20. mai 2018

Koera unenägu

Väljas ulub sünge tuul. On külm ning pime. Kett mu kaelas kõliseb lohutamatult, kui ennast sooja pessa heinte vahele kerra sätin. Õnneks taipasin kõhu täis süüa, muidu oleks eriti kehv olla. Heinte vahel hakkab varsti soe ja mõnus… 
 
Juba jooksengi  vabalt ringi. Ei mingeid mõttetuid kette ega kaelarihmasid. On äge olla! Lidun ringi ümber maja, nagu jaksan ja hüppan rõõmust nagu ogar. Siis äkki ilmub nurga tagant välja üks priske kass. Tema järel veel teine, kolmas, neljas, viies… Lõpuks on õuel terve kassikoloonia, kes elu eest mu eest plagada üritab. Nii lõbus on kasse taga ajada! Riskides jooksevad karvakerad järjest kiiremini, kuid mina koperdan, nagu oleksid jalad kusagile pori sisse kinni jäänud. 

Järsku on kõik kassid kadunud, õues on jälle külm ja pime ning mina pikutan oma soojas pesas. Kaugelt kuulen perenaise lohisevaid samme krudiseval lumel. Lähen talle vastu ning pakun tervituseks käppa. Vastu saan magusa lõhnava kondi ning natuke mõnusat sügamist kõrva tagant. Algab jälle uus päev.

Aarne, 7. kl
Lemmikloomajuttude võistluse II koht