Raputus reaalsusest (arvustus O. Ruitlase teosele "Vee peal")

Libistan sõrmed üle helesinise kaane ja mulle vaatab vastu kolm kentsakat kogu, kellest üks näib olevat peategelane, nägu pikaks veninud, käes õngeritv. Teine lausa lehvitab, näol ebamäärane ilme, kolmas aga sama nukker kui esimene, istudes, silmad maas, kolme vennikest kandval paadil. Surun nina harjumuspäraselt raamatu õnneks mitte liialt ahistavalt valgesse leherägastikku. Varsti pidavat selle põhjal ka film välja tulema, ootused on parajalt kõrgel.

„Vee peal“ pole üks neist raamatutest, mida loetakse lootuses pääseda kuhugi kaunisse õitsvasse oaasi, kuhugi, kus on helge, helgem. Võid ju proovida, kuid koht, kus lõpetad, ei pruugi olla paigas, mis välgatas elavalt enne sõnadesse süvenemist, vaid kaheksakümnendate Võrus, pisikeses linnas Eesti päris alumises osas. Minategelaseks näiliselt täiesti tavaline ning tüüpiline kõhetu 12-aastane poiss, kelle elu seni helgeimateks hetkedeks on osutunud põgusad möödasaatmised järveäärsel, peos õngeritv ja kõrval pang, mis heal juhul täidetud vastõngitsetud haugide või latikatega.

Tema kõrvalt ei leia lugeja idealiseeritud isiksusi oma ilusate, täiuslike inimeste tegemiste ja tegelikkuse kõrval pisitillukeste muredega, vaid inimesi ilma kogu selle küllusliku sära ja luksuseta. Lihtsaid inimesi oma ilus ja veas - viinaveas. Olgu mainitud ka see tähtis tegur. Minategelase põhilised seltsilised ei ole omavanused sõbrad, samasugused püsimatud nolgid, vaid hoopis teisest puust isikud. Tugevalt, lausa kolm korda üle poisi vanusest ja lihtsalt öeldes, tavalised joodikud, allaandjad, kuid siiski huvitavad karakterid. „Sellepärast mulle Valter meeldibki - ta pole mitte grammigi silmakirjalik, isegi mitte häbematu, vaid täiesti jultunud. Kalju on samasugune. Oli. Tema on juba poolteist kuud surnud. Jättis võlad maha ja läks.“

Raamat annab hea ülevaate sellest, kuidas ümbritsev keskkond ja inimesed võivad mõjutada mõttemaailma, surudes peale väärtusi ja tõekspidamisi. Samuti mängib teoses tähtsat, kuid mitte liialt kandvat rolli kalandus. Õnneks piisavalt vähe, et see võhiku (kelleks nimetaksin ka ennast!) jaoks ei hajutaks ära kuidagi ülejäänud loo ja raamatu põhimõtte ning nauditavuse. Sedasama merehõbeda koukimist kasutabki minategelane pääseteeks probleemide ning murede eest, kuid õnneks mõistab ta, et see pelgupaik pole igavene. „Nad tulevad, konksupidi, kõhu alt, lõua alt, lõpuste tagant, sabaotsa pidi. Ja suust- need jurakad neelavad mu suurt konna endile kurku, nagu oleks see kalamaim... Ma olen sellest kuulnud, ma tean, et see ei kesta igavesti, see võib kesta ainult minuti, või viis, või kümme...“

Ometi on see täiesti mõistetav ning inimlik, et taolist tunnete maandamiseks head tegevust ning ajaviidet, mis andis veel kauba peale ka kasu, hing ihaldab. Kuigi ise olen terve elu jooksul vaid paaril suvel kodutiigist kiduraid mudakalu noppinud, pean kalapüüki tõesti üheks lummavaks harrastuseks, pealegi on kalad ise veel nõnda veidralt kaunid olendid. „See on parim päev mu elus! Suur, paks, rohekaskollaste külgede ja pisikeste punaste kalliskivisilmadega. Kõige ilusam elusolend maailmas! Linask! Kuldkala!“

Sada üheksakümmend ja kuus - mu silmad ruttavad küll kuulekalt üle viimase hüüumärgi ja maanduvad laial tühjusel, mis tegelikult juba ammu silmapiiril paistnud, tähistamaks, et nüüd on kõik. Loovutan kogu kupatuse öökapile, iseenda ööle. Taas on mu mõistus valla kõige muu päralt. Kummaline, vastloetud teose uued tekkinud maailmad ja olud ei hoiagi justkui enam minust kinni ning see on midagi uut. Tavaliselt juhtub ju ikka olema nii, et pärast mõne raamatu lõpetamist tuiab toosama maailm veel mõnda aega sinu enda omas. Tekkinud küsimused, mõtted ja uued vaatenurgad muutuvad otsekui küünitavaiks käteks, mis kangekaelselt, kuid mitte päris alusetult kinni hoiavad end sinu ajukurdudes. „Vee peal“ puhul see justkui loomulik asjade käik puudus, raamatu lõpunoodid sulgesidki teose, lugedes selle lõplikuks.

Kas pole mitte nii, et loetu teeb mingis mõttes heaks ja nauditavaks just vastupidine, kui peas keerlevad veel lausa päevi üksikud lõpplahendused, karakterid, sundides raamatus veel kiirelt tuhlama ja lugema üle alguslauseid ning tähtsamaid dialooge, lööma kokku üksikasju, imetlema, kui hästi kõik omavahel klapib ning kuidas pisiasjad omavahel haakuvad? Selle puudumisel tekib kerge tühjus, tunne, et loetu on jätnud justkui külmaks, mida aga mina „Vee peal“ kohta päris öelda ei saa. Ega selles midagi nii väga palju halba olegi, jääb rohkem ruumi suvenäljas õhkamiste ja sirelikarva unelmata jaoks...

„Vee peal“ pole just raamat, mida anda kätte lugemiseks tänapäeva noorele, keda terve kasvamise perioodi on käevangus hoidnud mugavused ning küllus. Pihku võid raamatu ju pista ükskõik kellele, kuid teosest arusaamine ning käsitlemine on hoopis teine rada. Võib käia üle jõu, kui kirjatöö olud ja probleemid on nõnda ehmatavalt võõrad ja kauged, tundudes ignorandist lugejale justkui õhust näpatud fantaasialood hoopis mõnest teisest maailmast, mis muudab aga raamatu nautimise ja hindamise äärmiselt raskendatuks. Mul vedas, olen väga avatud meeltega hing, kes saab üpris ekstreemsete ja algul täiesti harjumatute raamatus kujutletud pinnaste käsitlemiste ja mõistmisega hästi hakkama. Päris kindlalt oleks „Vee peal“ jäänud liialt kaugeks veidi kinnisema mõttelaadiga noorele, keda veel tihedamalt hoitud on helge vati sees ja kellele oleks raamat mõjunud kardetavalt justkui muuseumi eksponaat, et jah, vaata, olid ajad, olid rasked ajad, aga mida see mulle praegu ütleb, mida sellega nüüd peale hakata... „Naersin. See oligi okse. Minu tavaline elu, kuust kuusse, kaks sellist okset nädalas, ilma õhuta Vanalinna poes, kaks tundi, kolmest viieni jupi või kahe vorsti pärast? See ongi okse!“

Siiski on lootus, et säherdune raamat, mis avab ilustamata uksi erinevate aegade ja olude tõelusesse ja inetusse reaalsusse, paneks noored, kes ise vaesuse, viletsusega kontvõõrad, tundma tänulikkust ja hindama, mis endal hästi, kuigi see on üpris küsitav. Minu puhul see aga täitsa toimis.

Aga kas jääbki „Vee peal“ siis vaid mingisuguseks napiks näpistuseks karmist reaalsusest ja puudusest, mis äratab viivuks ideaalunne suikunud unistajad? Abivahendiks, et ravida imeväel tujukaid tiinekaid, kes pole oma tegelikult imeheade eludega sugugi rahul? Tavaliseks õpperaamatuks, mida koolis lugema utsitatakse? Ei, seda oleks karm ja inetu taolise õnnestunud kirjutise kohta öelda. „Vee peal“ on kaugelt midagi enamat. See on kompott, mis kokku keedetud päris inimestest, tunnetest, toimetulemisest, visadusest. Ühe poisi üleskasvamise lugu ja palju enamat.

Laura Kirke Bertel Pertel, 7. kl

Raamatuarvustuskonkursi ULAKASS I-II koht, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi eripreemia aastal 2021 

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Kuhu küll võib pöörduda raske südame kandja, ähmase tulevikuga nooruk? Mille  külje all saab  alati  peavarju, kaitset külma tuulena uluvate murelainete eest?  Kus hakkab järsku kergem, ununeb kõik halb, jääb vaid see hetk siin? Kus lohutavad sind seinad, puud, vetevoolud, kogudes kokku su pisarad, noppides need üles, muutes udusulgedeks, puhudes minema? 

Vastus on selge ja lihtne ning enamasti seda öeldes võtame sõna „kodu“ nõnda  kergekäeliselt, enesestmõistetavalt, vaevumata iial kaevuma   selle sügavamate nõlvade pragudesse.  Sõna on muutunud  nõrgaks, tühjaks, ilmetuks. Ka mina pole veel varem  niimoodi mõelnud, kodu on ikka ja alati olnud minu ebaküpse mõistuse hõlma all lihtsalt maja, mis on mulle juba ammusest ajast tuttav ja läbipaistev,  kus saan varjualust ja kehakinnitust.

Muidugi seostub kodu otsekohe perega, omastega, kuid mitte nii sügavalt. Ma pole iial mõtisklenud tõelise kodu tähenduse üle, kus ta asub ja mis teeb ta just selleks õigeks. Ma pole kunagi varem nii põhjalikult peatunud oma mitmete kodude ees, libistanud oma uurivat pilku üle nende pealispinna ja eelistanud üht teistele. Kuigi pean tõdema südames seda pisikest tundehakatist lahti mõtestamata, et olen küll alati justkui aimanud ja teadnud,  milline neist  mulle kõige lähedasem, kindlam ja ootavam on. Selle koha räämas katusega hoonetele mõeldes täitub kogu keha muheda tunde ja teadmisega - just seal päriselt oodatakse mind.

Kuidas siiski eristuvad mitmed kodud ja kallid paigad üksteisest, muutes mõned omasemaks, teised võõramaks? Kas sõltub see tegevustest, hetkedest ja aja pikkusest, mis neis kohtades veedetud? Kuidas ta ära tunned,  kui sa kodu kaitsvate seinte vahel asud? Ja üleüldse, kuidas  teada, kuhu pöörata ootusrikkalt oma pea, kuhu heita pilk oma kodu otsingutel? Kas selle tarvis peab rändama kaugele, mägede ja merede taha või naasma lihtsalt oma sünnikodu sügavate metsade rüppe? Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht…?       

Kas seal, kus elavad kõik su suved, nende parkunud tallad ja veest kleepuvad juuksed? Või vahest hoopis seal, kus peidavad end koos lõputute venivate sügisõhtutega need harvad kevadised päikesetuksatused, mis talvest külmand jõed haledalt oma jäiselt lõikavaid pikki pisaraid jooksma upitavad? Kuid võib-olla kuulub  soe ja tuttav kodutunne sellele igivanale puupalkidest loodud kõiketeadvale, kuid vaikivale hoonele, mis tasakesi alati kõrvalt vaatab? Olenemata sellest, et sina ise seal oma pisikese elu käänakuid ei veereta, on ometi justkui piiripostiks, kuulutajaks, mis annab alati mõista, et oled jõudnud koju. 

Eks ole see siiski igal inimesel isemoodi, igaühel hiilib kodutunne täiesti oma erinevates paikades sülle. Olgu selleks siis mõni koht või hoone, metsatukake või jõekalda raasuke, toanurgake või lakapealse heinahõngu killuke, ükskõik, mis loob turvatunde ja teadmise, et ollakse seal, kuhu päriselt kuulutakse. Kindlalt ei sõltu sellest, kus kõige enam aastaid, nädalaid või päevi mööda saadetud. Kodu võib olla ka koht, kus oledki käinud vaid korra või paar, kuid jääb sul meelde viisil, mil ükski teine paik  pole veel varem jäänud. Ta rebib end läbi su naha ja hinge kaitsva kooriku. Poeb su sisemusse ning vooderdab end peene niidiga sinu südamesse, olles taustaümin igale su hingetõmbele ning südametuksele. Ta niutsub sinu mõtetes ning kutsub meelitavalt  tagasi, tagasi sinna paika, kus tunned end kõige paremini ja nagu on  ilusti sõnadesse seadnud Lauri Sommer, olles just seal kõige rohkem enda nägu.  

Näite võin tuua toetava tammepuuna oma ennist pillatud  mõtetele just iseendast. Nimelt pean ausalt tõdema, et ma ise ei nimetaks koduks mitte mulle juba pealaest-jalatallani tuttavat kohta, kus olen mööda saatnud iga esimese lumehakatise ja viimse suvejäänuse ning pühkinud laubalt  igapäevaelust hallikaks värvunud tülpimusepiisad. Kuid jah, võib-olla tean just selle maja iga üksikut kui nurka ja kriuksuvat põrandalauda. Ja-jah, tõenäoliselt on mul peas just selle õue viimnegi kivialune ja võimalik sisalikkude pesakond, kuid need nurgad on kõik pähe õpitud.  Nende kohtade huulil puudub see mõrkjas kodune maik, kodutunne, mis on tuttav ja turvaline, kus iga tibatilluke toiming ja aste tundub õigena, sobivana sellesse pilti. Kuid kodus, kus olen veetnud oma veel vähestest aastaist kõige enam, see tunne ja lihtsus puudub.

Seal enne mind askeldanud põlvkonnad pole minu omad, nad on võõrad ja saladuslikud, nende ammu tuhmunud näojooned ja olemused ei peegeldu vastu minus endas, vaid  kelleski teises, kes  juba ammu  oma sõrmed võõrasse mulda on ajanud. Aga  paiga, mida võin uhkusega koduks pidada, iga nüanss on mul hinges, kõik manöövrid ja kurvid kuskilt kaugelt mälusopist juba ammu teada ja läbi konnatud, isegi kui kohtan neid elus esimest korda üldse. Need paigad ja salakohad leidnud ning lahti harutanud inimesed on mulle lähedal, sissetallatud jalajäljed tuttavad. Just selle kandi pinnad ja põrandad istuvad mu jalal kõige paremini, tallad sobituvad maaga. See ongi erinevus.

Minu  juba aetud jutuga jääks lugejale kange mulje, nagu sõltuks õige kodutunne vaid  kindlatest kohtadest või hoonetest, justkui oleks täiesti võimatu tunda end tõeliselt kodus, kui lapsepõlvemaa või koduküla enam pole. Justkui oleks kodu vaid tühipaljas ehitis või sajanditega joonistunud hommikune vaade rõduaknast.  Kodu on kaugelt midagi enamat. Ta on tunne, teadmine, hellad emakäed su näol, kaitsva armastuse embus. Ta on kindlus su kahtlustes, vastus sinu küsimustes, teele kukkunud suur puu allaandmise teeotsas, mis takistab lüüa käega,  komistada elu salakavalatel kividel. Kodu on keegi, kes ootab sind, kui kõik teised on juba mööda tormanud. Keegi, kes toimetab seespool, sügavamal pealispinnast  ja  hoiab ahnelt endas oma saabumiste-lahkumiste päikese eest varjul peituvaid keerukaid põhjusi ja saladusi, mille habraste, kuid võimsate sõnade kõla ei või sinu enda kõrvu iial riivata. Mis muidugi ei tähenda, et sa teda tunda ei saa, ei-ei.

Võib-olla tõesti leidub siin kirjus ilmas inimesi, eksinud hingi, kes end kodule avada ei usalda ega end unustada ta õrna kaissu.  Ja tõenäoliselt jäävadki vanad majad ja inimestest pulbitsevad linnatänavad, kriuksuvad külakiigud ja tolmused  kruusateed vaid mingiteks kohtadeks, asemeteks, kus on sajad inimesed esimest või viimast korda tundnud keelel oma nime maitset, kogenud  elamusi, mis veel algul võõralt istusid, kuid ajaga hinge sisse kulusid.  Nende jaoks püsivadki kõik kohad tühipaljaste, kunagi ammu tekkinud paikadena ja ei saa iial nendega sina peale. Mõni võib-olla tundub isegi ilus ja  napsab osavalt pilgu, kuid vaid hetkeks, mis kulub sekundiks peatumiseks.  Neile inimestele ei paljasta kohad iialgi oma sadu palgeid, lugusid ega midagi enamat, mis muudaks  paigad kuidagi tähtsamaks, lähedasemaks. Ükski koht ei või seesugustele inimhingedele jääda nii teravalt meelde, nad ei mõista neisse arutult armuda. Kuid tõesti, võib-olla kõik lihtsalt ei oska lummavate paikade igatsevaid  hõikeid ja kutseid kuulata, kuulda, järele anda ega neid ülepeakaela järgida.  Ei tea, mis võiks selle hingekinnisuse  tekitada, minu rind küll lausa tuksleb kuuldavalt juba päris paljudel mäenõlvadel, viljapõldudel ja piiripealsetel erksaist tundeist, mis kergelt ühelt illusioonilt teisele kargavad.

Sellest võib järeldada, et kodukoht ja kodu on ilmatuma laiad mõisted, olles erinevad iga mõtiskleja mõtete haardes, tähendades väga isemoodi kohti, tundeid ja meeleseisundeid inimeste keerukais hingedes. Igaüks  mõtestab kodu omamoodi, viisil, mida kirjeldada tunduks üleliigne ning lausa võimatu, kuid see polegi üldse vajalik.  Tunded jäävad sisemusse, enamust on väga raske sõnadega ilmutada, sest üheski kirjus keeles ei leiduks piisavalt sõnu, millega  neile kindlat kuju ning nägu anda. Keel jääb üritades kurku kinni, muundudes sujuvalt üle kätega vehkimiseks ning arusaamatuteks häälitsusteks. Ja ongi hea, tundeis polegi ette nähtud sel viisil sorida, nad sulaksid niikuinii  päikese kätte sattudes esimestel hetkedel, voolates kuldsete jugadena läbi sõrmede. Eriti veel kodutunne, see parajalt keerukas müsteerium. 

Inimese mõtted ongi  saladus, koosnedes miljoneist veel ähmasematest salapärasustest ning kaelamurdvatest küsimustest. Nii et parem, kui jätaksime seekord õige kodu ja kodukoha asupaiga iga lugeja enese teada, jättes igaühele võimaluse manada silme ette isemoodi paiga, kuhu igatsus kutsub. Las kodu kui tunne teeb rahulikult, ilma üksikasjalikuma lahtiseletamiseta oma tööd, pehmendades meeled ja andes sõnadeta mõista,  hüüdes hääletult igaühele, et teda on vaja, et teda oodatakse ka aastate, kümnendite või kasvõi eluigade pärast, ikka oma meeletul moel, nii vapralt ja truult.

Laura Kirke Bertel Pertel, 7. kl

Lauri Sommeri 2012. aastal ilmunud raamatu „Räestu raamat“ põhjal     

Eesti kirjanduse olümpiaadi vabariikliku eelvooru I koht 7.-8. kl arvestuses aastal 2020

Tere taas!

Postitustes oli väike paus, kuid uued lood ootavad lugemist!