Võitluses ebavõrdsusega

 

Kim Ligget

"Lunastuseaasta"

Garneri maakonnas valitseb naiste ja meeste vahel ebavõrdsus. Naised saavad karistada ka kõige pisemate eksimuste eest. Tihti on siin kaaslaseks surm. Karistatakse lunastuseaastast rääkimise eest, sest keegi ei tohi teada, mis sel ajal toimub. „Keegi ei räägi lunastuseaastast. See on keelatud.”

Lunastuseaastaks nimetatakse aega noorte, 16aastaste tüdrukute elus. Sel ajal arvatakse neil olevat “nõiavägi“, mistõttu pagendatakse neiud terveks aastaks metsikusse loodusesse puhastuma ja oma väge vabastama.

Lunastuseaasta juhatab sisse looritamise tseremoonia, millel osaleb ka teistest erinev Tierney. Ootamatult saab tema kaaslaseks lapsepõlvesõber Michael, kes tuleb lagedale armuavaldusega tüdruku vastu. Algab Tierney teekond lunastuseaastasse, kus ootavad lihunikud, kõlbmatud elamistingimused ja mitmed surmad. Tüdrukule isa poolt õpetatud ellujäämisvõtetest ei ole laagris abi, sest peagi sunnib teda lahkuma õel Kiersten, kes  neiut haavab.

Minnes läbi laagrit ümbritseva taraaugu, kohtab Tierney lihunik Rykerit, keda ta on mitmel korral salaja tähele pannud ning kes võtab tüdruku enda hoole alla. Pärast tervenemist naaseb Tierney laagrisse, kus leiab varasemaga võrreldes poole vähem tüdrukuid räpaste, jõledate ja surma äärel olevatena. Nüüd neiu mõistab, et kogu jutt nõiaväest on laim ning laagrisolijaid ajab hulluks hoopis kohalik kaevuvesi. Ta seab korra majja ja kaasab selleks teisigi tüdrukuid, et teha parem aasta järgmistele. Tierney kohtub veel korra Rykeriga ja nad proovivad koos põgeneda, kuid see luhtub, sest mees tapetakse.

Aasta on lõppenud, aeg tagasi koju minna. Tüdruku saabudes imestatakse Tierney raseduse üle ja nõutakse tema surma. Lapsepõlvesõber Michael tõttab appi ja tunnistab, et see on tema laps, kes eostatud unenägudes kohtumise kaudu. Peagi sünnitab Tierney lapse, kelle nimeks saab Grace Ryker James.

Romaan räägib ebavõrdsusest naiste ja meeste vahel, enda ja teiste eest seismisest ning feminismi levikust. See puudutab just mingil põhjusel vaikima sunnitud naisi ja neid, kelle hääl ei kostu teisteni.

Kuigi teadsin, mida feminism tähendab, ei olnud ma varem sellele tähelepanu pööranud. Igas minu loetud romantilises raamatus kirjeldatakse meest kui kõige imelisemat olendit maailmas, kes teeb tuju heaks, paneb naerma ja tõstab naise esikohale. Raamatus „Lunastuseaasta” on aga hoopis teistmoodi. Seal suhtutakse naisesse kui alamasse, eriti veel juhul, kui tal puudub abikaasa. Mitmed mehed kohtlevad naisi ebaõiglaselt ja neid pahandab iga pisiasi. Unenäost jutustamine võib näiteks võlla saata. „Mehed usuvad, et me saame oma nõiaväge unenägudesse peita.”

Minule jäi arusaamatuks, kust mehed üldse sellisele mõttele tulevad, et naistel on nõiavägi ja miks nad tahavad keelata unenägude nägemise. Miks naised meeste arvates inimestena nii erinevad on ja mispärast meestele samade asjade eest karistusi ei määrata?

Tänapäeval on feminism levinud üle maailma erinevates kultuurides ja ühiskonnagruppides. Selle ajalugu ulatub tagasi mitme sajandi taha ja paljud naised on pidanud feminismi nimel võideldes ennast ohverdama. Loetud raamatus võib viiteid feminismile kohata Tierney emast jutustatu põhjal. Tierney teab, et osad naised saavad salaja metsas kokku, rääkides ja lauldes keelatud teemadel. Raamatu lõpupoole saab tüdruk teada, et tema ema on ühe sellise grupi liige ning kutsub tüdruku samuti kaasa, mis tundub Tierney jaoks uskumatu. „Mulle meenub Rykeri jutt kokkusaamistest. See on selgelt koht, kus tegutsevad naised. „Me kohtume siin täiskuuaegadel,” lausub ema.”

Toetan loomulikult raamatus välja toodud naiste ülestõusu mõtet. Samas on siiski hea, kui elus seisavad naiste kõrval ka mehed. Mulle tundub, et inimesed otsivad pidevalt oma teist poolt, et koos moodustada tervik ja panna ühiskond täiuslikumalt toimima.

Raamat pani mind mõtlema, mida kõike peavad naised päris maailmas üle elama või on seda juba teinud. Arvan, et nii mitmedki naised saavad end „Lunastuseaastat” lugedes mõne raamatukangelasega samastada. Soovitan teosega tutvuda ka meestel - ehk aitab see naiste „nõiaväest” paremini aru saada ...

Annika Kink, 8. kl

Raamatute arvustamise konkursil "Ulakass" Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi preemia

Haikudega kevadesse

 Kevad ärkab meil

Autor: Kärt Evi Auksimaa

siin lilleõite vahus.

Küll tal on mõnus!

Annika Kink, 8. kl

Talvetuisk läinud

tagasi põhjamaale,

külmale maale.  

Lumi sulanud,

lilled tärkamas jälle.

Kevad on ilus.

Roheliseks on

õues muutunud muru

ja me kaunis Eestimaa.

Kärt Evi Auksimaa, 6. kl

Eesti keel kevades

Nüüd see kevad meil jälle käes!

Kas see kevade ilm ka ilus on, eks näe!

Kevadet ka mina väga ootasin,

„Kevadesse võiks seekord saabuda kõik laululinnud,“ mõtlesin.

Kõik ilus olemas on kevades…

Kevadest mõtlen ma, teades,

et kevadele vastu lähen naerdes.

Me kõik võiks rõõmsad olla kevadel,

nii palju me ju saame kevadelt,

kõik halvad mõtted muutund kevadeks.

Kevadeni pole aega, hakkame headeks!

Kevadena teisi aitaks,

kevadeta miskit ei mõikaks,

kevadega halvast põikaks!

Hendrik Jaak Pertel, 8. kl

Kevad jällegi tulnud taas,

kevade soojust ja õhku on tunda,

kõik loomad-putukad oodanud kevadet.

Kuid kevadesse vaadates

märkame kevades nii mõndagi.

Kevadest oleme mõelnud kõik ja 

kuidas kevadele öelda, et

armastame kevadel looduses aega veeta,

et kevadelt saame tundeid.

Kevadeks sulanud lumi,

mõtted rändavad järgmise kevadeni.

Kevadena tunnen end ärkamas,

Kevadeta ei ole naeratust näol,

koos kevadega tunneme end hoitud.

Kairit Pettai, 7. kl

Kevad ärkas,

linnud laulsid kevade laulu,

lapsed olid oodanud kevadet

ja nüüd said sukelduda kevadesse -

kõik nägid kevades rõõmu.

Kevadest saadi päikese läiget,

kevadele laulsid linnud.

Kevadel rõõmu on palju,

kevadelt nalju me saame.

Kevadeks valmis oleme,

kevadeni aeg jõudnud.

Kevadeks sulab lumi,

kevadeta see ju ei juhtuks!

Kevadega ärkab maa…

Reesi Vissel, 8. kl

Kevad istub ukse taga

uue kevade soojusega.

Kuuled kevadet sa juba,

kevadesse tule aga!

Kevades on juba linnud,

kevadest ka nende laulud.

Kevadele siristavad,

kevadel veel vilistavad.

Palju meil on kevadelt

lilli, rõõmu kevadeks.

Kevadeni lumi veel,

sulab kevadena teel.

Kevadeta ei saa jääda,

rõõmsaks kevadega saan ma!

Marian Paal, 8. kl

Mõeldes Eestile

 Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva eel kirjutatud mõtted oma kodumaast.

Mulle meeldib Eestis elada. Ma ei jõua ära oodata uut aastaaega, et taas nautida midagi, mida pole pea terve aastaringi jooksul kogenud.
Tahan sellel ilusal maal edasi elada, tutvuda veel rohkemate traditsioonidega, mida tulevikus oma laste ja lastelastega jagada.
Soovin elada vabas riigis, kus mu pere on alati minuga ja keegi ei peaks muretsema homse pärast.

Sandra Asu, 9. kl

Eesti on mulle kallis ilusa looduse ning võimalusega tunda end turvaliselt ja hästi. Mööda maad ringi sõites ei kohta küll kaelkirjakuid ega värvilisi papagoisid, kuid tunned rõõmu, kui möödud kitsekarjast või uhkest põdrast.  
Olen uhke, et taasiseseisvus võideti kätte verd valamata ja üheskoos lauldes. 

Marian Paal, 8. kl

Mina pole küll teistes riikides käinud, kuid olen kuulnud lugusid ja ka vaadanud filme välismaailmast. Üsna paljudes riikides möllavad tornaadod, tsunamid, sõjad, orkaanid ja metsapõlengud, mida  me Eestis kartma ei pea.
Siin ei leidu  erilisi vääriskive, kuid meile ongi väärtuslikud  Eesti metsad, kultuur, traditsioonid ja pere.

Kairit Pettai, 7. kl

 

Eesti ajalugu on väga põnev kuulata. Isa räägib jutte sellest, milline oli elu Eestis tema lapse- ja noorpõlves. Tahaksin kasutada ajamasinat ja minna tagasi, et kogeda põnevat elu koos isaga.
Huvitav, aga samas kurb ning raske oli ka vanavanaema noorus, sest see jäi sõjaaega.  

Kristo Asu, 9. kl

Eesti on üks väike riik Euroopas Läänemere kaldal. Meil on neli aastaaega, ilus loodus ja toredad inimesed. Eesti on ja jääb minu koduks ning olen õnnelik, et elan siin oma pere ja sõpradega. 

Reesi Vissel, 8. kl

Miks on noortel hea Eestis elada?

 

Noorte heaolu ja areng on tähtis igas ühiskonnas. Eestis on noortel mitmeid eeliseid ja võimalusi, mis tagavad neile soodsa keskkonna eneseteostuseks. Eesti pakub noortele head haridussüsteemi, palju vaba aja veetmise võimalusi, rikkalikku kultuuripärandit.

Eestis pakutakse noortele kvaliteetset haridust. Noored saavad osa saada kaasaegsetest õpimeetoditest, mis hõlmavad nii rühmatöid kui projekt-, õues- ja kogemusõpet. Erinevalt mõnedest suurematest riikidest pole Eesti ülerahvastatud ning just seetõttu saavad õpilased siin koolides rohkem õpetajate individuaalset tähelepanu, olgu see juhendamine või lihtsalt toetus. Eriti hästi väljendub see väiksemates maakoolides.

Eestis on noorte jaoks mitmekesised vaba aja veetmise võimalused. Lisaks linnade huvikoolidele tegutsevad  koolide juures erinevad trennid ja ringid. Korraldatakse hulgaliselt noortele suunatud üritusi. Asulates tegutsevad noortekeskused, kus on koos sõpradega võimalik lõbusalt aega veeta. Kaitseliidu noorkotkaste ja kodutütarde programmid sisaldavad palju matkamist, sporti ja laagreid. Igaüks võib leida just endale sobiva ala, millega  tegeleda.

Eesti kultuuripärand aitab noortel paremini mõista oma identiteeti ja päritolu. Iga viie aasta tagant toimub  laulu- ja tantsupidu, kus kantakse uhkusega kohalikke rahvariideid, tantsitakse  ning lauldakse oma kodumaale. Samuti toimub pidevalt pärimuskultuuri üritusi ning  koolides tutvustatakse aina rohkem eesti kultuuri. Murdekeele piirkondades on üha enam levinud kohaliku keele propageerimine laste ja noorte hulgas.

Eesti riik on mitmekesise keskkonnana noortele heaks elukohaks ning aitab neid erinevate kogemuste läbi eluks hästi ette valmistada. Enese pidev arendamine aitab edaspidi hästi toime tulla laias maailmas, kõik kultuuripärandiga seonduv loob aga kuuluvustunde.

Annika Kink, 8. kl

 

Sandra jõululugu

Aastaid tagasi, kui veel väiksem olin, teadsin, et tegelikult pole päkapikke olemas. Pärast ühte juhtumit tuli mul oma arvamust tõsiselt korrigeerida. 

Ühel mõnusal talveõhtul enne jõule, kui väljas oli juba pime, istusin koos vanavanaema ja tädiga elutoas.  Kuusk säras, meie õega joonistasime, vanavanaema ning tädi vaatasid uudiseid. Käisime aeg-ajalt õega sussi juures, lootuses, et päkapikk on käinud. Ei olnud. Äkki nägin ühel hetkel silmanurgast punast vilksatust ja kiirustasin sussi juurde. Oh üllatust! Sinna sisse oli tekkinud suur tops jäätist. 

Kuidas selline asi juhtuda sai, jääb igaveseks teadmata. 

Sandra Asu, 9. kl

Annika jõululugu

Väiksena ei meeldinud jõuluvana mulle mitte karvavõrdki. Alati, kui pidin salmi lugema või tema kõrval seisma, hakkasin kohe jonnima ning tahtsin võimalikult ruttu peitu pugeda. Kui teised lapsed armastasid jõuluvana, siis minu jaoks oli ta üks suur pika habemega kole ja paha mees.

Mulle meenub üks hägune mälestus sellest, kui olin umbes nelja- või viieaastane ja pidin terve saali ees jõuluvanale salmi minema lugema. Närveerisin väga, aga õnneks tulid minuga kaasa ema ja väikevend. Jõuluvana kõrvale jõudnud, teadsin, et hästi ikka ei lähe. Pugesin kohe ema selja taha, samal ajal, kui tema mind taadi poole lükkas. See pidi ema jaoks päris piinlik hetk olema, sest kõik vahtisid, kuidas üks väike tüdruk jõuluvana ees lihtsalt pillima hakkas. Väikevend ei teinud üldse välja. Ma usun, et ta ei saanud arugi, mis toimus.

Ka kodusest jõuluvanast on meeles mitu mälestust. Ükskord ei tulnud mul ühtegi luuletust pähe ja hakkasin taadi ees nutma. Teised pereliikmed soovitasid teha kukerpalli, mida ma ka tegin ning sain kingitused kätte.

Ma arvan, et jõuluvana kartmine võis tulla sellest, et ema rääkis kogu aeg, kuidas jõuluvana jälgib terve aasta, kas oled ikka hea laps ja kui ei, siis saad vitsaga. Kartsin seda, kuna olin üks suur pahanduste korraldaja.

Nüüd saan jõuluvanaga väga hästi läbi. Meelsasti kannan talle ette luuletusi ja kindlasti teen paar kukerpalli ka. Ootan teda igal aastal. Vahel jätab jõuluvana ainult kingikoti ukse taha ja arvan, et see oleks väiksemale minule päris hästi meeldinud.

Annika Kink, 8. kl

Lisette jõululugu

Kui olin väike, üritasin tihti öösiti üleval istuda, et päkapikke näha, kuid asjata – seda ei juhtunud. Kirjutasin tihti ka kirjakesi päkapiku sussi sisse. Kirjad olid alati kadunud, aga vastust ei saanud ma kunagi.

Ühel päeval jäin üksinda koju. Ma ei mäleta, mida vanemate kapist otsisin, aga seda, mida sinna otsima läksin, küll ei leidnud. Avastasin hoopis enda kirjutatud kirjad ja hunniku maiuseid. Olin samal ajal õnnelik, et nii palju kommi leidsin ja samas ka nii löödud avastusest, et mu vanemad võivad päkapikud olla.  

Vaatamata sellele lapsepõlve juhtumile usun päkapikkudesse ja ehk ma siiski ka kunagi näen neid. Lootust ei tohi kunagi kaotada…

Lisette Raudsepp, 9. kl

Reesi jõululugu

Ühel kaugel ja pisikesel maal seisab küla keskel kaunis jõulupuu. Selle ladvas särab imeline põhjatäht, mis aitab kõigil jõuda oma kallite perede ja sõprade juurde.

Kodud on ehitud säravate jõulukaunistustega, kõikjal askeldavad päkapikud, õues oravad ja jänkud. Meeleolu kodudes on pühalik: kostab laste kilkeid, saab palju nalja, laudadelt võib leida õunu, komme ja maitsvaid piparkooke, mida süües oodatakse jõulumeest. Saanikella kõla ja põhjapõdra kabjaklõbinat kuuldes ruttab nii suur kui väike tuppa jõulukuuse juurde, et saada jõuluvanalt kingitusi, mida on oodatud terve pühadeaeg.

Kaminatule paistel avatakse kingid ja tohutu rõõm on täitmas kodusid talvevõlumaal.

Reesi Vissel, 8. kl

Kärdi jõululugu

Päkapikud piiluvad,
tasakesi hiilivad,
igas nurgas, igas praos
ja ka sinu mängulaos.

Nad jälgivad, et mida teed
nii õues kui ka sees.
Kas oled ikka olnud hea,
kas kinke sulle tooma peab?

Päkapikud vaatavad
ja hoolega nad mõtlevad.
Vaatavad ja mõtlevad
ning piilumist ei lõpeta.

Varsti teatab kalender:
käes 24. detsember.
Jõuluvana saabunud
ja kinke kaasa toonud on.

Sa vaata, mis su kuuse all,
mis ta sinna toimetand,
kas kingitusi viiskümmend üks
või kotitäite kaupa sütt.

Kärt-Evi Auksimäe, 6. kl

Sügis, sügis...

 Mõned õpilaste mõtted sügisest haikudesse panduna.

Õues raagus puud,

lehed maas värvilised,

nendes hullame.

 

Sügiskuu on käes.

Punased või pruunikad

seened metsa all.

 

Rändlinnud, külm tuul.

Sügise värvid ja

esimene torm.

 

Meeleolu kurb,

õues möllab jälle torm,

vihm tuleb hoogsalt.

 

Tormiseks nüüd läeb,

vihma sajab aknale,

lombid maas on taas.

 

Raagus puud on õuel,

sügise värvid murul.

Esimene külm.

 

Öö sügav ja pime,

tähed säramas taevas.

Unistused helendavad.

 

Rändlinnud

esimese külmaga

võidu lendamas.

9. kl lõpuaktuse kõne

Austatud Varstu Kooli õpetajad, koolitöötajad, lapsevanemad, kaaslõpetajad ja külalised!

Alustuseks soovin teid kõiki tänada. Ilma teieta poleks see päev siin kätte jõudnud: poleks olnud põhjust seada kimpu lilled, panna selga uhked riided ja palgeile manada õndsad naeratused. Poleks ka päiksel olnud põhjast miilata nõnda, nagu ta seda täna teeb.  

Aitäh, kallid õpetajad, et te arvestasite meie iseärasustega ning olite vastutulelikud; et te suhtusite oma töösse niivõrd suure pühendumuse ja kohusetundega. Et te kannatasite ära me tülpinud näod ning kõik need korrad, mil püüdsime iga oma keharakuga välja näidata,  kui parema meelega oleksime ükskõik mujal kui teie tunnis. Ma ei tea, kui  hästi või halvasti te taipasite, et olete meile tegelikult väga kallid, ja isegi kui siis ära ei tabanud, sai see nüüd öeldud ning teadke: te olete tubli töö ära teinud.

Aitäh teile, minu klassikaaslased. Mitte kunagi varem ja mitte kunagi hiljem ei saa olema sellist klassi. Me olime küll vaiksed ja vaoshoitud ja tihtipeale polnud õpetajad kindel, kas klassiruumis üldse kedagi ootamas on: mitte piuksu ka polnud kuulda. Meie puhul sattusid kokku totaalselt erinevad isiksused, kuid  kummalisel kombel hakkas see veider kooslus toimima ning korraldas koos nii mõndagi unustamatut. 

Aitäh, kallid lapsevanemad, et te võlusite pühapäevaõhtul imekohtadest välja värvilist paberit ning küpsetasite poole ööni muffineid, mida järgmisel päeval kohvikus müüa. Et te rüütasite meie õpikud, poetasite väljasõiduks viieka ja vastasite professionaalselt intervjuuküsimustele homse kirjandusetunni tarbeks. Isegi, kui me ei oska seda alati väljendada, olles alles iseendaga kimpus, hirmunud ja segaduses, hindame väga kõrgelt kõike, mida olete meie heaks teinud ning armastame teid kogu südamest.  Ausalt ka.

Aitäh teile, koolikokad  ning -koristajad, et meil oli võimalus õppida puhastes ruumides ning kinnitada oma keha koolisööklas maitsva toiduga. Et te andestasite meile meie lauale laiali läinud piima ja veidi lagastatuna maha jäetud saunaruumi tüdrukute riietusruumis. Tihtipeale just enne võrkpallitrenni.

Hoolimata kõigest sellest, mis tuleb pärast, jääb Varstu Kool mulle siiski kõige südamelähedasemaks. Tema uhkeid seinu olen näinud igas võimalikus värvivarjundis: õnnekullast raskena ning kadeduserohest läikivana, elevusepunast õhetavana ning meeleheite pigimustast puudutatuna. Siin on mu inimesed, kellega koos olen üles kasvanud, kes mõistavad mind ja võtavad mind just sellisena, nagu ma olen. 

Ma soovin teile oma südamepõhjast ilusat elu, sest usun, et see on vähim, mida te väärite. Ma soovin, et te leiaksite endis jõu, et usaldada peale seda, kui teid on reedetud; armastada peale seda, kui teile on tehtud haiget; proovida uuesti peale läbikukkumist. Kõige tähtsam on teada saada, mis on see üks asi, mis teid köidab ja huvitab enim, see, mille suhtes olete kirglik, et sellele siis järgneda ning nõnda saada õnnelikuks. Kui siht on selge, pole enam tähtis, kuhu kooli te sisse saate või ei saa – need kõik on vaid pisiasjad, mis teevad pärale jõudmise  huvitavamaks. 

Unistage suurelt, unistage julgelt. Kuid ärge unustage hinnata pisikesi hetki, sest need on kõik, mis teil iial olema saab.

Nõnda on lõppemas viimane kirjatöö, mille ma iial Varstu Koolile kirjutan. Kuigi mõnes mõttes võib öelda, et iga järgnev on tegelikult tugevas ühenduses temaga, sest ma poleks selline inimene, nagu ma olen, kui ma ei oleks käinud siin koolis.

Ära vannu alla, Varstu Kool, ja pane sama visalt edasi, et sinu lapsed võiksid tulla tagasi ja näha, kuidas nende õed ja vennad sirguvad ses valge-rohelise-kirjus hoones Pilpa mäe otsas järjekordseks põlvkonnaks, kes enda õlul kannab Varstu vaimu: tagasihoidlikku, kuid oma võimeid täielikult tundvaks. 

Aitäh sulle, Varstu Kool, kõige eest. Ma ei unusta sind kunagi!

Varstu Kultuurikeskus, 16. juuni 2023

Laura Kirke Bertel Pertel

 

 

 

Kooli sünnipäevaks

Üks õnneõitest raske pea. Üks laps, kes sündiv olendiks –

mälestused, tajud, ootus – tal tuksub ihus hing.

„Kas tunned algust, mis ses päevas küpses lõpu ajendiks?“

Vaid vaikida siis võis see laps – tumm kui südaöine linn.

Siiski suureks taipas lüüa silmad need,

kust mõte leidis homseks kajastust:

naerev sügispäev ning tema pikad kullakeed…

Seal algas kord ja lõppeb ka üks ajastu.

Laura Kirke Bertel Pertel, 9. kl

Kooli sünnipäevaks. Mälestus vihmasest päevast

Oli suvi aastal 2019 ja mäletan väga selgelt seda päeva. 

Tahtsime sõpradega lõuna paiku staadionile minna ja kutsusime kõik kokku. Enne seda aga, kui mängima jõudsime, hakkas kõvasti müristama ja vihma kallama. Jooksime kõik koolimaja ette varju. Tegime seal grupipilte ja rääkisime niisama põnevat juttu. Hüppasime ka asfaldile tekkinud porilompides ja ütleme nii, et vähemalt mina kõige kuivemaks ei jäänud. Meil sai koos olles tohutult nalja. 

Kui vihm lõppes, otsustasime kodudesse riideid vahetama minna, et saaks ikkagi staadionil plaanitud mänge mängida. 

Kerli Ojaveer, 7. kl

Kooli sünnipäevaks. Põnev palliruum

Kooli palliruum on minu jaoks eriline koht. Käime seal Kairiti ja Loonaga aega veetmas. Mõnikord ühinevad meiega veel Maria ning Melani. 

Kolmapäeval neljanda tunni ajal on meil vaba tund ja aega omajagu. Peamiselt ehitame palliruumis takistusradasid, mida kutsume džungliks. Seal mängime pimedas kulli. Ainult telefoni taskulamp töötab. Telefoni peale paneme võrguga särgi, mis on värviline, et oleks veel pimedam ja kirevam. 

Ikka on põnev vahepeal palliruumi salaja sisse hiilida ja mängida, tülitseda ning ära leppida… 

Kõike selleks, et koguda mälestusi. 

Älis Valge, 6. kl

 

Kooli sünnipäevaks. Kiiga-kääga, kiiged käivad…

Küll on hea minna koos sõbraga mändide alla kiikuma, et rääkida koolist või niisama elust. Kui sa kiigud, siis ei mõtle väga palju halbadele asjadele, vaid sellele, kuidas saaks anda kiigele suuremat hoogu, et sõbrannast kõrgemale lennata. 

Kui ma tunnen kurbust, siis lähen ka alati kiikuma, sest need kiiged on kuidagi erilised, tuues esile häid mälestusi ja mõtteid. Kui ma lapsena koos sõpradega kiikusin ja maha kukkusin, siis see ei olnud valus, vaid pigem naljakas. Lõbu oli laialt selle tõttu, et kukkusin nii, et hoogu isegi polnud. Nalja tegi ka see, kuidas sõbranna kiigest mööda istus ja maha prantsatas.

Vahetundide ajal on sooja ilmaga mõnus kiikuda ja lihtsalt muusikat kuulates oodata, kuni kell tundi läheb. Mul tuleb ka meelde, kui me kolmekesi kiikudes niisama juttu rääkisime ja sõbrannal äkitselt meelde tuli, et kodutöö tegemata jäi. Kargasime ruttu püsti ja jooksime koolimajja, et hädalist üheskoos aidata.

Kiikudes tunned end oma mõtetes ja mälestustes hästi.

Renata-Marjana Karu, 9. kl

Kooli sünnipäevaks. Vaatan aknast...

Kaunistab me õueala

Esinduslik käimisrada.

Nii kui helgib päiksesära,

Aknast kohe vaatan seda.

Vaade on nii võrratu!

Aegamööda tallatule

Antud hoolt ja nähtud vaeva,

Diplom tuleks välja anda!

Endiseks see võikski jääda…

Sigrit Pettai, 9. kl

Kooli sünnipäevaks. Tüdrukute riietusruumi saun

Kõige rohkem on mulle meelde jäänud tüdrukute riietusruumi saun. Algklassides pidasin seda kooli kõige lahedamaks paigaks. Tavaliselt olid seal vanemad tüdrukud ja kui keegi nendest sind sauna kutsus, olid teistest ägedam.

Paar aastat tagasi vahetasime sõbrannadega seal enne iga kehalise kasvatuse tundi riideid. Samal ajal rääkisime igasuguseid saladusi või jutte, mida olime kooli peal kuulnud. Mul ei ole päris ühte kindlat mälestust saunast, kuid on meeles kord, kui me sõbrannadega koha pärast saunalaval vaidlema läksime.

Nüüd ei pööra keegi saunale tähelepanu. See on lihtsalt tavaline riiete vahetamise koht. 

Annika Kink, 7. kl

Algusest peale, kui siia kooli tulin, tundus mulle, et see saab olema koht, kus oma vaba aja veedan ja nii ka läks. 

Saun on minu jaoks kõige rahulikum ja vaiksem koht, kus tavaliselt oma sõpradega koos istun. Räägime juttu, koolipäeva lõpus käime poes ja tagasi jõudnud, sööme saunas istudes ostetud kraami.

Olen seal ka maganud. Ühel hommikul olin kooli tulles nii väsinud, et läksin saunalavale ja jäin kuidagi magama, mille nahka läks terve esimene tund.

Ainuke asi, mis saunas mulle väga ei sobi, on see, et internet ei levi ning pole võimalik telefonis istuda. 

Lisette Raudsepp, 8. kl

Kooli sünnipäevaks. Unelmate spordiväljak

Kui väiksem olin ja koolimaja kõrval olevat tühja platsi vaatasin, mõtlesin iga kord, et siia võiks kunagi skatepark tulla. Tühi plats ja kaks vana katkist korvi, mille all sai korvpalli mängida, meelitasid poisse kohale küll, kuid iga kord mõtlesin ma platsile jõudes, et saaks siia kunagi ka rattaga sõitma tulla. 

Tahe oli nii suur, et proovisime sõpradega ükskord luua mingisugust omaloomingulist ehitist, kus oli toru, mille peale tõukerattaga hüpates said edasi libiseda ja meisterdada rambid, mille pealt hüpata ja ratast lõhkuda. Need ei olnud meil muidugi kõige paremini tehtud just sellepärast, et olime noored ja materjali, millest ehitada, oli äärmiselt vähe. 

Oodatud-loodetud skateparki me ei saanud. Selle asemel tuli hoopis vinge korvpalliplats, mille üle olen väga rõõmus, sest kui nüüd mõelda, sobib mulle korvpalliplats palju rohkem. Igal nädalavahetusel käime koos sõpradega kossu mängimas ja lihtsalt aega veetmas. 

Nii vinget platsi ei osanud ma oodatagi. See on parim!

Rasmus Hainoja, 8. kl

Kooli sünnipäevaks. Üks eriline koht

Aasta oli 2019, kui käisime koos sõpradega koolimaja tagaukse juures istumas. Tegime seda peaaegu iga päev.

Mängisime palli, kuulasime muusikat, sõime ja jõime või siis istusime niisama ning ajasime juttu. Mõnikord  naersime ning vahepeal ka nutsime.

Ühe noortekeskuse laagri ajal istusime varahommikul suure kambaga koolimaja trepil, tekid ümber, ning vaatasime päikesetõusu. Sääsed puresid ja ajasid närvi, kuid vaade oli seda väärt. Oleme ka nüüd hiljem seal käinud tähti vaatamas ja niisama jutustamas, kuid ainult kahe-kolmekesi. 

Keitlin Valge, 8. kl