Mustjõgi
Lookles kord mitmete külade vahel üks hästi pikk ilma nimeta jõgi. Inimesed muudkui mõtlesid, mis tal nimi võiks olla, aga ükski variant ei sobinud. Samas oli halb ka, kui jõel nime pole, sest kuidas sa ütled: „Läksin selle, noh, nimeta jõe kaldale kala püüdma.“
Ühel jaanilaupäeva õhtul sõitnud poemüüja jalgrattaga koju, et jõuda jaanitulele. Kuna mees oli jäänud hilja peale, siis ta kiirustas. Ratta lenksi küljes rippus kott musta värviga, mida pidi kasutama koduses majapidamises. Poemüüja teele jäi ka ilma nimeta jõgi. Sillale lähenedes ei suutnud ta jalgratast valitseda ning hoogu maha võtta, kuigi teadis, kui katkine oli jõge ületav sild. Ratas kõikus siia-sinna ja kott musta värviga lendas jõkke, mis värvus ühe hetkega mustaks. Poemüüja ei uskunud oma silmi ja päris ehmus kohe. Jõudnud jaanitulele, rääkis ta juhtunust kaaslastele, kuid keegi ei uskunud seda juttu. Arvati, et mees teeb nalja, kuid mindi seda imet siiski vaatama. Jõevesi oli tõepoolest musta värvi.
„Kui hakkakski jõge Mustjõeks kutsuma?“ tegi poemüüja ettepaneku. Rahvas arvas, et miks ka mitte, parem ikka kui ilma nimeta jõgi.
Nii saigi jõgi endale nime ja voolab rahulikult Mustjõena läbi külade.
Kangsti tekkimise lugu
Kord ammu-ammu, kui vanapagana lapsed kooli läksid, meeldis neile kõige rohkem kehalise kasvatuse tund ja selles eriti odavise.
Väikesed paganad palusid isal endale osta mõned odad, et kodus vabal ajal harjutada. Isa läks poodi, et täita laste palve, aga poes odasid polnud. Selle asemel ostis ta väikestele paganatele hoopis kangid.
Kui lapsed olid oma kangid kätte saanud, hakkasid neid üksteise võidu viskama, ikka mütsti ja mütsti! Kangi pildumise tulemusel tekkisid maa sisse augud, millest sündisid tiigid ja järv ning künklik maastik. Kangist ja tema kukkumise helist saigi kokku nimi Kangsti, mida meile tuntud paik kannab siiani.
Matsidest Matsi
Kord ammusel ajal tulid ürginimesed Eesti aladele kodukohta otsima. Nad valisid ja valisid, kuid ikka ei suutnud nad kuidagi üksmeelele jõuda. Hõimupealikul olid tekkinud oma favoriidid ja tegi hõimlastele ettepaneku valida üks nendest. Hõimlased olid nõus. Hakkasidki valima ja sõelale jäi üks metsane koht. Aga kohe avaldus ka järgmine probleem: mis sellele kohale nimeks panna? See jäeti hõimupealiku otsustada.
Ta sai väga vihaseks ja pomises nina alla: „Matsid!“
Siis jahmus ta tekkinud mõttest: „Heureka! Just nii! Täpselt nii! Meie küla nimeks saab Matsi!“
Hõimlased nõustusid pakutuga ja sellest ajast peale on nende kodukoha nimi Matsi.
Krabi tekkimise lugu
Oli üks suvine päev nagu tavaliselt ikka. Linnud laulsid ja lilled tantsisid nende laulu saatel. Kõik oli tore, kui välja arvata metsaküla servas elav tusane krabi. Külarahvas ei teadnud, miks krabi kogu aeg nii vihane on, kuid ei lasknud end sellest ka häirida. Külas elati rahulikku elu.
Ühel päeval otsustas krabile külla minna hea südamega jänes, sest tal oli sõralisest kahju. Keegi ju ei sallinud teda. Niisiis sammus jänes krabi ukse taha, värisedes nagu haavaleht.
„Ega ma mingi jänes pole. Või noh, olen küll, aga ma ei karda,“ pomises ta endamisi. Jänes sirutas käpa välja, et koputada uksele, samal ajal hoides hirmust silmi kinni. Ta ei pannud tähelegi, et krabi oli ukse juba avanud.
„Ai!“ karjus krabi, olles vihast punane, lausudes sõimusõnu, mida jänes polnud eales oma pikkade kõrvadega kuulnud.
„Va-vabandust k-krabi,“ sõnas jänes kokutades.
„Mis sa kokutad? Mingi jänes oled või?!“ karjus krabi. Jänes hüppas paar sammu tahapoole.
„Tegelikult, tegelikult olen. Olen k-küll ja-jah,“ lausus jänes nägu kõrvade taha peites
„Mis põhjusel sa MINU ukse taga oled? Raisates MINU aega?!“ oli krabi vihane.
„Mul o-on sinust kahju,“ ütles jänes tagurdades. Kuid järgnevalt juhtus midagi sellist, mida jänes ei kujutanud ette. Krabi hakkas nutma. Jänes oli segaduses ja ei teadnud, mida teha. Ta ehmus. Mida ta tegi valesti? Miks krabi nutab?
„Mul on sünnipäev, kuid keegi ei tea,“ ütles krabi nuttes. Jänes sammus vaikselt krabi juurde ja patsutas õlale.
Järgmisel päeval kutsus jänes metsaküla rahva kokku, rääkides kõigest, mis toimus.
„Aga me võiksime teha krabile kingi, “ ütles karu, mõtlik nägu peas.
„Nagu mis kingi?“ küsis rebane oma saba imetledes. „Paneme küla nimeks Krabi või?“ küsis õelalt naerdes.
„See on hea mõte, sest meie külal pole ju päris nime. Kõigi teada on see ainult metsaküla,“ ütles rebase üllatuseks jänes ja kõik nõustusid, välja arvatud rebane, kes vaatas jänest, suu ammuli. Ta ei oleks iial osanud arvata, et tema õelat nalja tõsiselt võetakse.
Ja nii juhtuski, et tänu kurvale krabile, suure südamega jänesele ja õelale rebasele sai küla nimeks Krabi ja see ei muutu veel niipea.
Kuidas Varstu endale nime sai
Eestimaa lõunaosas, Läti piiri lähedal asus üks ilma nimeta küla. Inimesed olid olukorraga leppinud, kuid siis kolis sinna külla pere, kes pani väga imeks, kuidas nii on võimalik elada. Sellel nimetul külal eksisteeris isegi külavanem, kes isegi aru ei saanud, et midagi valesti on. Aga nüüd ilmusid külasse inimesed, kes asusid tekkinud olukorra üle aru pärima ja külale nime nõudma. Pärimise peale, millal küla siis endale nime saab, kostus vastus: „Varsti, varsti!“ Külavanem ei mõelnudki nime saamiseks pingutada ja laulis iga küsimise peale: „Varsti, varsti!“.
„Millal see varsti saabub?“ muutusid elanikud rahutuks, sest ka nemad hakkasid mõistma, et ilma nimeta pole inimenegi, ammu siis veel küla. Rahvas koguti kokku ja külavanemale esitati ultimaatum.
„Täna me siit enne ei lahku, kui külal nimi olemas!“
Külavanem üritas küll varsti-varstiga välja vingerdada, kuid üks auväärne vanamees käratas: „Aitab juba, nime on vaja! Kuidas oleks Varstuga – see sobib külavanema pakutud varsti-varstiga kokku küll!“
Kõik jäid pakutud nimega üllatavalt ruttu rahule ja nii saigi Varstu endale nime.
Kuidas paganate maast sai Paganamaa
Kaugel metsade ja küngaste vahel elasid kord paganad, kes tegid kogu aeg vallatusi ja lollusi. Keegi polnud nende maal käinud ja neid näinud.
Ühel ilusal päeval juhtus üks turist paganate maale pilte tegema ja kohtus paganatega. Turist ehmus sarvilisi nähes ja pani plagama. Põgenemise käigu kaotas ta ka oma kaamera. Turist rääkis külarahvale, keda nägi ja mis juhtus, kuid juttu ei võetud tõsiselt, kuna paganaid polnud ju keegi näinud. Kuid turisti jutt tekitas uudishimu ja lähema küla rahvas otsustas asja uurima minna. Jõutigi paika, kus teati paganaid olevat. Selgus, et need tundmatud tegelased pole sugugi kurjad ega pahad, vaid sõbralikud paganakesed, kes ei soovinud kellelegi paha. Neil oli enda jaoks tehtud isegi kaks järve – Kikkajärv ja Liivajärv, kus end värskendamas käidi. Külarahvas üllatus meeldivalt. Paganad võeti omaks ning nende asustatud ala nimetati Paganamaaks.