Hobune
Eelmisel nädalal käisime klassiga ühes talus sadulaaluseid külastamas, kuid need polnud lihtsalt tavalised ratsud. Need suksud erinesid teistest hobudest oma imelise välimuse poolest. Nendega ei tehtud tööd, ei käidud ratsutamas, vaid nopiti kohti hobuste näitustel. Sellest sai tegelikult terve klass juba kohe aru, sest välja nägid rokamokad tõesti nagu muinasjutulised ükssarvikud, ainult üks sarv puudus. “Modellidest” kompjalgadega sõita me ei saanud, kuid see-eest sai igaüks toita väiksemaid jahumokki ning suuremaid kammida. Mõned polnud varem kenuskaelu puutunudki ning vahel juhtus isegi, et kammiga latsatati kaeramootorile ikka päris kõvasti. Kuid ega need hobuseloomad sellest välja ei teinud, ainult peremees pahandas väikese äigamise eest, mida tuli päris tihti ette, kuid seda ei tehtud ometigi meelega. Igatahes meeldis see käik kabjakandjate juures kõigile väga ja loodame neid kindlasti veelgi näha.
Säde Kannumäe, 7. kl
Tüdruk
Elas kord ühes külas tüdruk nimega Pille. Ta tahtis minna ülikooli ja saada peale seda õpetajaks. Nimelt meeldisid neiule lapsed väga. Ühel päeval otsustaski piiga õnne proovida ja tegi ülikoolis katsed ära. Pillel läksid katsed edukalt ja ta hakkas õpetajaks õppima. Tema isale see väga ei meeldinud, sest isa tahtis näha, kuidas tema neiuke jääb maale elama ja saab suure pere. Niisiis tegi ta kõike, et takistada Piiat ülikooli minemast. Ta peitis näitsiku riided ära, et tütreke ei saaks kooli minna, neiukene leidis need üles ja nii läksid isa kurjad plaanid vett vedama. Isa pidi leppima tütre otsusega. Hiljem sai isa aru, et oli vale sundida peale oma tahtmist, kui tütarlaps otsustas teisiti. Kõik inimesed peavad ise oma otsused tegema ja valima enda jaoks, kelleks nad tahavad saada.
Liisa Maria Mihhailov, 7. kl