Elas kord üks tore poiss, kelle nimi oli Rainar.
Kui ta ühel päeval koolist koju kõndis, oli midagi väga imelikku lahti. Kui tavaliselt jalutas onu Heino oma 18 jääkaruga tänaval, siis teda täna polnud. Kui tavaliselt käis tädi Marta oma sigadega korstnaid pühkimas, siis täna teda ei olnud. Mis seal ikka, mõtles Rainar ja jalutas edasi. Kui ta aga mööda lumist, lahti lükkamata kõnniteed, mille tavaliselt onu Juss oma kuue kaelkirjakuga lahti on lükanud, koju jõudis, ootas teda veel suurem üllatus.
Kui tavaliselt jõudis ta pereliikmetest viimasena koju, siis täna oli Rainar esimene. Poiss hüüdis oma vanemaid, kuid keegi ei vastanud talle.
Siis hakkas Rainar ema ja isa otsima, kuni leidis jalajäljed, mis viisid metsa. Metsas oli aga justkui suvi: linnud laulsid, lund polnud.
Kui ta metsast läbi kõndis, jõudis Rainar järve kaldale, millel polnud jääd, sest vesi oli koguni +28°. Ja järvevees nad kõik olidki! Onu Heino oma jääkarudega, tädi Marta oma sigadega, onu Juss kaelkirjakutega ja Rainari vanemad. Loomulikult hüppas ta ise ka sinna sisse ja tundis rõõmu heast seltskonnast ning mõnusalt soojast järveveest.
Kui Rainar oma vanematega koju jõudis, tegi ta ära kõik kodused toimetused ja läks magama. Nii see tore päev otsa sai. See oli üks tõesti imelik talvepäev!
Rainar, 6. kl