Inimlikkusest aja arutuses (Jojo Moyes "Tüdruk, kes sinust maha jäi")

On aasta 1916. Pisikese St Perrone’i linna Prantsusmaal on hõivanud sakslaste väed, kes käivad linnakese elanike ning varaga ümber täpselt nii, nagu lusti on. Inimesed elavad pidevas hirmus, näljas ja leinas. Igapäevane elu on kaotanud oma ilu ja tähtsusetud rõõmud – kõik on koondunud vaid üheks üldiseks eesmärgiks: jääda ellu. Õed Hélène ning Sophie peavad kahekesi ülal armetut, vaid kehva kohvi ja kaaskodanike lohutavat seltskonda pakkuvat baari, mis kunagi oli olnud suursugune, luksuslikult sisustatud tubade, merena laiuva iluaia ja söögisaalis soojalt lõõmava marmorkaminaga hotell. Nüüd on ainsaks silmailu pakkuvaks esemeks kogu majas köögi seinal rippuv uljais värvides maalitud portree Sophie’st, mille on teinud tema sõtta saadetud kunstnikust abikaasa Édouard Lefèvre. „Hämaras valgusvihus ilmus nähtavale portree, mille Édouard oli minust meie esimesel abieluaastal maalinud. Pildilt vaatas vastu äsja mehele läinud naise enesekindel, meelerahu täis pilk, mida põhjustab teadmine, et sind jumaldatakse.“ 

Baaris õhtustavad uue komandandi käsul igal õhtul saksa sõdurid ja komandandis endas ärkab kohatu huvi Sophie ning veel enamgi – tema portree vastu. Naise meeleheide ja soov näha kordki veel Édouardi lükkab Sophie tegudele, mille tagajärgede suhtes ta ennast nii naiivselt pimedaks teeb. Üks juhtival positsioonil komandant. Vangilaagris kannatav mees. Üks armuvalus naine. Üks maal. Üks lubadus, mida murda on nii lihtne, nii lihtne, kuid mille pidamise õhkõrn võimalus seda kaunimaks muutub. „Istusin lõdisedes, käed süles oleval kotil kokku pigistatud. Ma ei üritanud riidekatte alt välja piiluda, kui auto liikuma hakkas. Ma ei tahtnud tunda endal kogu linna silmi. Ei tahtnud kuulda nende hukkamõistu. Lasin peal aeglaselt kätele vajuda, sosistades endamisi „Édouard, Édouard, Édouard.“ Ja: „Anna andeks.“ Ma polnud kindel, kelle ees ma vabandasin.“ 

Üheksa aastakümmet hiljem ripub seesama maal oma varalahkunud arhitektist meest leinava Liv Halstoni magamistoa seinal. „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ - nõnda kõlab portree pealkiri nüüd. Teose väärtuse äkiline avaldumine kui miljoneid naelu maksev väärtteos paiskab elule armutu ja lõputuna näiva võitluse maali omamisõiguse pärast. Kunstniku kauged sugulased väidavad, et maal on esimese maailmasõja ajal sakslaste poolt varastatud ning nad nõuavad teost kui olulist perekonnaosa tagasi, et see oksjonil suure summa raha eest maha müüa. Nende süüdistustele aitab kaasa maali äärmiselt ähmane minevik. Liv astub portree seotusest oma mehe ja iseenda kunagise muretu minaga pimestatuna kohtuprotsessi, mis riisub ta rahast paljaks, muudab ta üldsuse silmis ihneks ja ebainimlikuks koletiseks ja sõjakuritegude õigustajaks ning määrib ka tema surnud mehe kinnisvarafirma nime. Lisaks kõigele õnnestub tal lootusetult armuda oma vastaste kaitsjasse Paul McCafferty’sse. 

Mis juhtus Sophie Lefèvre’ga? Kuidas sattus maal sakslaste kätte? Kas komandant pidas oma lubadust? Kas Livi kätte jäetakse ainus asi, mis kinnitaks, et ta on midagi enamat tüdrukust, kes jäi maha? Milline on tõe ja inimlikkuse hind? 

Midagi pole öelda: Jojo Moyes on taaskordselt maha saanud hiilgava armastusromaaniga. Kuid nimetada käesolevat raamatut pelgalt armastusromaaniks oleks minu meelest selle hirmus teotus – autor on endale seadnud hoopis üllama eesmärgi. Meisterlikult loodud intriigide, paeluva probleemistiku ning hingestatud karakterite vahelt aimub inimloomuse muutumatuse peenetundeline lahkamine, mis võlub oma aususe ning ajatusega. Eriti just nüüdsel ajal, mil kahtluse alla on seatud meie liigi ainus ühine omadus, mis muudab meid just nõnda haavatavaks ning erakordseks, nagu me oleme – inimlikkus. „Sina unustad, et ma kuulun vaenlase armeesse ja mina unustan, et sa oled naine, kes veedab suure osa oma ajast, üritades seda armeed õõnestada. Oleksime lihtsalt… kaks inimest?“ 

Kirjutades raamatut kahes ajaraamistikus korraga hõljub alati õhus oht, et üks osa tuleb teisest nõrgem ning tasakaal nihkub paigast. Sophie ja Édouardi hingematva armastuse lugu, sõja inetused ning neis siiski säiliv lootus ja usk neelasid mind täielikult. Ahmisin raamatu esimest osa kui hapnikku ja hingasin oma hingetõmbed ära vast poole päevaga. Kuid siis mu vaimustus hääbus kergelt. Tänapäevane osa ei köitnud mind pooltki nõnda tugevalt. Livi tegelaskuju lapsikus ning suutmatus lasta asjadest lahti, tema põikpäine viha Pauli vastu, keda ta süüdistab skeemitamises ning usalduse ärakasutamises ja see kohutavalt pikaks veniv kohtuprotsess panid mu kannatuse päris korralikult proovile. Maal ise, mille ülesanne oli siduda kahte raamatu osa ühtseks tervikuks, sai nõnda põhjalikult ära leierdatud, et portreed ümbritsev salapärasuse loor ja selle jõuline võlu, mis igat vaatajat omal unikaalsel viisil kütkestas, nõrgenes tuntavalt. Kuid võimalus teos pooleli jätta oli mõeldamatu, kuna janu lõpptulemuse järele kasvas iga loetud leheküljega. Sophie saatus huvitas mind kaugelt enam kui kohtuasja otsus, mille saabuminegi küsimärgi all oli, arvestades kogu segadust, mis seda ümbritses. Lõppkokkuvõttes pole ju oluline, kelle kätte jääb maal, vaid see, kelle kasuks räägib tõde. 

Aga epiloog oli ilus. Suur kummardus autorile, sest tal oli igasugune õigus ning ka kõik vahendid, et finaal millekski inetuks ja südantmurdvaks muuta. Kuid seekord säästis ta lugejat, kes niigi terve lugemisprotsessi vältel korralikul emotsioonide ameerika mägedel viibinud oli. Nii et otsustavate, tõde avavate ridadeni jõudes veeresid mu põskedelt rõõmu ja heldimuse, mitte kurbuse ja ahastuse pisarapärlid. Aitäh, Jojo Moyes. 

„Tüdruk, kes sinust maha jäi“ jutustab loo inimlikkusest ja usust. Usust armastusse ja õiglusesse, sellesse igavikulisse vajadusse olla mõistetud õigeks, kui ütled, et kaks pluss kaks on neli ja mitte viis. Raamat tuletab lugejale meelde, et mis iganes ajad ka ei valitseks, milleks iganes olud ka ei sunniks: meie jääme ikkagi inimesteks. Ja et mõnikord võib ka kõige sinisilmsem lootus, kõige naiivsem uskumus leida enda tõelisuse toetajaks selle osa inimloomusest, mis on nii siiras ja kangutamatu, end ümbritseva poolt niivõrd moondamatu ning iseenda suurusest jõudu ammutav. „Tüdruk, kes sinust maha jäi“ pani mind uskuma inimesse. „Oo jaa, ma mäletan seda väga selgelt. Ma mäletan seda, sest ma ei suutnud aru saada, mida see tähendab. Sinna oli kriidiga kirjutatud: „Pour Herr Kommandant, qui comprenda: pas pris, mais donne.“ Ta vaikib. „Härra komandandile, kes mõistab: mitte võetud, vaid antud.“

Laura Kirke Bertel Pertel, 9. kl 

Vabariikliku arvustuskonkursi ULAKASS I koht aastal 2023

Kuulsad eestlased

6.-9. kl õpilased kirjutasid luulevormis clerihew-salme Eestimaa kuulsatest inimestest.

Clerihew on Edmund Clerihew Bentley leiutatud veider neljarealine biograafiline luuletus. Esimene rida on luuletuse teema nimi, tavaliselt kuulus inimene, kes on asetatud absurdi valgusesse.

Tanel Padar,

arvasin, et oled agar,

kuid sa siiski aega võtsid,

enda ümber ringi vaatsid.

Mari Kalkun,

kui su laulu kuulen, kukun.

Sa ju laulad nagu lind,

silmis helgib järvepind.

Ott Tänak – kiire mees,

autoga vaid trifti teeb.

Poes tal pole tuju käia 

fännidele äge näib ka!

„Anett Kontaveit,

et sul täna lonkaks võit.“

Nii kuuldub garderoobis enne mängu,

pihtijaks rätik, mis jäetud ruuminurka längu.

Kristiina Ehin,

kel raamat „Luigeluulelinn“.

Mis seal tegid siis need luiged? 

Ehtisid end, nokad huikel.

Mart Poom,

kõva spordiloom,

kord palli tõrjus väravas,

kõik rõõmustasid  mõnuga.

Kaia Kanepi

kahjuks ei räpi.

Reketit ta omaks peab,

võistluseks end valmis seab.

Rasmus Mägi

tõkkejooksus imet tegi.

Ta on ilmas palju näinud,

jooksmas siin ja seal ju käinud.

Helgi Sallo – Alma-proua,

üsna palju teha jõuab.

Õnne tänav tema kodu,

austajaid ka paras rodu.

Nublu on öölaps,

kes oma nägu varjanud. Oh sa lops!

Segamatult soovis ta 

Prisma kassasabas aega veeta.

Karuema monoloog

Nooblilt kohevusse kastetud ja küpse vilja karva –

nii pühalikult täpselt istub ihu ümber rüü,

ja vahest polegi see puhasjuhuslikku rütmi: üliharva,

kui mu kahes ümarsilmas helgib andekspaluv süü:

 

„On möödapääsmatust vaid tundev see minu raev,

mis kahes lõik’vas  marmorreas end manab silmale:

ei soovituna mulle näi too ohuraske inimjanu kaev -

ju liig köitev ruugeil esmasustel, mis tõin ma ilmale!“

 

Nõnda oht saab ristitud kui eesmärgiõnnis abinõu,

ja paar karust karjatust ei murra elu olemuse nahka:

pole sünnis joosta kaklema, kus jookseb teise õu,

ning säilitat’ võiks jääda koonuümarus kui tuhk-kahkjas.

 

Kuid võib siis h i r m u l olla eales pisarpuhas maik,

kui tilgutat’ saab õigel altaril ta verekarva vaik?

Laura Kirke Bertel Pertel, 9. kl

Aasta loomale pühendatud luulekonkursi 2022 auhinnatud töö

Armastades kujutelma (arvustus J. Greeni raamatule "Paberlinnad")

Margo Roth Spiegelman on oma keskkooli kukutamatu  kuninganna ning ainuvalitseja. Tema poole pöördudes jälgivad pilgud vaid oma igapäevast trajektoori: leidub nii kaugelt imetlejaid kui ka neid, kes neiule lähemale pääsenud. Margo on elav legend. „Margo Roth Spiegelman, kelle kuuesilbilist täisnime öeldi mingisuguse vaikse lugupidamisega. Margo Roth Spiegelman, kelle eepilistest seiklustest jutustavad lood levisid koolis kulutulena.“

Väide, et kõik teda armastavad, on ekslik, kuna iga viimne kui Margod mingilgi moel kalliks pidav hing jumaldab pigem kujutluspilti tüdrukust. Täpselt sellisena, nagu on soov oma versioonis oma väikeses kitsas peakeses. Oma Margo Roth Spiegelmani, kes  eksib tuhandete teiste Margode ookeani.

Kuni Quentin Jacobsen leiab endas meeletu ning kohati segaseks jääva tungi näha ning mõista ka viimaks seda õiget Margo Roth Spiegelmani - müsteeriumi, saladust, imet, kes kõigile ülejäänutele küündimatuks on jäänud. Nii et kui neiu haihtub nagu tina tuhka (olgugi, et selles pole Margo juures midagi kummalist), otsustab poiss kõik ülejäänu, mis pole seotud meeletu jahiga Margo leidmiseks, peaaegu et sinnapaika jätta ja pühendub keskkooli viimastel nädalatel täielikult tüdruku poolt jäetud vihjetele, mis peaksid ta enda juurde viima. Seda enam ripub õhus Quentinis tekkinud kahtlus, et Margo on valinud noormehe mitte leidmaks tüdrukut, kes ootab päästmist, vaid tüdrukut, kes juba valinud lõpmatuse… Ja nõnda, kruvides maha uksi oma hingedelt, käies läbi mahajäetud pseudovisioone, lugedes luulekogusid ning sõites tuhandeid miile, otsib Quentin meeleheitlikult seda kummalist nähtust, mõistmata, et on Margo Roth Spiegelmani armastanud terve selle aja täpselt sellisena nagu kõik ülejäänudki - kujutelmana oma peas, tüdruku olemust oma tahte järgi voolinuna. „Margo Roth Spiegelman, see tüdruk, keda ma olen tundnud kaheaastasest peale – see tüdruk, kes oli kujutlus, mida ma armastasin.“

John Green näib olevat armunud oma mõistusse. „Paberlinnad“ oli juba teine tema raamat, kus tabasin ära enesega hädas oleva, häbeliku, kuid virga siseeluga noormehe ja populaarse, ihaldatud ning müstilise neiu, keda esimene üritab kõigest hingest mõista. Jutt käib Greeni debüütromaanist „Alaskat otsides“. Mõlema puhul, tuleb tunnistada, käsitletakse ülimalt valusat ning keerukat teemat, millega kokkupuutes olevad väga tunnistada ei tahagi. Kuid olgem ausad, nii mõnigi meist on ühel või teisel viisil armunud inimese enda asemel temast manatud kujutluspilti. Ja sedalaadi kiindumus on ohtlik, sest mõistmishetk, mis loodetavasti teatud aja möödudes saabub, võib osutuda julmalt valusaks. 

Teose peenelt harutatavale teemale vaatamata oli lugemisprotsess nii mõnelgi korral talumatu, kuna lehekülgedelt vaatasid vastu kirjaniku debüütromaani mõtteterad ja karakterite püüdlused. Samuti oli Margo Roth Spiegelmani võimalikult iseäralikuks ja veidraks muutmise katsed naeruväärsed ning kohati ülepingutatud. Mitte keegi ei veeda päevi mahajäetud hoonetes, plaanides üüratuid vempe ja saladuslikke põgenemisi oma musta märkmikusse, kirjutades nõnda, et tüdruk vaid ise aru saab. Kõik see pani mind sügavalt kahtlema Margo korras psüühikas, mis lõplikul kaalutlusel sai minu poolt hinnangu kui mentaalselt ebastabiilne. 

Raamat oli kirjutatud johngreenilikult köitvalt ning huumoriga pole kaugeltki kokku hoitud. Sellest tulenevalt polnud harvad lugemise käigus kõlanud naerupahvakad ning suu kohe kiskus tegelaste omavaheliste nägelemiste üle muigele. Aga pole mingi üllatus, et John Green kirjutada oskab, sest seda ta tõepoolest teha mõistab, mis kahjuks aga ei korva mõnesid augukesi põhiloos.  

Teose lõpus näib Quentin Jacobsen siiski taipavat, et on Margod võtnud mitte kui inimest, vaid kui mingit ettekujutust temast. „Põhiline viga, mida olin alati teinud – ja aususe huvides, ta oli alati lasknud mul seda teha - oli see: Margo ei olnud ime. Ta ei olnud seiklus. Ta ei olnud peen ja kallis asjake. Ta oli tüdruk.“ Sellele tõdemusele vaatamata jätkab noormees meeleheitlikku otsingut, Margo leidmine ehtsa kinnisideena ta peas. Lõpplahendus on aga Greenil igati õnnestunud ja seob omavahel edukalt kokku lahtised otsad, olles veenev ning jättes raamatu lugemise lõpuks õhku meeldiva noodi. 

Vaatamata puudustele, mis „Paberlinnadelt“ röövib kohati ära selle uuenduslikkuse ja lugeja rabamise, on teos ütlemata mõjus. Leidub raamatuid, mis pärast lõpetamist jätavad lugejasse tunde, nagu polekski midagi olnud ning on raamatud, mis tahes või tahtmata jäävad lihtsalt hinge ja käivad sinuga kaasas, leides aeg-ajalt uut mõtteainet, mida lugeja pähe puistata, nõudes edasiarendust. John Greeni „Paberlinnad“ kuulub  kahtlusetagi nende teiste raamatute sekka. Osalt põhjusega, osalt täiesti seletamatul ajendil, kuid teose poolt tõstatatud küsimuste vastused tuleks igaühel endal leida.

On see maailm üks päratu paberlinn või oled sina lihtsalt paberist inimene? Mis on tõeline? Mis tegelikult loeb? Kas inimesed su ees on kõigest kujutelmad, keda sa pimedalt armastad või suudad sa näha läbi nende pragude, kust valgus sisse pääseb ja toores olemus vaikselt välja nõrgub. Kas sa armastad isiksusi või neist loodud kujutlusi? „No vaata seda, Q, vaata kõiki neid põiktänavaid ja suuremaid maanteid, mis pööravad väljapoole, kõiki neid maju, mis on ehitatud selleks, et need kokku kukuksid. Kõiki neid paberinimesi oma pabermajades, kes põletavad enda tulevikku, et sooja saada.“

Laura Kirke Bertel Pertel, 8. kl

Raamatuarvustuskonkursi ULAKASS 2022 I koht ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi preemia

Rahvusvahelise mesilaste päeva luulevõistluse 2022 konkursitööd

Kuninganna mesilane (võistlusel äramärgitud töö)

Prouad, härrad mesilased,

uhkelt riides, soengud peas.

Kuninganna teener hõikas:

„Tee nüüd vabaks, vaikust reas!“

Kuninganna mesilane,

veelgi uhkem, säravam.

Kallid ehted käes ja kaelas,

hakkas kõnet pidama.

Mesilased imetlesid

kuningannat saledat.

Ilmselt siiski tasus ära

möödund suve spordivärk.

Annika Kink, 6. kl

Mesilinnud (võistlusel äramärgitud töö)

Näen, kui pilutan silmi püüdlikult ma,

meid endid kui tuhandeid mesiseid linde,

kes lendavad ringi, peas joad, mis lõputa

ja rinnus sumisemas sadu segaseid inde.

Soontes ju voolamas sulatat' mesi,

kui kõik väljast, mis püüab me hinge

januneb ilu, päikest ja lillekesi,

nii kaotame pea, selle kaitseva rinde.

Ja kuigi veider ja kummastav see meie sugu,

siiski au mul olla osa sest suurest tarust, mil oma lugu.

Laura Kirke Bertel Pertel, 8. kl

Härra Mumm hädas

Mesi magus nagu uni,

seda arvasid kõik, kuni….

härra Mumm läks mee juurde,

kust sai võimsa sutsu säärde.

Mesilased ümber taru,

kaitsevad ju oma varu.

Pannkook jääb nüüd ilma meeta,

tuleb hoopis moosi keeta.

Älis Valge, 5. kl

Mesilase külaskäik

Mesilane läks sõbrale külla,

aga sinna pikk tee oli minna.

Küsis inimeselt, ehk viitsib kohale viia,

vastutasuks toob mett ja piima.

Inimene nõus oli sellega väga,

öeldes, et küllaviimisega pole häda.

Mesilane siis sõbra pool käis ära, 

inimene heateost lausa säras.

Sten Valge, 7. kl

Julge mees

Tänane päev oli rahulik ja töökas,

polnud ühtegi herilast, kes taru rüüstaks.

Kuid järsku lendas mesilane, hüüdes: “Appi!“

ja mul oli tunne, et hirmust poeks ta riidekappi.

Läksin mesilast aitama, sest olen julge mees

ning nägin, et herilaseparv tema selja tagant lähenes.

Mesilane lendas tarru ning mina jäin välja võitlema,

sest kedagi polnud, kes peaks teda aitama.

Rasmus Leesi, 7. kl

Mesilaste päev 

Mesilasena ärkan vara,

palju tööd on teha vaja.

Stardin lennuks kell kuus,

lapsi nõelata on tuus!

Lisette Raudsepp, 7. kl