10. nov 2015

Halloween Varstus

Reedesel päeval, 30.oktoobril, oli Varstu Keskkool juba hommikust saadik saginat ja tegutsemist täis. Panime viimaseid lihve lakkeriputatavatele nahkhiirtele, kinnitasime seintele pealuusid ja lõikasime näod viimastele kõrvitsatele. Koolitundides ei suutnud keegi enam keskenduda, kuna oodati õhtut. Jäime Kertu ja Kariniga peale kooligi majja, sest ootuselevus ei lasknud lahkuda.

Väga lahe, kuid samas kõhe oli vaadata, kuidas maja täitus järjest paljude olenditega, üks jubedam kui teine. Erinevaid kostümeeritud tegelasi saabus kolmest koolist: Vastseliinast, Mõnistest ja Varstust. Klasside esinemiste ajal avastasime oma üllatuseks, et me ei tunne oma kooli õpilasigi ära. Suure osa ajast mõistatasime sõpradega, et aru saada, kes on kes. Väga silmapaistvad olid oma kostüümidega õpetajad, kes olid moodustanud nõidade kamba.

Pärast klasside esinemist ja tutvumismängu läks lahti disko. Ma arvan, et suurim osa tantsijatest oligi Varstu koolist. Ainult korraks lahkusime saalist, et võtta juua ja veidi jõudu koguda ning siis jälle uue hooga peale hakata. Poisid olid peo algul veidi häbelikult koridoris, kuid peale natukest palumist ja veenmist möllasid nemadki koos meiega tantsuplatsil. Pärast umbes kolme tundi tantsimist olid kõik megaväsinud ja valmis koju puhkama minema.

Kuna õhkkond oli mõnus ja positiivne ning nalja sai palju, arvan ma, et selliseid pidusid peaks veelgi korraldama.


Marika Adson, 7. kl

25. okt 2015

Mis valmistab mulle rõõmu?

Elus on olnud palju hetki, mis mind rõõmsaks on teinud ja muusikal on selles oluline roll. Muusika on kogu mu elu minuga kaasas käinud.

Kui ma lasteaias käisin, siis mulle muusika nii väga ei meeldinud. Suurt osa selles mängis muusikaõpetaja. Kooli minnes oli mul muusikatunni suhtes halb eelarvamus. Aga see ei püsinud kuigi kaua. Meie muusikaõpetaja oli väga hea.

Teises klassis läksin muusikakooli. Esimene klass muusikakoolis oli väga raske ja tahtsin ära tulla, aga ema ja isa ei lubanud. Olen neile selle eest väga tänulik.

Kolmandas klassis vahetasin kooli. Ma läksin Sänna leiutajate külakooli, kus sain aru, et muusikal on mitu erinevat külge. Sellest ajast peale ei saa ma ilma muusikata elada.

Kui ma olen kurb, kuulan muusikat, kui ma olen rõõmus, kuulan muusikat. Muusika täidab ja toidab minu südant, kuni see tuhandeks tükiks laiali lendab. Ja see teeb mind õnnelikuks ja rõõmsaks.

Sofia Semevsky, 5. kl

23. sept 2015

Hüvasti, suvi!

Eelmisel neljapäeval, 17. septembril käisime Varstu järve ääres piknikul. Seal me sõime, jõime ja mängisime piraate. Mulle meeldis see mäng õudselt! Siis käisime metsas aardejahti pidamas. Kui tagasi tulime, leidis õpetaja juhuslikult kaseriisikaid.
Mulle meeldis piknik väga!
Anti, 4. kl

Kui piknikule hakkasime minema, kaotas Kaspar oma telefoni. Otsis ja otsis ning lõpuks selgus, et see oli kukkunud puhkenurga diivani vahele.
Lõpuks jõudsime kohale. Sõime, mängisime, kiikusime ja just siis, kui hakkas lõbus, pidime koolimajja tagasi minema. Tee äärest leidsime üllatusena kaseriisikaid.
Iganes lõbus piknik oli, ootan juba uut!
Hanna-Liisa, 4. kl

Oli tore ja soe päev. Saime mängida ja joosta. Kõigile meeldis laeva mängida. Pidasime ka piknikut, kus sõime enda kaasavõetud sööke ja jooke. Pärast kui hakkasime tagasi kooli minema, leidsime palju seeni.
Päev Pilpa järve ääres oli tore ja meeldejääv!
Rainar, 4.kl

Me läksime klassiga Pilpa järve äärde. Kõik koos hakkasime mängima piraate, aga enne sõime kõhud täis.
Mängisime, et üks orientiir on varandus ja et meie ümber on hästi palju vastaseid. Üks mu sõber oli võlur, kes oskas teisi ellu äratada. Vahepeal jätsime mängu pooleli ja läksime jälle sööma, sest mängimise ajal läks kõht tühjaks.
Lõpuks pidime kooli juurde tagasi minema.
Kaspar Avo, 4. kl

Elasid kord osavad piraadid. Nad olid nutikad, targad ja vaprad. Nende nimed olid Mustvõlur, Valgevõlur, Ia, Ükssilm, Peeter Paksu ja Jack Barrow. Jack Barrow oli suure laeva kapten.
Ühel lahedal päeval nägid nad maad. „Maa paistab!" hüüdis Ükssilm. See oli väike küla, kust pommitati kolme kuuliga. Piraadid lasid vastu. Kui küla juurde jõuti, mindi rahulikult maale. Osasid piraate taheti vangi võtta, aga teised päästsid nad. Piraadid leidsid varanduse, jooksid laeva tagasi ning hakkasid leitud varandust sööma.
Raimond, 4. kl

10. sept 2015

Trepp-tekst

Trepp-tekst, mida võib lugeda mõlemat pidi (ülevalt alla, alt üles). Lugedes  märkad, et teksti tähendus muutub vastupidiseks.

Mina arvan nii,
  et kool on mõttetu
    ja on täiesti väär ütlus,
      et tarkus tarviline vara,
        kuid ütlen kindlasti,
          et pole vaja koolis käia,
            seega on rumal öelda,
              et iga laps peaks targaks saama,
                mina arvan nii.

Marika Adson, 7. kl


Tegelikult on nii,
  et Kristo ja Reinar on sõbrad
    ja täiesti vale on väita,
      et nad kaklevad
        ja kindel on see,
          et nad lõunastavad poes,
            seega tobe on mõelda,
              et Reinar ja Kristo söövad suppi,
                tegelikult on nii.

Airin Alliksoo, 7. kl

2. juuni 2015

Retk muinasjutumaale

On tekkinud arvamus, et kui kasvad suureks, kaotad ka usu maagiasse, usu sellesse, et näiteks kuskil teisel pool maakera võivad olemas olla kõik muinasjututegelased, keda näeme multifilmides. Ka mina kaotasin kord sellesse usu ja sain kätte omad vitsad …

Nii kui sulgesin silmad, seal nad olid: Lumivalgeke, Uinuv Kaunitar, Karupoeg Puhh, 7 pöialpoissi – kõik otse mu silme ees! „Mis imedemaa see küll on?“ mõtlesin endamisi. Kõik nad istusid suure laua taga, nautides sooja ilma ja kreemitorti, mille olid just avanud. „Kas soovid ka ühte tükki?“ küsis Lumivalgeke nagu muuseas. Keeldusin sellest, kuid jäin lauda istuma. Lauas olles selgitati mulle, et olin sattunud muinasjutumaale, mis eksisteerib ainult nende laste peades, kes usuvad muinasjuttudesse. „Viimasel ajal on siin kuidagi vähe rahvast,“ kurvastas Puhh. „Lapsed ei usu enam, et me olemas oleme,“ pidid tõdema ka pöialpoisid. Vaatasin ringi ja pidin nõustuma – näha oli vaid paari last peale minu. Pärast söömise lõpetamist lõbutsesime veel tunde. Kõik see hakkas korduma igal öösel, kui uinusin. 

Paari nädala pärast olin juba harjunud, et pärast silmade sulgemist leian end taas muinasjutumaalt. Kõik jätkus, kuni ühel päeval, vahetunnis klassi jõudes tulid mu juurde teised lapsed, kes olid mu muinaslugudest pärit sõpradest teada saanud. „Kas sa tõesti usud mingitesse titekatesse muinasjututegelastesse?“ küsis üks neist. „Milline titt sa ikka oled!“ hüüdis teine. Kõik naersid. Ütlesin: „Mina küll mingitesse väljamõeldud lapsikutesse tegelastesse ei usu. Ma pole nii lapsik!“ Õnneks jäädi mind uskuma, kuid sellest päevast saadik pole ma enam muinasjutumaale pääsenud …

Olin väga kurb. Mõistsin, et olin teinud suure vea teistele valetades ja tean, et sain tähtsa õppetunni.

Marika Adson, 6. kl

Reis unistuste maale

Juba mõeldes unistuste maale reisimisest, tundub see lapsiku ja tobedana. Igaüks näeb aga unistuste maad erinevalt ja peale süvenemist võib kõik olla väga huvitav.

Igaühel on oma unistuste maa. See võib olla suur või väike ja täis halbu ning häid unistusi. Näiteks elavad minu õe unistuste maal unistused, mis kujutavad endas meeldejäävat gümnaasiumiaega. Minu maale lisanduvad veel ka lõbusad seiklused ning mitmekülgne elu.

Päriselt aga unistuste maale reisida ei saa keegi. Oleks mõnus näha enda ees hulganisti unistusi, neid uurida ja nende üle mõtiskleda, kuid see pole lihtsalt võimalik. See pole olemas meile kättesaadaval kujul ja kui olekski, siis näha enda ees kõiki unistusi oleks lihtsalt liiga karm.

Natuke teistmoodi unistuste maad külastada mõnes riigis on küll võimalik, lausa kahel moel. Mõned inimesed astuvad sealt läbi unenägudes või tunnis kirjandit kirjutades. Nende elu jääbki vaid üheks unistuseks ja unistamiseks. Teised inimesed on aga need, kes suudavad oma unistuste maa endale nii lähedale tuua, et lausa katsuvad seda ning püüavad kinni mõned head unistused ja äratavad ellu. Isegi kui unistuste täideviimine  ei õnnestu, ei tasu iial anda alla, nagu ei andnud ka  tüdruk raamatus “Teine tüdruk”, mida hiljuti lugesin. Unistused on täideviimiseks.

Kui on unistuste maa täis unistusi, siis mis asi on üldsegi unistus? Igaühel on sellest oma arusaam. On see, millest vabal ajal mõtled, et lüüa aega laiaks või on see just endale seatud eesmärk, millega kasvatad oma tahtejõudu  millegi saavutamiseks. Kas lood selle lihtsalt elu vahelduseks, mõeldes millestki täiesti ebarealistlikust, teades, et seda sa kunagi ei saa, saavuta või käib lihtsalt peast läbi mõte. Õnneks on aga unistamine tasuta ja keegi ei saa keelata seda teha.

Unistuste maa on üks imelik paik. Seda saab külastada, kuid sinna reisida ei saa. Samas me ei peaks tegema kumbagi, kui pingutame, et unistused ei jääks vaid unistuseks ja planeet maa olekski meie unelmate maa, mis on täis ellu äratatud unistusi, milles elame.

Säde Kannumäe, 7. kl

6. apr 2015

Aprill! Aprill!

"Aprill! Aprill!" karjub laps,
ema mõtleb, kus on paps.
Isa ootab juba köögis,
poiss vaatab, mis on söögiks.

Paps see järsku karjub:
"Jänes paljajalu!"
Laps vaatab selja taha,
isa kukub naerust maha.

Martin Oja, 6. kl


Aprillikuu on naljakuu.
Kuu, mil kõigil naerul suud.
Kuu, mil lõdvaks saab end lasta,
naeruga end üle kasta.

Ning kui mängid vingerpussi,
iga päev täis naeru, lusti.
Nalja teed, kuis sina tahad,
see ei tohiks olla paha.

Marika Adson, 6. kl


17. märts 2015

Sünonüümilood

Hobune

Eelmisel nädalal käisime klassiga ühes talus sadulaaluseid külastamas, kuid need polnud lihtsalt tavalised ratsud. Need suksud erinesid teistest hobudest oma imelise välimuse poolest. Nendega ei tehtud tööd, ei käidud ratsutamas, vaid nopiti kohti hobuste näitustel. Sellest sai tegelikult terve klass juba kohe aru, sest välja nägid rokamokad tõesti nagu muinasjutulised ükssarvikud, ainult üks sarv puudus. “Modellidest” kompjalgadega sõita me ei saanud, kuid see-eest sai igaüks toita väiksemaid jahumokki ning suuremaid kammida.  Mõned polnud varem kenuskaelu puutunudki ning vahel juhtus isegi, et kammiga latsatati kaeramootorile ikka päris kõvasti. Kuid ega need hobuseloomad sellest välja ei teinud, ainult peremees pahandas väikese äigamise eest, mida tuli päris tihti ette, kuid seda ei tehtud ometigi meelega. Igatahes meeldis see käik kabjakandjate juures kõigile väga ja loodame neid kindlasti veelgi näha.

Säde Kannumäe, 7. kl


Tüdruk

Elas kord ühes külas tüdruk nimega Pille. Ta tahtis minna ülikooli ja saada peale seda õpetajaks. Nimelt meeldisid neiule lapsed väga. Ühel päeval otsustaski piiga õnne proovida ja tegi ülikoolis katsed ära. Pillel läksid katsed edukalt ja ta hakkas õpetajaks õppima. Tema isale see väga ei meeldinud, sest isa tahtis näha, kuidas tema neiuke jääb maale elama ja saab suure pere. Niisiis tegi ta kõike, et takistada Piiat ülikooli minemast. Ta peitis näitsiku riided ära, et tütreke ei saaks kooli minna, neiukene leidis need üles ja nii läksid isa kurjad plaanid vett vedama. Isa pidi leppima tütre otsusega. Hiljem sai isa aru, et oli vale sundida peale oma tahtmist, kui tütarlaps otsustas teisiti. Kõik inimesed peavad ise oma otsused tegema ja valima enda jaoks, kelleks nad tahavad saada.

Liisa Maria Mihhailov, 7. kl

Antonüümilood

Õpetaja ja õpilane

Oli kord õpilane, kellele üldse ei meeldinud kool ja õppimine. Ta arvas, et õpetajatel on palju lihtsam elu: tulevad lihtsalt klassi ette ja kuhjavad õpilased ülesannetega üle. Õpilane soovis, et saaks olla õpetaja ja elada lihtsat elu. Sellele pikalt mõeldes jäi ta magama…

Ärgates avastas ta end klassi eest – soovitu oli täide läinud! Terve päev pidi õpilane lapsi õpetama, andma ülesandeid ja korda hoidma. Ja kuigi ta oli päevast niigi väsinud, tuli õhtul päevased tööd kontrollida ning järgmise päeva tunnid ette valmistada.

Õpilane mõtles, et oli rängalt eksinud, arvates, et õpetaja töö on lihtne. Nüüd tundus hoopis õpilaste elu lihtne. Terve koolipäeva nad istuvad ja ootavad, et õpetaja ütleks, mis teha tuleb. Kui õpilased millestki aru ei saa, tuleb õpetajal seletada, seletada. Õpilane soovis, et saaks uuesti ise koolipingis istuda.

Siis ta ärkas. Päev õpetajana oli olnud vaid uni!

Marika Adson 6. kl
 

Jah ja Ei

Kord läksid Jah ja Ei vaidlema, kumba rohkem vaja on. „Sõbrad nõustuvad alati üksteisega ja ütlevad jah,“ seletas Jah. „Vahel ei nõustu inimesed midagi tegema ja siis öeldakse kogu aeg ei. Kas pole nii? Mind kasutatakse ikka rohkem!“ õigustas end Ei. Nii nad vaidlesid. Lõpuks otsustati minna lähedalasuvasse majja ja uurida, kumma sõnaga väike Pille oma emale vastab.

Kui Jah ja Ei Pille koju jõudsid, küsis Pille ema tütrelt: “Kas sa tuppa tulles käed pesid puhtaks?“  - „Ma vist pesin jah, aga täpselt ei mäleta. Igaks juhuks pesen uuesti,“ otsustas Pille ja nii tegigi.

Nii jäi Jahi ja EI võistlus viiki ning nad ei vaielnud enam kunagi.

Kertu Serg, 6. kl


Loll ja Tark

Elasid kord Loll ja Tark. Nad ei saanud üldse hästi läbi: vaidlesid iga asja üle. Näiteks selle peale, kumb on tugevam. Tark ütles alati Lollile: „Sa oled igavene loll ja nõrk pealekauba!“  Loll jälle vastu: „Sina oled  üks igavene tark ja nõrk!“

Kui saabus jõuluaeg, jäid mõlemad kinkidest ilma. Nad mõtlesid ja mõtlesid, miks küll nii juhtus ning mõtlesidki välja. Mõlemad olid terve aasta olnud kiuslikud ja halvad. Loll ja Tark otsustasid ära leppida ja oma suhtumist muuta. Neist said sõbrad ning jõulude ajal tõi Jõuluvana mõlemale palju kinke.

Reinar Vissel, 6. kl