Juba mõeldes unistuste maale reisimisest, tundub see lapsiku ja tobedana. Igaüks näeb aga unistuste maad erinevalt ja peale süvenemist võib kõik olla väga huvitav.
Igaühel on oma unistuste maa. See võib olla suur või väike ja täis halbu ning häid unistusi. Näiteks elavad minu õe unistuste maal unistused, mis kujutavad endas meeldejäävat gümnaasiumiaega. Minu maale lisanduvad veel ka lõbusad seiklused ning mitmekülgne elu.
Päriselt aga unistuste maale reisida ei saa keegi. Oleks mõnus näha enda ees hulganisti unistusi, neid uurida ja nende üle mõtiskleda, kuid see pole lihtsalt võimalik. See pole olemas meile kättesaadaval kujul ja kui olekski, siis näha enda ees kõiki unistusi oleks lihtsalt liiga karm.
Natuke teistmoodi unistuste maad külastada mõnes riigis on küll võimalik, lausa kahel moel. Mõned inimesed astuvad sealt läbi unenägudes või tunnis kirjandit kirjutades. Nende elu jääbki vaid üheks unistuseks ja unistamiseks. Teised inimesed on aga need, kes suudavad oma unistuste maa endale nii lähedale tuua, et lausa katsuvad seda ning püüavad kinni mõned head unistused ja äratavad ellu. Isegi kui unistuste täideviimine ei õnnestu, ei tasu iial anda alla, nagu ei andnud ka tüdruk raamatus “Teine tüdruk”, mida hiljuti lugesin. Unistused on täideviimiseks.
Kui on unistuste maa täis unistusi, siis mis asi on üldsegi unistus? Igaühel on sellest oma arusaam. On see, millest vabal ajal mõtled, et lüüa aega laiaks või on see just endale seatud eesmärk, millega kasvatad oma tahtejõudu millegi saavutamiseks. Kas lood selle lihtsalt elu vahelduseks, mõeldes millestki täiesti ebarealistlikust, teades, et seda sa kunagi ei saa, saavuta või käib lihtsalt peast läbi mõte. Õnneks on aga unistamine tasuta ja keegi ei saa keelata seda teha.
Unistuste maa on üks imelik paik. Seda saab külastada, kuid sinna reisida ei saa. Samas me ei peaks tegema kumbagi, kui pingutame, et unistused ei jääks vaid unistuseks ja planeet maa olekski meie unelmate maa, mis on täis ellu äratatud unistusi, milles elame.
Säde Kannumäe, 7. kl