Oli imeline õhtu. Matu ja tema koer Ruudi istusid majatrepil ja nautisid päikeseloojangut. Väsinud tulekera joonistas lahutamatutest sõpradest heinamaale kaks varju.
Ruudi oli juba väga vana koer ja oli karta, et ta varsti sureb. Seda teadis ainult ema. Ta ei tahtnud kurba uudist pojale rääkida. Jutustas ainult loo koerast, kes tunnetas oma surma ja lahkus kodumajast ning peitis end metsa. Koerad pididki tavaliselt nii käituma.
Päike loojus ja oli aeg magama heita. Hommikul, kui Matu ärkas, ei olnud Ruudit tema kõrval ega ka mujal toas. Matu jooksis ähmiga trepist alla ja teatas perele oma lemmiku kadumisest. Ema üritas poega rahustada ja rääkis, et ilmselt läks Ruudi otsima rahulikku kohta, kus surra. Seda kuuldes murdus poisi süda ja ta puhkes nutma. Teiste pereliikmete lohutussõnadest polnud mingit kasu. Matu jooksis oma tuppa, pakkis asjad kokku ja läks Ruudit otsima.
Poiss kõndis sihitult mööda külateed. Lõpuks otsustas ta koera metsa otsima minna. Mitu tundi puude vahel ekseldes märkas Matu ühe kase all lamavat looma. Ruudi lebas paremal küljel ja vaatas kurbade silmadega poisile otsa. Matu langes Ruudi kõrvale põlvili, silitas õrnalt loomakese pead ja palus, et sõber tõuseks. Siis see juhtuski- Ruudi sulges silmad ja oligi igaveseks läinud.
Varsti jõudsid kohale ka ema ja isa. Ühiselt viidi lemmikloomake koduaeda ja sängitati õunapuu alla puhkama. Pisikest kääbast ehivad nüüd õrnad põllulilled. Igal õhtul käib Matu sõbra haual ja räägib oma päevasündmustest ning vaatab päikeseloojangut. Nüüd joonistab päike maapinnale ainult ühe varju…..
Hüvasti, Ruudi!
Laura Kirke, 4. kl
Lemmikloomajuttude võistluse III koht