Ene jõudis tee äärde just siis, kui must BMW hoovi sisse keeras. Naine lehvitas innukalt toonitud klaasidega auto poole ja jooksis siis maja poole tagasi nii ruttu, kui ta veenilaiendeis jalad lubasid.
Autost tuli kõigepealt välja Peep, kes Enet kallistas. Taaskohtumine oli väga dramaatiline ja Ene nuttis veidi, nii moe pärast. Alles mitme minuti pärast laskis ta poja lahti ja vaatas seda blondi imelooma, kes kõrvalistmel oli olnud ja nüüd häbelikult naeratades Enet seiras.
„Ema, see on Pia,“ esitles Peep. „Ta eesti keelt veel väga ei oska, aga küll jõuab õppida.“
Ene vaatas Piat ja ei öelnud sõnagi. Õhk olnuks korraga justkui vaakumisse tõmmatud.
„Tulge siis sisse.“
Peep läks ees ja Pia tuli ta järel. Lävel pidid nad veidi kummardama, et mitte pead vastu lage virutada.
Majas oli hämar. Kardinad olid ees ja õhk tundus veidi läppunud.
„Edgari pärast,“ ütles Ene vaikselt ja kuidagi häbenedes. „Tal, vaesekesel... Talle on nii parem.“
Peep tõsines hoobilt. „Kas isaga on halvem?“
Ene oli vait ja 69 eluaastat joonistusid ta vaolisel näol nii selgelt välja, nagu oleks need sinna voolitud.
Nad läksid läbi hämara toa. Pia hoidus hoolega nurga poole vaatamast, kuid Peep just sinna vaataski. Nurgas oli voodi ja selles inimesekujuline tomp, määratud enam mitte kunagi tõusma. Peebu kurgus torkis terav valu oma isa sellisena nähes, kuid naiste ees ei tohi mees nutta. Eriti veel Eesti mees.
Köögis oli õhk parem ja kardinad eest. Laual oli aurav õunakook ja värske piim. Peep tundis jälle klompi, kuid pigistas vaid kõvemini Pia kätt.
Kõik istusid lauda ja Ene, kes oleks pidanud perenaisena külalistega rääkima, tundis end jube saamatuna. Aga mida sa hing räägidki võõraste inimestega? Tõsi, see mees oli nime poolest Peep ja välimus sarnanes ka Peebu omaga, kuid kolm aastat polnud ta pojast suuremat kuulnud ning paljugi, mis kõik võis muutuda.
Pia müksas Peepu kergelt. Peep kummardus tema poole ja blondide kiharate varjust kostis sosinat. Ene tundis tüdrukut vaadates kadedusetorget. Isegi keelt ei rääkinud ta poeg sama, mis ema, nüüd oli ta lapsel salakeel. Selline, mida Ene ei mõistnud.
„Pia palus vett,“ teatas Peep.
Ene tõusis kohusetundlikult ja ammutas kopsikuga ämbrist, mis seisis köögi nurgas. Pia vaatas ebalevalt mõraga kruusi, mis talle ulatati, kuid võttis selle vastu. Ta lonksas kruusist vaid korra ja pani selle tuhmi kolksuga lauale.
Vaikus.
Kärbes pinises akna taga ja peksis end vastu klaasi. Kuskilt kostis lehmade ammumist. Oli tunda nõrka sõnnikulõhna ja Pia vedas hooldatud küünega mööda vakstuserva. Edasi-tagasi. Vakstu tegi Pia sõrme all kerget sahinat.
Ene köhatas kurgu puhtaks ja üritas häälde tüütut optimismi manada. „Kuidas sul siis läheb ka? Mis plaane sa tulevikuks pead?“
Otse loomulikult oli küsimus suunatud Peebule, sest Pia säilitas eesti keelt kuuldes tuimad kalasilmad ja vedas nüüd vakstule ringe.
„Vaatab veel,“ kohmas Peep ja suretas niimoodi kogu vestluse välja.
Pia kummardus Peebu pea kohale ja sosistas taas midagi. Ene ei vaevunud tüdrukut isegi kadestama, ta tundis vaid raevu. Vana Peep oleks rääkinud sundimatult emaga oma plaanidest ja vahest ka nõu küsinud, kuid see siin oli nagu tummahammas, vait ja kohmetu. Mage. Ene tundis, kuidas Piast hoovab nõrka magusat lõhna, justkui õiest. Tüdruk ise meenutas ka õit, haprat ja kena. „Miks, põrgu päralt, tõid sa siis üldse oma õie maale sitahaisu sisse,“ mõtles Ene ja tundis taas jõuetut viha. Polnuks ta enam nii vana ja ohutu, olnuks ta võib-olla Piale otse oma arvamuse välja öelnud. Oleks ta toast välja viinud ja karjunud „Vaata, mis sa tegid! Vaata!“
Aga võibolla ka mitte, sest Pia oleks nagunii vaid oma roheliste kalasilmadega talle nõutult otsa vaadanud. Pia silmad elustusid vaid siis, kui ta Peepu vaatas, siis olid need nagu kaks kuldkaladega täidetud akvaariumit.
Edgar mõmises kõrvaltoas. Ene palus end vabandada ja tormas meest aitama. Tagasi tulles nägi ta Peepu ja Piat üksteise kaisus. Peep sosistas midagi tüdrukule, tooni järgi otsustades siivutut. Pia kihistas. Nad lõpetasid otsekohe, kui Ene tuppa astus.
„Kust Pia ka pärit on?“ küsis Ene rahulikult, kuigi enesehaletsus ta peas tahtis ta uputada (MIKS PEAN MINA OMA ABIKAASA MÄHKMEID VAHETAMA, KUI NEIL KAHEL ON NII HEA? MIKS? MIKS? MIKS MINA?).
„Saksamaalt,“ ütles Peep. Pia tõstis oma nime kuuldes pea. „Me kohtusime ühel õhtul, kui kassajärjekorras kõrvuti seisime. Pial jäi arvest kümme senti puudu ja ma laenasin talle.“
„Kas talle meeldib Eestis?“ küsis Ene ja tundis end nagu KGB ülekuulaja.
„Meeldib,“ ütles Pia aktsendiga ja naeratas hämmeldunud Enele.
„Sellest sai ta aru,“ nentis Peep uhkusega ilmselget. Ta vaatas Piat ja tüdruk naeratas talle säravalt.
Õunakooki polnud keegi veel puutunud.
„Võtke,“ ärgitas Ene ja lõikas tükke taldrikule. Peep võttis, Pia keeldus
.
„Ta peab dieeti,“ mainis Peep.
„See ju rikub seedimise,“ kohkus Ene. Peep vaatas ema nagu lollakat.
Edasi oli jälle vaikus. Ene soovis vaid, et see piinav külaskäik läbi saaks. Poeg pojaks, kuid nad olid tõesti võõraks jäänud.
Peep ei lasknud emal kaua oodata. „Noh, hakkame minema ka,“ ütles ta ja naeratas emale esimest korda kogu külaskäigu jooksu. Ene saatis nad välja. Pia hoidus hoolega ringi siblivate kanade eest. Ta ei sobinud ümbritsevasse, kohe üldse mitte. Pia kallid riided torkasid kompostihunniku ja kanaaediku keskel silma nagu sadul sea seljas ning ta paistis seda ise ka taipavat.
Peep kallistas ema veel kord ja siis nad läksid. Ene jäi üksinda keset tuttavat õue. Vähemalt siin ei olnud miski talle võõras. Puude tagant vilksatas auto veel viimast korda ja Ene mõtles hajameelselt, kas ta neid veel kunagi näeb.
Kristel Serg, 8. kl
Kristeli lugu sai Võrumaa Keskraamatukogu korraldatud kodukandilugude konkursil põhikooli arvestuses I koha ja tunnistati terve konkursi parimaks.