On tekkinud arvamus, et kui kasvad suureks, kaotad ka usu maagiasse, usu sellesse, et näiteks kuskil teisel pool maakera võivad olemas olla kõik muinasjututegelased, keda näeme multifilmides. Ka mina kaotasin kord sellesse usu ja sain kätte omad vitsad …
Nii kui sulgesin silmad, seal nad olid: Lumivalgeke, Uinuv Kaunitar, Karupoeg Puhh, 7 pöialpoissi – kõik otse mu silme ees! „Mis imedemaa see küll on?“ mõtlesin endamisi. Kõik nad istusid suure laua taga, nautides sooja ilma ja kreemitorti, mille olid just avanud. „Kas soovid ka ühte tükki?“ küsis Lumivalgeke nagu muuseas. Keeldusin sellest, kuid jäin lauda istuma. Lauas olles selgitati mulle, et olin sattunud muinasjutumaale, mis eksisteerib ainult nende laste peades, kes usuvad muinasjuttudesse. „Viimasel ajal on siin kuidagi vähe rahvast,“ kurvastas Puhh. „Lapsed ei usu enam, et me olemas oleme,“ pidid tõdema ka pöialpoisid. Vaatasin ringi ja pidin nõustuma – näha oli vaid paari last peale minu. Pärast söömise lõpetamist lõbutsesime veel tunde. Kõik see hakkas korduma igal öösel, kui uinusin.
Paari nädala pärast olin juba harjunud, et pärast silmade sulgemist leian end taas muinasjutumaalt. Kõik jätkus, kuni ühel päeval, vahetunnis klassi jõudes tulid mu juurde teised lapsed, kes olid mu muinaslugudest pärit sõpradest teada saanud. „Kas sa tõesti usud mingitesse titekatesse muinasjututegelastesse?“ küsis üks neist. „Milline titt sa ikka oled!“ hüüdis teine. Kõik naersid. Ütlesin: „Mina küll mingitesse väljamõeldud lapsikutesse tegelastesse ei usu. Ma pole nii lapsik!“ Õnneks jäädi mind uskuma, kuid sellest päevast saadik pole ma enam muinasjutumaale pääsenud …
Olin väga kurb. Mõistsin, et olin teinud suure vea teistele valetades ja tean, et sain tähtsa õppetunni.
Marika Adson, 6. kl