Nooblilt kohevusse kastetud ja küpse vilja karva –
nii pühalikult täpselt istub ihu ümber rüü,
ja vahest polegi see puhasjuhuslikku rütmi: üliharva,
kui mu kahes ümarsilmas helgib andekspaluv süü:
„On möödapääsmatust vaid tundev see minu raev,
mis kahes lõik’vas marmorreas end manab silmale:
ei soovituna mulle näi too ohuraske inimjanu kaev -
ju liig köitev ruugeil esmasustel, mis tõin ma ilmale!“
Nõnda oht saab ristitud kui eesmärgiõnnis abinõu,
ja paar karust karjatust ei murra elu olemuse nahka:
pole sünnis joosta kaklema, kus jookseb teise õu,
ning säilitat’ võiks jääda koonuümarus kui tuhk-kahkjas.
Kuid võib siis h i r m u l olla eales pisarpuhas maik,
kui tilgutat’ saab õigel altaril ta verekarva vaik?
Laura Kirke Bertel Pertel, 9. kl
Aasta loomale pühendatud luulekonkursi 2022 auhinnatud töö