Muki toodi mulle, kui ma sain 5-aastaseks. Ta on musta ja valget värvi ja keskmist kasvu. Nüüd on juba kaheaastane.
Ühel päeval avastasin, et Muki oskab rääkida. Oleksin imestusest peaaegu kummuli kukkunud. Selle peale ütles Muki: „Rahune, armas sõber, tahtsin ainult sinuga rääkida.“ Ta soovis, et keegi teine sellest ei teaks, et see oleks ainult meie kahe saladus. Nüüd sain Mukiga kõigist oma rõõmudest ja muredest rääkida. Ta kuulas mind väga tähelepanelikult ja ütles, mida ka ise arvab. Meil on koos väga lõbus, saame kõigest rääkida ja ma pole teda reetnud.
Aga Muki on ju minu väljamõeldud koer, teda pole päriselt olemas. Tegelikult on mul kodus kahekuune oranži, musta ja valget värvi kutsikas. Tal on nunnud pruunid silmad. Rääkida ta ei oska, aga kuulab mind küll. Ta on mulle väga hea sõber, kes armastab minuga koos möllata ja vahepeal pahandust ka teha.
Älis, 1. kl
Lemmikloomajuttude võistluse I koht