.JPG)
Alustuseks soovin teid kõiki tänada. Ilma teieta poleks see päev siin kätte jõudnud: poleks olnud põhjust seada kimpu lilled, panna selga uhked riided ja palgeile manada õndsad naeratused. Poleks ka päiksel olnud põhjast miilata nõnda, nagu ta seda täna teeb.
Aitäh, kallid õpetajad, et te arvestasite meie iseärasustega ning olite vastutulelikud; et te suhtusite oma töösse niivõrd suure pühendumuse ja kohusetundega. Et te kannatasite ära me tülpinud näod ning kõik need korrad, mil püüdsime iga oma keharakuga välja näidata, kui parema meelega oleksime ükskõik mujal kui teie tunnis. Ma ei tea, kui hästi või halvasti te taipasite, et olete meile tegelikult väga kallid, ja isegi kui siis ära ei tabanud, sai see nüüd öeldud ning teadke: te olete tubli töö ära teinud.
Aitäh teile, minu klassikaaslased. Mitte kunagi varem ja mitte kunagi hiljem ei saa olema sellist klassi. Me olime küll vaiksed ja vaoshoitud ja tihtipeale polnud õpetajad kindel, kas klassiruumis üldse kedagi ootamas on: mitte piuksu ka polnud kuulda. Meie puhul sattusid kokku totaalselt erinevad isiksused, kuid kummalisel kombel hakkas see veider kooslus toimima ning korraldas koos nii mõndagi unustamatut.
Aitäh, kallid lapsevanemad, et te võlusite pühapäevaõhtul imekohtadest välja värvilist paberit ning küpsetasite poole ööni muffineid, mida järgmisel päeval kohvikus müüa. Et te rüütasite meie õpikud, poetasite väljasõiduks viieka ja vastasite professionaalselt intervjuuküsimustele homse kirjandusetunni tarbeks. Isegi, kui me ei oska seda alati väljendada, olles alles iseendaga kimpus, hirmunud ja segaduses, hindame väga kõrgelt kõike, mida olete meie heaks teinud ning armastame teid kogu südamest. Ausalt ka.
Aitäh teile, koolikokad ning -koristajad, et meil oli võimalus õppida puhastes ruumides ning kinnitada oma keha koolisööklas maitsva toiduga. Et te andestasite meile meie lauale laiali läinud piima ja veidi lagastatuna maha jäetud saunaruumi tüdrukute riietusruumis. Tihtipeale just enne võrkpallitrenni.
Hoolimata kõigest sellest, mis tuleb pärast, jääb Varstu Kool mulle siiski kõige südamelähedasemaks. Tema uhkeid seinu olen näinud igas võimalikus värvivarjundis: õnnekullast raskena ning kadeduserohest läikivana, elevusepunast õhetavana ning meeleheite pigimustast puudutatuna. Siin on mu inimesed, kellega koos olen üles kasvanud, kes mõistavad mind ja võtavad mind just sellisena, nagu ma olen.
Ma soovin teile oma südamepõhjast ilusat elu, sest usun, et see on vähim, mida te väärite. Ma soovin, et te leiaksite endis jõu, et usaldada peale seda, kui teid on reedetud; armastada peale seda, kui teile on tehtud haiget; proovida uuesti peale läbikukkumist. Kõige tähtsam on teada saada, mis on see üks asi, mis teid köidab ja huvitab enim, see, mille suhtes olete kirglik, et sellele siis järgneda ning nõnda saada õnnelikuks. Kui siht on selge, pole enam tähtis, kuhu kooli te sisse saate või ei saa – need kõik on vaid pisiasjad, mis teevad pärale jõudmise huvitavamaks.
Unistage suurelt, unistage julgelt. Kuid ärge unustage hinnata pisikesi hetki, sest need on kõik, mis teil iial olema saab.
Nõnda on lõppemas viimane kirjatöö, mille ma iial Varstu Koolile kirjutan. Kuigi mõnes mõttes võib öelda, et iga järgnev on tegelikult tugevas ühenduses temaga, sest ma poleks selline inimene, nagu ma olen, kui ma ei oleks käinud siin koolis.
Ära vannu alla, Varstu Kool, ja pane sama visalt edasi, et sinu lapsed võiksid tulla tagasi ja näha, kuidas nende õed ja vennad sirguvad ses valge-rohelise-kirjus hoones Pilpa mäe otsas järjekordseks põlvkonnaks, kes enda õlul kannab Varstu vaimu: tagasihoidlikku, kuid oma võimeid täielikult tundvaks.
Aitäh sulle, Varstu Kool, kõige eest. Ma ei unusta sind kunagi!
Varstu Kultuurikeskus, 16. juuni 2023
Laura Kirke Bertel Pertel