19.12.13

Noorus, noorus, noorus…

Räägitakse, et noorus on kõige ilusam aeg ja ära maga seda maha. Nagu kõiges, on ka selles mõttes omad plussid ja miinused.

Usun, et esimene, mis enamikul inimestest noorusega seoses pähe tuleb, on puberteet. See tunne, et hormoonid “möllavad”, meeldib. Teed väga totakaid tegusid ja pärast meenutad piinlikustundega. Puberteet on periood päris palju nn võimendatud emotsioonidega: võid solvuda kiiresti, anda andeks kiiresti, vihastada tühja peale ning käituda mõistlikumalt kui vanemad (vahetevahel).

Ilma sõpradeta ei ole nooruses õiget elu. Kõiki lollusi tehakse ju ikka sõpradega koos. Kes ikka öösel linna peale “Pistoda laulu”  üksinda laulma läheb? Platon on öelnud: “Isegi jumalad armastavad nalja.” Igaüks vajab kindlasti vähemalt üht südamesõpra, kellele saad kõigest rääkida. Oma silmarõõmudest ja koosoldud hetkedest. Muidugi võiksid sõbrad ka sulle toeks olla, kui on muresid rääkida. Depressiooni ju ikka jääda ei taha. Sõbrad on ühe nooruki  elus kõige tähtsamal kohal.

Kõik veedavad oma vaba aega kuidagi. Aktiivse loomuga inimsed kasutavad ära kogu aja, mis neile nooruses antud, kuid passivsed lihtsalt laisklevad. On ka keskmine grupp, kuhu kuulun mina. Tavaliselt on mu aeg sisustatud kas tantsimise, võrkpallimängu, lugemise, kudumise ja õppimisega. Televiisor ja arvuti on kõige hullemad ajaröövlid üldse. Usun, et olles piisavalt aktiivne, saan kogemusi ning mul on paremad väljavaated tulevaseks eluks. On selge, et inimene astub oma tulevikule vastu oma minevikuga.

Tean, et tähtsaim, millest üks teismeline hoolib, on tema välimus. Kuidas riides käia, kuidas käituda ja seda kindlasti teiste silmade läbi.  Meigis, riietes peab end mugavalt tundma. Kuidas saaksidki kõndida killer-kontsadega, kui a) ei tunne end nendes hästi b) nendega käia ei oska?

Noorele on perekond parajaks nuhtluseks. Nuhitakse sinu järel, keelatakse minna kuhugi, keelatakse üldse kõike. Kuid veidi järele mõelda, miks seda tehakse, on vanemate käitumist isegi võimalik mõista. Tegelikult hoolitakse meist väga, lihtsalt ei taheta, et halvale teele suunduksime. Loodan, et suureks saades olen rõõmus praegu saadud  keeldude üle, kuid hetkeseisust vaadatuna on ka minul oma elu elada ja seda tundma õppida. Üleüldse omad vitsad kätte saada.

“Õppimine on täielik nuhtlus” Seda lauset kuuleb sadade õpilaste ja isegi täiskasvanute suust. Õppimiseta põhikoolis ei ole sul hiljem kuhugi minna. Õppimine on eluks vajalik, selleks sobib ka elu tundmaõppimine. Kahjuks või õnneks koolis peabki raske olema. “Per aspera ad astra” ( Läbi raskuste tähtede poole).

Raha teenimisega on keerulised lood.  Ka linnas tekivad töölesaamisega probleemid.  Kui tahad  minna näiteks klienditeenindajaks, on põhimõtteliselt võimatu paljudesse kohtadesse saada. Surnud ring: nõutakse töökogemust, kuid et töökogemust saada, tuleb tööle saada. Maal leiab kergemini tööd kuskil talus, aga endalgi  kodus piisavalt rohimist. Mis sa ikka kuhugi mujale lähed.

Suureks saades tahaksin leida sobiva töökoha, luua pere ja kõik, mis seondub hea eluga. Arvan, et tänu sellele üritangi saada palju tarkust ja kogemusi olümpiaadidelt, õppida hästi, saada sõprade ja tuttavatega  läbi ja olla üldse aktiivne. Meile kõigile on antud ainult natuke aega elada ja teha, mis meile meeldib. See tähendab, et elust tuleb võtta viimast, kuniks veel saame.

Kuigi minuvanused ei ole enam päris lapsed, arvan, et lõppu sobib tsitaat Edna St. Vilent Millay’lt: “Lapsepõlv ei kesta sünnist teatud vanuseni, milleni jõudes lapsest saab täiskasvanu, kes jätab kõrvale kõik lapseliku. Lapsepõlv on kuningriik, kus keegi ei sure.”

Reili Jäädmaa VIII kl

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar