Märtsikuus hakkas meile kooliaeg väga imelikult. Tuli välja, et ka meie riiki
ja maakonda on jõudnud viirus nimega Koroona. Varsti tuli otsus, et koolid
lähevad karantiini ja edaspidi tuleb kodus õppida. Tundus väga lahe ja arvasin,
et nüüd saab rohkem puhata ja mängida. Varsti sain aru, et see nii lihtne
polegi.
Arvutiaega tuli jagada
õega ja alati ei saanud ruttu ära õpitud. Ema palus mul vahel ka puhkepause
teha ja nii jäidki mõned lihtsamad tööd õhtusse. Distantsõpe oli minu jaoks keerulisem,
kui koolis õppimine. Vahel ei saanud ülesannetest aru, mõnikord tegin vale töö
ära ja pidin uuesti alustama. Juhtus ka seda, et vastused ei jõudnud õpetajani
ja tuli uuesti saata.
Olin mõned korrad selle
viiruse peale täiesti vihane. Ma ei näinud oma sõpru üldse, isegi poes ei
lubatud käia. Umbes kuu ajaga harjusin selle kõigega ära ja kui tuli esimene
videotund, olin ma väga elevil ja rõõmus, et sain jälle klassikaaslasi näha.
Järgmine rõõmsaks tegev uudis tuli mais, sest matemaatikaõpetaja kutsus meid
kooli. Veider oli koolimaja nii tühja ja vaiksena näha.
Kõige naljakam ongi asja juures see, et kui
muidu ootasin ma puhkamist ja koolipäevade lõppemist, siis nüüd ootasin väga kooli. Kodus muutus igavaks, kui ainult oma
perega võis koos olla. Ainus meie perest, kelle elus ei muutunud sel ajal midagi,
on mu isa. Tema sai ikka tööl edasi käia. Ise ootan suve ja loodan, et enam
midagi sellist ei juhtu.
Sten
12. märtsi õhtul olin koolis ja
ootasin tennisetrenni. Järsku tuli teade, et see jääb ära, mille üle olin väga kurb, sest
tennis on üks mu lemmikspordialadest. Samal päeval, neljapäeva hilisõhtul tuli
direktorilt teade, et koolis enam käia ei saa ja peame jääma distantsõppele
ning hakkama ise kodus õppima. Tuli endal saada hakkama, kuna vanemad käisid
tööl edasi ja vanaema-vanaisa olid karantiinis, sest kartsid seda
covid-viirust. Raske oli ka see, et pidin õppimise ajal oma väikest õde hoidma,
kuna ka lasteaed pandi kinni. Probleeme oli ka arvutiga, sest see on meil vana
ja ei tööta nii nagu vaja, aga lõpuks saime hakkama.
Päevakava nägi selline välja: ärkasin vara, sõin hommikusöögi ja hakkasin õppima, peale mida läksin õue Keviniga mängima. Kui ema töölt tuli, kontrollis ta tehtud ülesanded ja siis saatsin need õpetajatele.
 |
| Autor: Rasmus Hainoja |
Ma olen mõelnud, mis küll selle aasta
suvest saab, kas tohib sõpradega koos olla või peab distantsi hoidma ja ikka veel ainult koduhoovis mängima. Tahaksin suvel Saaremaal käia, aga kuna seal
oli palju koroonahaigeid, ei tea, kas saame minna.
Rasmus H
Minu jaoks algas see distantsõpe
keeruliselt, sest tundsin hirmu, et ei saa hakkama arvuti kasutamises. Õnneks
olid kodus vennad, kes mind vahel aitasid, kui ei osanud. Tekkis hirm, kuidas
mul üldse minema hakkab. Arvasin, et ei saa
õigeks ajaks koolitöid tehtud ja saadetud. Siis ma ütlesin endale iga päev, et
saan hakkama ja saingi. Tasapisi läks hirm üle. Distantsõpe oli omamoodi
kogemus ja mulle hakkas see meeldima.
Algul tekitas hirmu matemaatika,
sest tuli uus õpetaja ja uus kogemus matemaatikatunnist. Õpetaja oli tore,
aitas alati, kui ei osanud. Vahel juhtus ka, et internet ei töötanud
korralikult ja häkkis palju, siis tööd hilinesid. Õpetajad said kõik olukorrast
aru ja mõistsid. See oli lahe!
Päevad olid nagu tavalised koolipäevad.
Ärkasin tavaliselt kell 7:00. Umbes kaheksa ajal hakkasin oma õppetöödega tegelema,
vahel ka tegin järgmise päeva töid. Kehalise kasvatuse tunni olin õues, et ei läheks vormist välja. Tegin kodus
ka palju muid töid: ladusime puid riita, korjasime põllult kive, vedasime oksi
jne. Seda kõike sain kasutada kehalise kasvatuse treeningpäevikus. Füüsiline
töö kosutas mind vaimselt väga, pärast oli hea olla.
Alati tegin kõigepealt ära oma
koolitööd ja kui aega üle jäi, oli see
minu päralt. Raamatut ei jõudnud lugeda, kuid suvel loodan seda parandada.
Sõitsin palju rattaga ja hüppasin batuudil - see kosutas mind väga. Mõtted läksid
õppimisest kõrvale. Pärast oli pea selgem ja mõte liikus paremini.
See kevad oli minu jaoks hoopis
teistsugune, sest olen pidanud väga palju ise õppima ja arenema. Sõpradega suhelda ei saanud, sest neil omad
tegemised.
Enda arvates tulin ma distantsõppega
päris hästi toime. Huvitavad olid videotunnid matemaatikas ja eesti keeles.
Raskeimaks aineks osutus matemaatika, kus tuli päris tõsiselt pingutada.
Arvutist otsides vastavaid teemasid ja valemeid leides sain endale asjad
selgeks.
Sain arvuti kasutamise paremini
selgeks, oskan nüüd otsida infot ja abi netist. Distantsõppes tööd tehes sain
väga hästi keskenduda, sest keegi ei rääkinud vahele ega seganud õppimisel. Minule sobis see
distantsõpe hästi ja see võiks toimuda ka tulevikus.
Merilin