Aasta oli 2019, kui käisime koos sõpradega koolimaja tagaukse juures istumas. Tegime seda peaaegu iga päev.
Mängisime palli, kuulasime muusikat, sõime ja jõime või siis istusime niisama ning ajasime juttu. Mõnikord naersime ning vahepeal ka nutsime.
Ühe noortekeskuse laagri ajal istusime varahommikul suure kambaga koolimaja trepil, tekid ümber, ning vaatasime päikesetõusu. Sääsed puresid ja ajasid närvi, kuid vaade oli seda väärt. Oleme ka nüüd hiljem seal käinud tähti vaatamas ja niisama jutustamas, kuid ainult kahe-kolmekesi.
Keitlin Valge, 8. kl