Sellel samal hommikul oli Mial olemas kõik, kuni traagilises õnnetuses hukkuvad nii ta vanemad kui noorem vend Teddy. Nüüd on 17-aastane Mia paisatud elu ja surma vahepeale. Ta näeb ja kuuleb kõike kõrvalt, kuid ei tunne. Ta justkui on seal, aga samas pole. Vaja on langetada otsus. Kuidas saaks ta jääda ilma kalli perekonnata, kuid kuidas minna ilma Adamita, kes hoolib temast rohkem kui millestki muust. Raamatus kirjeldatud 24 tunni jooksul peab loo peategelane vaimset võitlust kõige kangema vastase – iseendaga.
Autor Gayle Forman on teinud loo lihtsalt arusaadavaks ja reaalseks, pillates aeg-ajalt ka otsekoheseid, lühikesi ja kõhedusttekitavaid detaile nagu „isa aju tükid vedelevad asfaldil“ ja „nahk ja lihased olid maha koorunud, nii et valged luud paistsid“. Siiski leidus raamatus hulgaliselt omapäraselt kauneid väjendeid nagu „paanikalind hakkas minu ees tiibadega pekslema“, mis tuletas taas meelde, miks on ilukirjandus nii meeldiv ja nauditav.
Pingelisemate kohtade keskel saime hoo maha võtmiseks vahepeatükkides lugeda nii kaugematest kui lähematest meeldejäävamatest hetkedest Mia minevikus: kuidas tüdruk elas üle oma esimese soolokontserdi ja sai tunda tõelist armastust. Sellega tõmbas autor oskuslikult lugeja aina sügavale loosse ning pani ta veel suurema põnevuse, kuid kartusega järgmist ja järgmist lehekülge pöörama.
Raamatus andis autor uue arusaama mõistetele „pere“ ja „sõber“ ning sulatas nende vahel seina, näidates, kuidas Mia sõbrad olid talle pärast õnnetust toeks just nagu perekond. Kirjanik paneb pisarate valamise asemel sügavalt ja pikalt järele mõtlema ka pärast viimast lehekülge. Minu arvates polnudki tema eesmärk inimesi hüsteeriliselt nutma ja kaasa tundma panna, hoopis inspireerida võtma elult viimast ning tuua neile näide sellest, kuidas su täiuslik elu võib olla peapeale pööratud vaid ühe päevaga...
Marika Adson, 7. kl
III koht Tartu kirjandusfestivali Prima Vista raames korraldatud raamatuarvustusvõistlusel "Ulakass"