Lugemine on üks osa iga inimese argielust. Ma armastan lugeda, sest minu jaoks on see rahustav tegevus, mille käigus leian alati vastused oma küsimustele ja lahendused probleemidele.
Noorsooromaanide lugemine on minu hobi. Selliseid romaane lugedes saan teada, mis tegelikult noorte vahel toimub. Millised on nende mured ja probleemid, millist elu elavad. Sellist kirjandust lugedes saan kaasa suure õpetuse ja hulgaliselt mõtteainet, sest püüan ise raamatutegelaste tehtud vigu vältida.
Muidugi ei puudu mu raamatute virnast ka ulmekirjandus. Vampiirid, libahundid ja nõiad on täiuslik kooslus, kui on vaja oma fantaasiat arendada. Nagu keegi meist poleks iial mõelnud, mis siis juhtub, kui kohtun mõne libahundi või vampiiriga. Ulmekirjandus on minu jaoks kui adrenaliinusööst, mis läbib langevarjuhüppajat. Selline kirjandus annab mulle imelise fantaasiamaailma.
Ulmekirjandusest tuntuimaks pean „Harry Potterit“, millest olen lugenud vaid kolme osa. „Videviku saaga“ osad olen aga kõik läbi lugenud, mõned isegi mitu korda. Nüüd aga hakkasin lugema „Vampiiri päevikuid“, millest on tehtud ka samanimeline sari.
Eesti kirjandus pole just mu lemmik, aga ka see on täiesti loetav. Kahjuks pean tunnistama, et eesti klassikast, kasvõi Oskar Lutsu teostest olen lugenud vaid „Kevadet“. Põhjuseks on ilmselt see, et olen nende põhjal tehtud filme näinud kümneid ja kümneid kordi.
Eesti luulekirjandus sisaldab „kulda”. Kes siis poleks lugenud Koidulat või Juhan Liivi? Hetkel tulevad mulle meelde Juhan Liivi luuletuse read. Tsiteerin: „ Mis on, mis paistab kaugel merel? Kas laev sealt tuleb, mis ta toob...“ Ja minu lemmikuks on Ernst Enno „Nii vaikseks kõik on jäänud.“ Ma ei tea ühtki nii sügavamõttelist luuletust kui see. Eesti luulekirjandusest näeb väga hästi Eestimaa valu ja kannatust, rõõmu ja õnne. Kõige paremini aga luuletaja enda hetkeseisu ja olemust. Näiteks Juhan Liivi loomingus on näha tema haigusega kaasnenud süngust. Lydia Koidula luules aga tema suurt isamaa-armastust ja tundeelu.
Mõeldes sellele, mida olen saanud eesti kirjandust lugedes, leian vaid ühe vastuse: ajalootunnetuse. Tänu sellele tean ma oma vaarvanemate elust ja kannatustest, mida kõike on nad läbi elanud. Ja mis peamine, kui palju oleme me saavutanud ja valesti teinud.
Raamatute lugemine on minu jaoks tohutult tähtis, sest see annab mulle laiema silmaringi ja parema ühiskonnatunnetuse. Lugemiseta jääks ma enesekeskseks ja rumalaks ning raskem oleks oma unistusi ellu viia.
Kadri Vellak, 9.kl