oligi ja lõpuks ei julgenud käärid kedagi kiusata. Käärid said aru, mida teised tunnevad, kui nendega noritakse.

Kui pinalis uut tüli pole, siis elatakse seal rahus ja hoitakse ka kääre pahandustest eemal.

Kristiina Kangur,  3. kl

21. okt 2014

Saa 1x5 a2!

Varstu Keskkooli õpilaste mõtted viisaka käitumise nädalal. 


Viisakas käitumine võrdub üksteise austamisega. Kui tahad, et sind austataks, siis pead ise ka sama tegema. Viisakas olla on väga lihtne, kui oskad hinnata  inimesi ja nende eripära. Kui oled alati viisakas, saab sellest sinu elustiil.

Minu jaoks on viisakas jätta oma käitumisega teistele hea mulje ja muuta nende tuju rõõmsamaks.
Viisakas käitumine on sõbralikkus teiste vastu. Kui sa teretad, ütled head aega ja käitud kombekalt, siis oled ilmselt päris viisakas.

Viisakas on hoolida teistest ka peale enda!

Viisakus on see, kui ei räägita teise inimese jutule vahele. Kõnelema peaksid kõik lapsed ja täiskasvanud igal juhul korrektses emakeeles. Viisakas on  enda järel õppimiskoht korda teha. Viisakus võib olla kõige lihtsam asi nagu vestluskaaslasele silma vaatamine.

Viisakus saab alguse kodunt. Nagu öeldakse, laps on kodu peegel. Soovitus vanematele, pole vaja laste nähes ebaviisakate tegevustega silma paista!

Minu arvates paljud ei mõista, mida tähendab käitumine. Minul on selle jaoks lihtne definitsioon. Käitumine on üksteisega arvestamine. Teise inimese mõistmine.

Viisakusele mõeldes ei ole raske kasutada väljendeid „Palun“, „Aitäh“, Tere“, „Nägemist“. Paljud aga ei kasuta, mis teeb meele mõruks.

Täna (esmaspäeval) kultuurhommikult tulles olid väikesed poisid uksi lahti hoidmas. See oli väga armas. Tavaliselt, kui kogunemiselt tulen, tõmmatakse nina ees uks kinni ja naerdakse selle peale. Tundub, et viisakusenädal on paljusid mõjutanud ja see teeb südame soojaks.

Mulle meeldib olla viisakas ja ka see, et minu sõbrad on viisakad. Kool on heade inimeste koht.

Olen käinud paljudes koolides ja näinud väga erinevaid õhkkondi. Usun, et koolis on kõige olulisem õhkkond, kuid selle muutmine pole kerge. Vaadates enamhinnatud koole, näiteks Tallinna Prantsuse Lütseumi, võime küsida, mis teeb need koolid eriliseks. Kas TPLi minnakse prantsuse keele ja kultuurilise suuna pärast? Kindlasti ka nende, kuid peamiselt loeb siiski õhkkond. Reprod koridorides. Vanamoodsad õpetajad. Koolivormis algklassiõpilased ja stiilselt riietuvad õpilased. Kui see kõik mõnes koolis päevapealt sisse viia, siis õhkkond ei muutu. Õhkkond kujuneb ise, seda saab vaid kõrvalt mõjutada.

Kui mul oleks nõiavits

Kui mul oleks nõiavits, muudaksin ma maailma palju paremaks paigaks, kus oleks kõigil hea elada.

Kui mul oleks nõiavits, nõiuksin ma konnad tagasi printsideks. Nõid tegi vea, kui printsid konnadeks nõidus ega arvestanud sellega, et keegi muinasjutust filmi teeb ja väikesed tüdrukud konnamürgituse saavad. Nõid oleks võinud printsid lihtsalt kõrvitsateks või muudeks aedviljadeks nõiduda, sest siis meeldiksid lastele aedviljad  palju rohkem.

Kui mul oleks nõiavits, elaksin ma hoopis teistsugust elu. Nõiavitsa abiga saaksin kiirelt koolitööd tehtud ja vene keele sõnad minutiga tuubitud. Ei oleks ühtegi probleemi toa korrashoidmisega. Ometi ei saa kõike vitsa hooeks jätta, sest muidu muutun nii laiskas, et ei jõua isegi kõndida.

Kui mul oleks nõiavits, teeksin ma nii, et igaühe üks soov täituks. Täidaksin lihtsaid unistusi, mis muudavad kellegi elu paremaks või teevad tuju rõõmsamaks. Jumalaks tegema või kedagi lennutama ma küll ei hakka. Lendamise saab Red Bulliga korda, liiga palju head pole ka hea!

Kui mul oleks nõiavits, ei oleks maailmas ühtegi haiget last. Kõik saaksid joosta, liivakastis torne ehitada (mis kindlasti pidevalt ümber kukuvad), porilompides möllata, nii et vanemad neid nähes minestavad ning tunda rõõmu suvedest ja päikesest. Ükski laps ei tohi tunda nälga ega kurbust ning kõigil on tore hoolitsev pere.

Kui mul oleks nõiavits, puuduksid maailmas halvad inimesed. Keegi ei varasta, ei soovi teisele halba ja tuleb appi igale abivajajale. Poleks halbu inimesi, kes piinavad süütuid loomi. Maailmas puuduksid sõnad vägivald, piinamine, kiusamine, kurjus.

Kui mul oleks nõiavits, oleks maailm palju parem paik. Hetkel mul seda pole ja meil igaühel tuleks endast parim anda, et  kõigil oleks koos hea olla.

Säde Kannumäe, 7. kl

20. mai 2014

Sofi Oksanen, „Kui tuvid kadusid“ (raamatuarvustus)

„Natsionalistidest petturite kamp ei puhka! Vaenlane ei maga ega unusta!“

                                                                                   Edgar Parts, „Keset hitlerlikku okupatsiooni“

Tetraloogia eelmine osa, „Puhastus“, oli oma nimelt küllaltki mitmetähenduslik. Oksanen andis lugejatele raamatu, justkui öeldes: „Hea küll, siin ta on, puhastage ta ise ära.“ „Puhastuses“ ei hoitud kokku ei sõnakasutuse ega karakterite arvelt, üks rebivalt ehmatav  peatükk vaheldus teisega ja raputas üdini. Sellega võrreldes on „Kui tuvid kadusid“ hoopis peenem töö.

Nii nagu „Puhastuses“ on ka selles raamatus hulgaliselt poliitilist sügavust ja detailideni küündivat ajalugu. Kirjanik laseb särada ajaloolistel faktidel, põimides neid oskuslikult väljamõelduga. Oksaneni stiil on alates esimesest lausest kuni raamatu lõpuni küllaltki nauditav. Kes ei saakski nautida väljendeid nagu „silmad olid nagu piimas supelnud metstuvid“ ja  „justkui oleks pilveserval üks ere kuldne vanker valmis korjama langenuid endaga kaasa“? Kuid siis vaheldub laulev sõnastus lausa põrutava sihikindlusega: „..ründasime koos teistega Mootori bussi ja me tapsime nad kõik.“  Mitte ainsatki sõna surijate karjetest, verd ei voola ja agoonia ei paista tapetute klaasistunud silmadest. Oksanen ei kisu tarbetuid pisaraid. Juba järgmine lõik nõretab taas pateetikast: „..See oli toonud müra, mullapõuest ahnelt kerkivate vaklade liikumise laipade poole, surma käsilaste usina krabina värske vere poole, ja see kõik haises...“ Säärane Sofi Oksaneni stiilile nii iseloomulik, peaaegu julmalt põlastav kirjeldamine on eriti selgelt tajutav just selles romaanis.

Oksanen ajas asjad keeruliseks juba eelmistes osades, kuid selles romaanis eriti. Peategelane näib olevat Edgar Parts, kuid minategelane on hoopis viimase vend Roland. Edgari tegelaskuju on peaaegu südametunnistuseta, minnes enda kasuks üle laipade. Mees lipitseb võimuorganite ees, kuid kahtlemata ei tee ta seda mitte suurest lojaalsusest, vaid jällegi enese kasuks. Keerulised on ka Edgari isiklikud suhted, eriti oma naisega. Oksanen laseb ridade vahelt aimata Edgari homoseksuaalsust. Pole ainsatki tegelaskuju, kes oleks rangelt ühekülgne, vaid vari romaani õhustiku loomiseks. Ka selgelt „heade poolel“ oleval Rolandil on oma tumedam pool, nagu Edgaril on häid omadusi. Karakterid on loodud sihilikult tõsielulised. Kuna Oksanen võtab aega süvenemaks kõikide olulisemate tegelaste hingeelusse, siis tulevad ilmsiks varjatud pahed, mis lükkavad ka „head“ tegelased klassikalisel kujul suuresti väljapoole kaastunnet. Kõige helgem kuju kogu romaanis on Rolandi armastatu Rosalie, kuid tema tapetakse juba päris alguses, kusjuures ei selgu üheselt, kes oli mõrvar.

Sofi Oksanen on endast jätnud mulje kui piire eiravast vabamõtlejast. Sellele viitab ka raamatu ülesehitus: traditsioonilise hea kangelase asemel astub rambivalgusesse südametu julmur. Kui kogu detailirohkus ja kaunikujuline sõnastus romaanis maha tõmmata, jääb järele hinge kriipiv ja veidi inetu lugu. Kirjanik teeb lugejale haiget, kuid sunnib teda sellega mõtlema. Mulle isiklikult see raamat meeldis, kuid vägisi ilmusid vaimusilma vanainimesed, kes on kaotanud mõne armsa inimese Nõukogude võimule ja raamatut lugedes nutavad. Oksanen paljastab ühiskonnas haava, millega keegi ei tegele, kuid mis on ääreni haisvat mäda täis.

Kristel Serg, 8. kl

Kristeli töö saavutas Prima Vista kirjandusfestivali raames toimunud raamatuarvustuste konkursil põhikooli arvestuses I koha.

Veronica Roth „Lahkulööja“ (raamatuarvustus)

„Lahkulööja“ on edukas romaan, mis on püsinud mitu nädalat New York Times’i bestsellerite edetabelites. Põhjuseks võis olla kirjaniku avatud fantaasia, mis lõi hoopis teistsuguse maailma. Peab ütlema, et lugedes kirjeldust raamatu tagant, tundus, nagu oleks tegu “Näljamängude” ja “Legendi” kokkupanekuga. Õnneks ei pidanud ma siiski pettuma. Veronica Roth on oma noorust arvestades pannud kirja võimsa loo, mis hõlmab endas palju, nii vaprust, argust, julmust ja armastust.

Kui praegune oleks „Lahkulööja“ maailm, kuuluks võim arvatavasti mingile kindlale dünastiale (näiteks Rothschild’ide). On ju teada-tuntud fakt, et kõige tugevamad ja targemad jäävad ellu - seda näeb ka romaanis. Romaanis valitsevaid tegelasi nimetatakse Isetuteks. Isetud moodustavad valitsuse, Isetud võtavad otsuseid vastu. Kogu maailm on vaid väikese valitseva kamba käes ja nagu kõikidele impeeriumitele ajaloo vältel, saab ka raamatus olevale impeeriumile see saatuslikuks.

Kogu romaani tegevus keskendub vaprusele ja mis see endaga kaasa võib tuua. Romaani peategelane Tris peab võitlema oma elu eest, kuna mässajana (raamatus Lahkulööjana) ei sobi tema tegevus valitsevale eliidile. Tris on hea, eeskujulik laps, vähemalt väliselt, kuid sisemuselt igatses ta alati midagi muud. Nüüd, olles osa Kartmatutest, on ta samal ajal ka Isetu, kellele lähevad korda teiste soovid, kuid Tris ei saa seda välja näidata, sest kõik teistsugune on taunitav.

Teada on, et iga paari aasta tagant vahetub romaanide stiil. Kui alles paar aastat tagasi olid teemaks vampiirid, siis praegu võib kindlalt väita, et teemaks on tugevad kangelannad, kes ei kohku millegi ees tagasi ja muidugi ka keelatud armastus. Selles romaanis on neid kahte elementi väga hästi näha. Tris on tugev, ei näita oma nõrkusi välja, õpib kiiresti, on isepäine, igalt poolt võetuna selline inimene, kes kõik tahaksid sisimas olla. Kindlasti pole siis üllatus, et ta armub oma juhendajasse, kes on sarnaste iseloomuomadustega.

Mulle meeldis raamat sellepärast, et see on erinev, teistsugune. Kõige hämmastavam vist oligi, et lugesin raamatu lõpuni, panin ta käest ja jäin mõtlema,  kui erinev, aga samas sarnane on raamatus toimuv  meie maailmas toimuvaga. Samuti köitis mind, kuidas sõprusest sai kadedus niisama järsult, kui kadedusest sai vihkamine.

Reili Jäädmaa, 8. kl

Üks lugu

Ene jõudis tee äärde just siis, kui must BMW hoovi sisse keeras. Naine lehvitas innukalt toonitud klaasidega auto poole ja jooksis siis maja poole tagasi nii ruttu, kui ta veenilaiendeis jalad lubasid.

Autost tuli kõigepealt välja Peep, kes Enet kallistas. Taaskohtumine oli väga dramaatiline ja Ene nuttis veidi, nii moe pärast. Alles mitme minuti pärast laskis ta poja lahti ja vaatas seda blondi imelooma, kes kõrvalistmel oli olnud ja nüüd häbelikult naeratades Enet seiras.

„Ema, see on Pia,“ esitles Peep. „Ta eesti keelt veel väga ei oska, aga küll jõuab õppida.“

Ene vaatas Piat ja ei öelnud sõnagi. Õhk olnuks korraga justkui vaakumisse tõmmatud.
„Tulge siis sisse.“

Peep läks ees ja Pia tuli ta järel. Lävel pidid nad veidi kummardama, et mitte pead vastu lage virutada.

Majas oli hämar. Kardinad olid ees ja õhk tundus veidi läppunud.

„Edgari pärast,“ ütles Ene vaikselt ja kuidagi häbenedes. „Tal, vaesekesel... Talle on nii parem.“

Peep tõsines hoobilt. „Kas isaga on halvem?“

Ene oli vait ja 69 eluaastat joonistusid ta vaolisel näol nii selgelt välja, nagu oleks need sinna voolitud.

Nad läksid läbi hämara toa. Pia hoidus hoolega nurga poole vaatamast, kuid Peep just sinna vaataski. Nurgas oli voodi ja selles inimesekujuline tomp, määratud enam mitte kunagi tõusma. Peebu kurgus torkis terav valu oma isa sellisena nähes, kuid naiste ees ei tohi mees nutta. Eriti veel Eesti mees.
Köögis oli õhk parem ja kardinad eest. Laual oli aurav õunakook ja värske piim. Peep tundis jälle klompi, kuid pigistas vaid kõvemini Pia kätt.

Kõik istusid lauda ja Ene, kes oleks pidanud perenaisena külalistega rääkima, tundis end jube saamatuna. Aga mida sa hing räägidki võõraste inimestega? Tõsi, see mees oli nime poolest Peep ja välimus sarnanes ka Peebu omaga, kuid kolm aastat polnud ta pojast suuremat kuulnud ning paljugi, mis kõik võis muutuda.

Pia müksas Peepu kergelt. Peep kummardus tema poole ja blondide kiharate varjust kostis sosinat. Ene tundis tüdrukut vaadates kadedusetorget. Isegi keelt ei rääkinud ta poeg sama, mis ema, nüüd oli ta lapsel salakeel. Selline, mida Ene ei mõistnud.

„Pia palus vett,“ teatas Peep.

Ene tõusis kohusetundlikult ja ammutas kopsikuga ämbrist, mis seisis köögi nurgas. Pia vaatas ebalevalt mõraga kruusi, mis talle ulatati, kuid võttis selle vastu. Ta lonksas kruusist vaid korra ja pani selle tuhmi kolksuga lauale.

Vaikus.

Kärbes pinises akna taga ja peksis end vastu klaasi. Kuskilt kostis lehmade ammumist. Oli tunda nõrka sõnnikulõhna ja Pia vedas hooldatud küünega mööda vakstuserva. Edasi-tagasi. Vakstu tegi Pia sõrme all kerget sahinat.

Ene köhatas kurgu puhtaks ja üritas häälde tüütut optimismi manada. „Kuidas sul siis läheb ka? Mis plaane sa tulevikuks pead?“

Otse loomulikult oli küsimus suunatud Peebule, sest Pia säilitas eesti keelt kuuldes tuimad kalasilmad ja vedas nüüd vakstule ringe.

„Vaatab veel,“ kohmas Peep ja suretas niimoodi kogu vestluse välja.

Pia kummardus Peebu pea kohale ja sosistas taas midagi. Ene ei vaevunud tüdrukut isegi kadestama, ta tundis vaid raevu. Vana Peep oleks rääkinud sundimatult emaga oma plaanidest ja vahest ka nõu küsinud, kuid see siin oli nagu tummahammas, vait ja kohmetu. Mage. Ene tundis, kuidas Piast hoovab nõrka magusat lõhna, justkui õiest. Tüdruk ise meenutas ka õit, haprat ja kena. „Miks, põrgu päralt, tõid sa siis üldse oma õie maale sitahaisu sisse,“ mõtles Ene ja tundis taas jõuetut viha. Polnuks ta enam nii vana ja ohutu, olnuks ta võib-olla Piale otse oma arvamuse välja öelnud. Oleks ta toast välja viinud ja karjunud „Vaata, mis sa tegid! Vaata!“

Aga võibolla ka mitte, sest Pia oleks nagunii vaid oma roheliste kalasilmadega talle nõutult otsa vaadanud. Pia silmad elustusid vaid siis, kui ta Peepu vaatas, siis olid need nagu kaks kuldkaladega täidetud akvaariumit.

Edgar mõmises kõrvaltoas. Ene palus end vabandada ja tormas meest aitama. Tagasi tulles nägi ta Peepu ja Piat üksteise kaisus. Peep sosistas midagi tüdrukule, tooni järgi otsustades siivutut. Pia kihistas. Nad lõpetasid otsekohe, kui Ene tuppa astus.

„Kust Pia ka pärit on?“ küsis Ene rahulikult, kuigi enesehaletsus ta peas tahtis ta uputada (MIKS PEAN MINA OMA ABIKAASA MÄHKMEID VAHETAMA, KUI NEIL KAHEL ON NII HEA? MIKS? MIKS? MIKS MINA?).

„Saksamaalt,“ ütles Peep. Pia tõstis oma nime kuuldes pea. „Me kohtusime ühel õhtul, kui kassajärjekorras kõrvuti seisime. Pial jäi arvest kümme senti puudu ja ma laenasin talle.“

„Kas talle meeldib Eestis?“ küsis Ene ja tundis end nagu KGB ülekuulaja.

„Meeldib,“ ütles Pia aktsendiga ja naeratas hämmeldunud Enele.

„Sellest sai ta aru,“ nentis Peep uhkusega ilmselget. Ta vaatas Piat ja tüdruk naeratas talle säravalt.

Õunakooki polnud keegi veel puutunud.

„Võtke,“ ärgitas Ene ja lõikas tükke taldrikule. Peep võttis, Pia keeldus
.
„Ta peab dieeti,“ mainis Peep.

„See ju rikub seedimise,“ kohkus Ene. Peep vaatas ema nagu lollakat.

Edasi oli jälle vaikus. Ene soovis vaid, et see piinav külaskäik läbi saaks. Poeg pojaks, kuid nad olid tõesti võõraks jäänud.

Peep ei lasknud emal kaua oodata. „Noh, hakkame minema ka,“ ütles ta ja naeratas emale esimest korda kogu külaskäigu jooksu. Ene saatis nad välja. Pia hoidus hoolega ringi siblivate kanade eest. Ta ei sobinud ümbritsevasse, kohe üldse mitte. Pia kallid riided torkasid kompostihunniku ja kanaaediku keskel silma nagu sadul sea seljas ning ta paistis seda ise ka taipavat.

Peep kallistas ema veel kord ja siis nad läksid. Ene jäi üksinda keset tuttavat õue. Vähemalt siin ei olnud miski talle võõras. Puude tagant vilksatas auto veel viimast korda ja Ene mõtles hajameelselt, kas ta neid veel kunagi näeb.

Kristel Serg, 8. kl

Kristeli lugu sai Võrumaa Keskraamatukogu korraldatud kodukandilugude konkursil põhikooli arvestuses I koha ja tunnistati terve konkursi parimaks.

8. mai 2014

Emadepäev - meie kallite emade päev!

II klassi vahvad lapsed mõtisklevad emadest.


Meie emme on ilus ja hea! Kõige parem!
Andi ja Anti

Minu ema on hea.  Ta õpetab mind süüa tegema, laulma ja kuidas käituda.
Dagnija

Minu kallil emmel on pruunid silmad. Temalt ma õpin kõike.
Raimond

Minu ema on kõige parem, sest ta hoolitseb minu eest alati ja aitab, kui mul abi vaja. Minu ema on heasüdamlik ja lahke. Me teeme koos süüa ja koristame. Ta õpetab mulle, et tuba peab korras olema.
Armin

Minu kallis emme kuulab mu mured ära. Me mängime koos igasuguseid mänge. Ta õpetab mulle etteütlust ja kirjutamist. Ta on kõige parem maa peal!
Hanna-Liisa

Minu  emme on kõige kallim, kõige armsam, kõige tublim, kõige nunnum, kõige parem ja kõige ilusam!
Rainar

Minu emme on rõõmus, et ta on minu ema. Ta on tark ja ilus. Koos me külvame aedvilju ja teeme koolitööd.
Markus

Minu emme on minule kallis. Ta on armas ja ilus. Ma aitan tal teha pannkooke ja külvata seemneid.
Kermo

Head emadepäeva!
Kevin

9. märts 2014

Tulekahju

Eesti keel on rikas keel. Kas tead, et sõnal "jooksma" on üle 20 sünonüümi? Kui ei tea, siis järgmistest jutukestest saad teada, millised just nimelt.

Ühel kuumal suvepäeval lippasid lapsed metsa mustikaid korjama. Nad nägid seal matkajaid, kes tegid lõket. Lapsed tormasid nende juurde ja hoiatasid, et sellest võib tulla õnnetus. Matkajad lubasid enne minema hakkamist lõkke ära kustutada. Lapsed silkasid koju.

Mõne aja pärast tõusis metsast suitsu. Lapsed lidusid tuhatnelja metsa suunas. Ka teised külaelanikud punusid metsa. Sedamaid kihutas tuletõrjeauto kohale. Kõik asusid tuld kustutama. Lapsed nägid, kuidas mutukad ja putukad sibasid tule eest minema. Jänes silkas neist mööda ja rebane putkas põõsaste vahele tulest eemale. Õnneks ei tormanud tuli väga kaugele ning leekidele sai piir pandud.

Kustutajad vudisid metsast välja ja olid õnnelikud, et läks hästi. Tuletõrjeauto leekis tagasi depoosse ja lapsed rõõmustasid, et nende traavimisest oli kasu.

Kristo Juul, 5. kl

Jänes punus, nii kuidas jalad võtsid. Ta pidi metsast välja liduma, sest tuli oli lahti. Hunt ledis oma majja tulekustuti järele ja öökull lippas tuletõrjesse helistama. Kõik loomad tahtsid metsast välja vudida. Karu silkas, rebane vadis, kitsed vudistasid ja mäger padistas. Jänes plaanis hundile järele sibada, aga tal oli jänes püksis. Võttis siiski julguse kokku ja sidis hundi kodu poole, kuid hunt oli kiirem. Jõudnud hundi majani, nägi jänes, et võsavillem oli oma majja lõksu jäänud. Väljapääsu ees vedeles põlev puu. Jänes võttis kotist coca-cola pudeli, kihutas põleva puu juurde ja valas selle joogiga üle. Tuli kustus. Hunt hilpas jänese juurde ja tänas teda. Siis tuiskasid värsked sõbrad jänese majja, et võtta sealt tulekustuti, mida hundil siiski polnud. Seejärel plagasid nad metsaelnike majade vahel ja kustutasid leeke. Kustutustööd tehtud, kütsid jänes ja hunt teiste loomade juurde. Kõik tänasid neid tehtu eest ja litsusid kodudesse koristustöödele.

Marika Adson ja Karin Kender, 5. kl

Tulekahju! Pistsin punuma. Ka külmkapp jooksis hullumeelselt. Kogu mööbel lasi traavi. Peeglikapp vudis nii kiiresti, kui suutis. Söögilaud lippas ees ja toolid sibasid järele. Öökapid kihutasid, nii nagu jalad võtsid. Voodid pistsid magamistoast plagama, raamaturiiul hilpas sabas, telekas jooksis tulistvalu ja telekalaud tuiskas talle järele. Tugitoolid traavisid paaniliselt ja diivan kappas samas rütmis.

Järsku, keset möllu, märkasid kõik, et tulekahju kustus. Mõne aja pärast silkas majast välja kraanikauss, kes oli leegid kustutanud. Kõik tormasid esmalt kraanikaussi tänama ja hiljem asusid oma kohtadele tagasi. Ka kraanikauss kihutas nagu tuulispask kööki. Majas valitses taas kord.

Kertu Serg, 5. kl

20. veebr 2014

Minu kodu

Kodust kirjutasid ja joonistasid II kl lapsed.

Mina elan Pulsti külas. Seal kasvab palju lilli ja on rahulik. Kodus elavad ema, isa, vend, õde, koer, kass ja kanad. Mina mängin kutsuga. Tahan õppida ja targaks saada. (Markus)

Elan Kangsti külas. Minu kodukohas on ilusad metsad, kus mulle meeldib käia. Kodu on sellepärast kallis, et saan seal elada. (Rainar)

Mina elan Varstus Pilpa külas. Minu kodukohas on ilusad metsad, jõgi ja järv. Siin on meeldiv elada, sellepärast et minu pere ja sõbrad on ka Varstus. Koos me töötame, mängime ja aitame üksteist. Pere ja kodu on mulle väga tähtsad, sest kui neid ei oleks, ei oleks ka mind. (Armin)

Mina elan Varstus. Minu kodukohas on mets ja ilus kirik. Oma perega me koristame ja mängime koos. Kodu ja pere on sellepärast tähtsad, et nende pärast saan elada. (Raimond)



Ma elan Kõrgepalus. Minu kodukohas on nii palju ilusat! Kodus elavad emme ja issi, mina ja koer. Koos mängime lauamänge. Minu pere on kõige kallim! (Hanna-Liisa)
 

18. veebr 2014

Mulle meeldib elada maal

Meie pere elab maal ja mulle see meeldib. Siin on ilus loodus ja elavad toredad inimesed.

Maal elades peab  palju töötama, näiteks puid tegema ja suvel muru niitma. Ikkagi  meeldib mulle maal rohkem kui linnas.

Kuigi linnas on palju poode, saab käia kohvikutes ja suuremates linnades on ka veekeskused – ei meeldiks mulle seal. Linnades sagib alati väga palju inimesi ja linnainimesed on minu arvates väga närvilised. Ka linnas elavad lapsed on minu arust ülbemad ja õelamad kui need, kes elavad maal. Muidugi võib linnas kohata ka toredaid inimesi, näiteks minu emapoolne vanaema ja Tallinnas elav sõber Siim oma perega.

Mulle meeldib maal elada ka sellepärast, et peale kooli saab sõita võrri, ATV ja jalgrattaga. Suvel on lahe oma tiigis ujumas käia. Tore on koeraga metsas ja põllul joosta. Isa on õpetanud mulle ka traktoriga põllu harimist. Need on kõik sellised vahvad asjad, mis mulle meeldivad ja mida ma linnas teha ei saaks.

Kui suureks saan, rajan kindlasti oma kodu maale. Usun, et maal elades olen ma õnnelik.

Reinar Vissel, 5. kl

Minu kodukoht

Minu kodu asub Varstu vallas Kangsti külas.

Minu kodukoht ei ole suur. Vanasti elas siin palju rahvast ja kõigile jätkus ka tööd. Nüüd on jäänud külades palju maju tühjaks. Sellegi poolest paistab meie kant silma lasterikaste peredega. Hea meel on mul ka selle üle, et kodud on korda tehtud. Majade ümber kasvavad puud ja põõsad, suvel õitsevad lilled.

Külas väärib tähelepanu kiigeplats, kus suvel peetakse jaanipidusid ja iga viie aasta tagant tähistatakse kodukandipäeva. Eelmisel aastal oli see teist korda.

Kangstis on alles veel teedevalitsus, kus minugi vanaisa töötab.  Sika külas asub kaks looduskaitse all olevat silmaveeallikat. Kõrgepalu külas seisab vana mõisahoone – endine kool, kus õppis minu vanaema.  Alles on ka  suur rahvamaja, milles vanasti näidati filme ja
peeti pidusid.

Kõrgepalu asub mägise koha peal, sellepärast ongi tal selline nimi. Üle oru teisel mäel kasvab kaheharuline eesti kõrgeim mänd, mille üks haru on kuivanud. Selles külas kasvatatakse  ka lambaid. Suvel kui lambad karjamaal söövad, jätavad möödasõitjad mõnikord auto seisma, vaatavad ja pildistavad neid.

Kui ma väike olin, töötas  meie külas kaks kauplust. Nüüd käime linnas oma toiduvarusid täiendamas.

Aga sellegi poolest armastan oma  kodukohta, sest siin on mu kodu ja pere.

Kristo Juul, 5. kl