27.2.18

100 sõna Eestile. Mina ei jää Eestisse





Kuigi olen Eestis sündinud, ei ole ma kunagi näinud erilist vajadust või põhjust, miks ma siia peaksin jääma.

Olen alati ihanud kuhugi mujale. Kaugemale. Olen alati vaadanud Eestit kohana, kust ma juba mõne aja pärast lahkun. See on tundunud kuidagi loomulik, just nagu tõdemus, et linnupoeg kunagi pesast lahkub. 

Juba väiksena oli mul (põhimõtteliselt) teada, kelleks ma saada tahan, kus  õppida ja töötada soovin. Eestisse jäämine ei ole kunagi nende seas olnud. Niivõrd väike riik, väikesed palgad ja vähe õppimisvõimalusi lihtsalt ei ühildu minu plaanide ja soovidega, milleks on saada hea haridus ja stabiilne töökoht, mis raha sisse tooks. Kõrgharidus võib väga palju juurde anda. Suurem ametivalik n-ö „tulevikutöödes“, olgu nendeks siis kosmoseinsener või teadlane. 

Kuid ei maksa ka unustada O. Wilde mõttetera: „Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on õppimist väärt, ei ole võimalik õpetada.“ Nii et lõpuks on kõige parem õpetaja elu ja mine tea, äkki tulen ma veel kunagi Eestisse tagasi. 

Sofia
 


Mina ei jää Eestisse -  see on mu plaan olnud juba väiksest saati. Soov maailma avastama minna elab minu sees nii kaua aega, et ei mäleta isegi, millal see tekkis. Muidugi on Eesti ilus ja imelise loodusega, kuid miski minus justkui tirib kaugemale ja kaugemale. Praegu olen ma juba päris pikalt tahtnud kolida Londonisse. Mul pole mingit kindlat põhjust, miks just sinna. Lihtsalt mingi osa minust karjub selle salapärase ja kauge linna järele.

Kui juhtubki nii, nagu ma olen unistanud, siis hakkan kindlasti käima külas vanematel ja sõpradel, kes Eestisse jäänud. Kindlasti tulen ma kodusele Eestile külla ka looduse pärast.

Mis ka ei juhtuks, Eesti jääb alati minu sünnimaaks ja igaveseks minu südamesse. 

Emma                                                                              

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar