Astusin sisse pisikestest merekarpidest tehtud uksest, mille enda eest sekund tagasi leidnud olin. Sisse astudes nägin imeilusaid vetikaid ja kirjusid kalu, sadu eri värvi kive ja paari suurt ning krobelist rahnu. See ilu pani mind ahhetama, kuid ma kogusin end kiiresti ja astusin edasi.
Uudishimulikud kalad järgnesid mulle ja puudutasid aeg-ajalt mu käsivarsi, nii et kõdi hakkas. Kusagilt kõrgustest langesid veepõhja päikesekiired ja panid sätendama kogu kiviklibuse maailma. Korraks oli tunne, nagu oleks veealuse maailma põhi kaetud kristallidega.
Mõne aja pärast silmasin ma suurt ja tumedat kogu, mis aeglaselt minu poole ujus. Mu ihukarvad tõusid püsti ja korraga seisin ma hirmunult nagu soolasammas keset virvendavat vett. Kogu ujus järjest lähemale. Lõpuks nägin, et hirmu tekitanud kuju oli hoopis merineitsi, kellel olid pikad sinised juuksed, helesinised huuled, mereroheline saba ja helelilla pehmelt kumav nahk. Ta vaatas minu poole ja ütles vaiksel sosinal:
„Sagosh!“
Ainuke sõna, mida mu huuled olid nõus vormima oli:„Mida?!“
Selle peale vastas ta vigases, ent mulle siiski arusaadavas inglise keeles:
„Sa ei ole siitkandist, ega ju?“
Ma tahtsin talle rääkida merekarpidest, uksest ja sellest, kuidas ma siia üldse sain, kuid ei teadnud, kas teda võib usaldada. Mõne aja pärast, kui merineitsi mind jõllitas ja käega mu näo ees vehkis, sain aru, et ta oli midagi küsinud. Vastasin jaatavalt, ise aru saamata, millest tema jutt või küsimus üldse oli. Merineitsi hakkas ujuma ja andis mulle märku, et peaksin talle järgnema.
Mõne aja pärast, kui olime mulle teadmata suunas liikunud, andis ta mulle märku, et peaksin oma silmad sulgema. Panin oma silmad kinni ja tundsin, et mind valdas hirm ja teadmatus. Merineitsi võttis mul käest ja tõmbas ettevaatlikult endaga kaasa.
Kuulsin vaid vee kohinat, mullikeste tantsuhäält ja jalge all kivide pehmet krudinat. Korraga jäi aga kõik vaikseks.
Ühtäkki kuulsin jälle merineitsi sosistavat ja õrna häält mind palumas, et avaksin oma silmad.
Tegin tasahilju oma silmad lahti ja nägin enda kohal pehmet valget valgust, mis paistis mu tuppa ja peegeldus laes. Ma olin oma voodis ja tuul mu akna taga voogas umbes samade helide saatel, nagu seda oli teinud veemaailm mu ümber.
Algas uus päev. Täitsa tavalises maailmas, kus on ka vahel hirm, kas usaldada. Ja kus on ka kõige tähtsam olla ise usaldatav.
Sofia Semevsky, 5. kl
II koht Võru Keskraamatukogu jutuvõistlusel "Näoga mere poole"