19.5.18

Unustamatu päev

Kõik algas ühel tuulisel teisipäeval…
 
Olin terve päeva ennast teistmoodi tundnud: kõrva tagant sügeles ja kui ei sügelenud just kõrva tagant, siis kiheles kuskilt mujalt. Närvilisus tõstis pead. Sõber Shara muudkui pakkus välja haigusi, mis mul võiksid olla - naersin tema jutu peale. Sisemuses miski ütles, et see, mis minuga toimub, on okei. 

Pärast kooli kodu poole kõndides olin aga energiat täis, tahtsin joosta kevadises päikesepaistes, nii et soe tuul vudiseks mu juustest läbi. Kõige imelikumana tundus mulle soov hiiri taga ajada, kuigi enda arvates  lausa jälestan neid olevusi.

Kogu päev pead murdes, mis minuga toimub, otsustasin minna duši alla. Ehk saan pea selgemaks ja sügelusest lahti. Siiski ei läinud kõik plaanipäraselt. Vannitoas ennast peeglist vaadates ehmusin jubedalt. Mu keha oli kaetud valge karva ja tumedate laikudega. Peas asetsesid mustad kõrvad. Valu lõi kätte ja käed muutusid käppadeks, küünte asemele ilmusid küünised.

Kõik käis välgukiirelt: mina kahanesin ja muutusin must-valgeks kassiks, jättes vannitoa põrandale oma riided. Esimesed sammud tulid raskelt, kohe üldse ei saanud jalgade liikumise süsteemile pihta. Kukkusin päris mitu korda pikali. Kui aga sain kõndimise ja jooksmise selgeks, lasin mööda maja ringi, unustades, mida mu vanemad arvavad sellest, et  minust on saanud  mingi närune kassipoeg. 
Aeg möödus ja mina kasvasin. Vanemad leppisid oma lapse uue väljanägemisega. Käin öösiti  jahil, veedan aega teiste kassidega, mõnulen perekonna hellituste paistel.

Nii on minust saanud inimkass, kes teab, mida tahab ja kes iial ei unusta üht tuulist teisipäeva…

Emma 7. kl
Lemmikloomajuttude võistluse tänukiri

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar