15.5.16

Näkineiul külas

17.02.2013
Olen imetlenud seda vapustavat näkineidu juba ammusest ajast peale, kui mind saarele uhuti. Olin siis viis aastat vana. Mu vanemad hukkusid laevaõnnetuses, minul õnnestus ulpida siia salapärasele saarele. Mõnikord mõtlen, et oleks võinud ju samamoodi minna nagu mu vanematel. Pole päevagi, kus mõtted nendega poleks ja sellest on juba kolmteist aastat möödas...

23.02.2013
Nägin teda täna üle pika aja. Tema ilusad sinised silmad, kuhu võiks lausa uppuda ja need pikad päikesekollased juuksed! Miks ta küll lähemale ei tule? Ma ootan iga päev. Ta tundub nii lähedal, kuid samas tuhandete kilomeetrite kaugusel. Olen armunud ja selles täiesti kindel!

24.02.2013
Vahepeal käib mõtetest läbi, et äkki tänu temale pääsesingi surmast. Võib-olla näkineid oligi see, kes mu kaldale tõi?

24.02.2014
Ma pole teda näinud juba aasta. Kas midagi on juhtunud? Mis mõte on elul, kui armastatut ei näe. Tema on ainuke põhjus, mis mind siin saarel veel elus hoiab. Unistan õhtuti hüpata mere rüppe ja muutuda näkiks, et oma armsat inglit näha.

26.02.2014
Nägin öösel unes, kuidas ta mind oma lauluga mere poole meelitas. Võib-olla on see märk, et kätte jõudis aeg lahkuda siit ilmast. See on ju ainus võimalus, kuidas saada kokku oma unistatuga. Teisiti meie armastusel lootust pole.

28.02.2014
Seisan mere kaldal - riieteta, sest kui suren, siis mugavalt. Üks, kaks, kolm ja … hüpe!
Siin ma nüüd olen, õnnelik oma armsama seltsis. Tunnen ennast ometi vabalt. Enam ei pea saarel elama vangina oma unistuse küüsis. Olen selle otsuse üle õnnelik. Mõnikord on surm kõige parem otsus. Aga kas ka kõige õigem? Seda ei tea keegi...


Stella Männiste 6. kl
Enn Vetemaa eripreemia Võru Keskraamatukogu jutuvõistlusel "Näoga mere poole"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar