Steven Chbosky
“Müürililleks olemise iseärasused”
Raamat, mille kirjutamine võttis Stephen Chboskyl viis aastat, oli kõike muud kui lakooniline. Vaatamata sellele, et kogu lugu on kirjutatud vaid 240 lehele, sisaldab see endas mahlakaid kirjeldusi sellest, mis toimub ühe noore inimese peas ja mõtetes.
Teismeline Charlie on musternäidis „müürilillest“, kes ei paista pealtäha mitte millegagi silma ja püsib pidevalt vakka. Kuid ta jälgib ja paneb tähele asju, mida teised ehk märgata ei oskagi. Saades sõbraks endast vanemate Sami ja Patrickuga, avaneb Charliele uus maailm, täis erinevaid ja huvitavaid kogemusi, nii häid kui halbu. Vanemad sõbrad võtsid Charlie endaga pidudele kaasa ja sai proovitud igat sorti narkootikume - LSDst kanepini välja. Sellest tegi poiss ka oma järeldused, kas narkootikumid on siis head või halvad. Positiivsema poole pealt sai ta kuhjaga kogemusi inimsuhete vallas ja nagu noortel ikka, mängis suurt rolli armastus.
Charlie kaotas lapsepõlves oma tädi Heleni, kes oli tema nö usaldusisik. Raamatu lõpus tuleb kahjuks välja, et Helen kasutas Charliet ära ja tekitas talle sellega tõsise trauma, millega poiss raamatu vältel tegeleb. Kuid tõigast, et paljud tema hirmud tulenevad mälestustest Heleniga, mille Charlie alateadlikult unustanud on, saab poiss aimu alles loo lõpus, kui meenub kõik, mida tädi talle tegi.
Raamat käsitleb komplitseeritud teemasid kergelt. Arvan, et nii on noortel lihtsam Charlie ja teiste tegelastega samastuda. Kuid tõsisest teemast, mis võib haiget teha, näiteks nagu lähedase kaotus, ei üritata kuidagi kaarega mööda minna. Järgnevad laused on vaid väike osa tekstist, mis räägivad surmast. „Ta oleks elus, kui ma oleks sündinud päeval, kui lund ei saja. Ma teeksin kõik, et seda poleks kunagi juhtunud. Ma igatsen teda kohutavalt.”
Raamat on kirjutatud kirjadena „sõbrale“. See rõhutab isiklikkust, just nagu kirjutaks Charlie neid kirju ainult sulle. Ka kirjutamisstiil on kergesti jälgitav. Raamat pakub huvi, sest kogu aeg toimub midagi ja ühe teema juurde ei jääda liiga kauaks toppama, kuid lõpplahendus on üsna läbinähtav. Lõppeb nagu iga teine noorteraamat. Algul vaikne peategelane muutub loo lõpuks julgemaks ja õnnelikumaks, mis on iseenesest ilus ja hea, kuid kui kõik raamatud nii lõppevad, läheb igavaks. Ootasin kulminatsiooni, kuid seda ei tulnudki.
Terve raamat meenutas muusikat ilma dünaamikata ja kulges ühe tambiga otsast lõpuni. Kuid samas suutis autor selgelt tuua lugejani mõnegi olulise mõtte: „Ja ma mõtlesin, kui vägev on, kui sul on sõbrad ja pere.” Samuti väärisid nautimist iga hästi seatud sõna ja kaunis ütlemine: “Me võtame vastu vaid selle armastuse, mida me enda arvates väärime.” Seoses sellega peaks ka mainima, et tõlkijad on head tööd teinud. Ma ei oodanud viimase lehekülje tulekut…
Kipun pidevalt raamatuid kaane järgi valima, nii oleks juhtunud ka selle teosega, kuid otsustasin Steven Chboskyle võimaluse anda ja ei kahetse. Kuigi „Müürililleks olemise iseärasused” ei kuulu kaugeltki parimate raamatute sekka minu lugemisvaras, on tal kindlasti palju pakkuda eneseleidmise poole pealt. Teos ei ole mõeldud niivõrd ühele kitsale lugejaskonnale, vaid kõigil annab kirjutatust midagi õppida. Kasvõi seda, kuidas teistega läbi saada ja mida teha, kui kõik viltu läheb. Ka täiskasvanutel, kes võib-olla arvavad, et noorteraamatute jaoks liiga vanad, tasub „Müürililleks olemise iseärasused“ käsile võtta. Ja kui midagi muud ei saa, siis ehk tuleb tsipake parema arusaamine sellest, mis tegelikult noorte peas toimub.
Arvustuste konkursi Ulakass eripreemia