Igaüks kujundab väga suurel määral ise oma elu kas kergeks või raskeks, igavaks või huvitavaks, rõõmsaks või kurvaks. Minu elus on nii muresid ja ootamatuid olukordi kui ka kergeid päevi, aga ma ei soovikski ainult lihtsat ja probleemideta elu, sest see oleks igav.
14-aastasena algab justkui täiskasvanu elu ja järjest kaugemale jääb lapsepõlv. Tekivad tõsisemad suhted ja rohkem peab mõtlema sellele, mida sa tulevikus teha ja kelleks saada tahad. Vahel mulle meeldib otsuseid langetada, kuid tihtipeale tuleb ette, et ei oska "õigesti" otsustada ja hakkan tehtut kahetsema. Vanemaks saades kipub neid olukordi järjest rohkem ette tulema.
Mulle ei meeldi, kui noored tahavad olla ühesugused, käia üksteisel alati "sabas" ja omada ühte arvamust. Mina ei ole selline. Mulle meeldib teha just seda, mida naudin. Ma ei meigi või jäta õppimata sellepärast, et teised seda teevad. Kuulan raadiot või mängin väikese vennaga, sest just mulle meeldib see. Vahel teised vaatavad mind imelikult ja natukene hoiavad eemale ning see on raske, kuid ma ei kavatse kellelgi sabas joosta. Paljud noored unustavad justkui enda ära, mis on kurb.
Teisest küljest vaadates on mu elu kerge. Mul on armastav pere, võimalus õppida, toit laual ja soe tuba. Paljud lapsed maailmas võivad vaid unistavad sellest, mis meil on alati olemas ja mida tihti hinnata ei oska. Isegi siis, kui pean ise toidu küpsetama või ahju kütma, on kõik lihtne, sest olemas on toiduained ja puud nendeks tegemisteks.
Tegelikult mulle meeldib olla 14-aastane, isegi siis kui vahel tekib hunnikute viisi probleeme ja on raske. Mulle meeldib õppida, mängida oma väikese vennaga lõputult peitust või naerda sõbrannaga kõhuvaluni millegi mõttetu ja tühise peale.
Tore on olla noor!
Age Kannumäe, 8. kl