Selle aasta kevad oli teistsugune. Me
ei käinud koolis, vaid õppisime kodus. Alguses tundus see väga lahe, et ei
pidanud kooli minema, aga nädala möödudes see enam nii tore ei olnudki.
Mulle meeldis algul see, et ei
pidanud hommikuti nii vara ärkama. Mul oli selline tunne, nagu oleks jälle
vaheaeg alanud ja see valmistas rõõmu. Kahjuks sai hea tunne ruttu otsa, sest pidin
üksinda hakkama õppima. See ei olnud üldse tore. Halb tunne tekkis ka sellest,
et ma ei näinud klassikaaslasi ega teisi sõpru. Ära jäid ringid, trennid ja
võistlused. Ma ei näinud vanaema, sest
kõik kartsid viirust. See oli väga kurb. Kui ma väga kurvaks muutusin, siis
läksin oma koera Rakiga metsa äärde jalutama. Mõnikord tuli kass Sepo ka meiega
kaasa, siis läks tuju palju paremaks.
Mulle tundus, et koolitööd oli väga
palju. Võib-olla sellepärast, et vahepeal pidin ühte ülesannet mitu korda
tegema. Ema ei jätnud mind enne rahule, kui ülesanne oli korralikult tehtud. Tulemuseks
oli see, et kooliasjad saidki hästi tehtud. Ema seletas igat asja põhjalikult,
kui ma millestki aru ei saanud. Päris palju õppisin arvutis töötamist.
Nii pikalt kodus olemine tekitas
minus väga üksildase tunde. Loodan, et varsti kaob see viirus ära ja sügisel
saab jälle normaalselt koolis käia.
Reesi
Mulle meeldis tänavune kevad. Armastan kaua
magada ja õhtul ei taha uni tulla. Koolis käies aga pidin hommikuti vara üles
tulema. Üksi olles oleks kindlasti igav hakanud. Mul on aga kodus õde ja väike
vend ning üksi olla polegi mingit võimalust. Mõnikord hoopis tahan neist eemale
ja sõpradega kohtuda. Õnneks sain seda
vahepeal teha. Mul on Võrus hea sõber Sten, kelle juures ma mõned korrad sain
käia. Sten käis ka minul külas. Tema on peres üksiklaps ja elab korteris, tal
on igatahes igavam kui minul.
Kummaline oli see kevad lisaks
koroonaviirusele ka ilma poolest. Ühel päeval võis näha nii päikest, rahet kui
ka vihma. Väga veider minu arust.
Tegelikult igatsen juba ka oma teisi sõpru ja
ootan, millal saan oma sünnipäeva pidada, mis oli juba märtsis.
Markus
Selle aasta kevad oli tõesti
teistsugune. Koroonaviiruse tõttu olime koduõppel. Kuid ka väga tore oli, kuna
sain hommikuti kauem magada. Õppimise poolest oli mul kerge. Harjusin uue
olukorraga kiiresti. Kodus mul igav pole, kuna saan sõpradega läbi videokõne
rääkida. Lemmikud tegevused, mida kodus teen, on joonistamine ja kassi
kiusamine. Õmblemine meeldib samuti. Koduaias on praegu väga ilus, kuna
õunapuud ja lilled õitsevad. Meil on nüüd terrass, millel saan päikest võtta.
Õhtuti kui päike loojumas on, käin emaga jalutamas või mõne sõbrannaga,
jälgides 2+2 reeglit. Nüüd ootan väga suve algust, et saaksin ujuma minna.
Kerli
See kevad on minu jaoks päris väljakutseterohke olnud. Kõik algas nii
äkki.
Olime käsitöötunnis, kui tuli
uudis, et Võrus pandi koolid kinni. Korraga valdas mind veider tunne, et kui
meie kool ka kinni pannakse, kuidas siis hakkama saame ja milline hakkab välja
nägema õppimine. Kui koolipäev läbi sai, läksin koju ja jäin uusi uudiseid
ootama. Järgmisel päeval pidi meil olema emakeelepäeva kultuurhommik. Lootsin,
et meie kooli ei panda veel kinni, aga õhtul kui ma magama läksin, siis nägin
kooli kodulehel, et see siiski juhtus. Mind valdasid tollel hetkel samaaegselt
kurbus ja rõõm. Tasapisi pidi sellega harjuma, et enam ei ole õpetaja see, kes
sind õpetab, vaid vanem.
Koduõpe ei olnud tegelikult väga raske, sest ma sain siiski
igakülgselt abi küsida. Ootasin ikka väga, et äkki on mingi võimalus ja saab kooli tagasi minna. Igatsesin väga
oma sõpru ja õpetajaid. Ma arvan, et koduõpe õpetaski meile tegelikult kõige
rohkem austama oma õpetajaid, sõpru, vanemaid ja iseennast. Kokkuvõtteks ütleks
ma, et see oli suur iseenda proovilepanek.
Kadiliis
Ma võin juba praegu ära öelda, et
see kevad on minu jaoks midagi täiesti uut. Kevad algas suure plahvatusega
märtsis, kui sain teada, et ei saa koolis käia. Sellega lendas vastu taevast
minu ,,kevadplaan" - nii ma seda kutsun. Plaanisin minna Saksamaale,
Londonisse ja Soome. Kurvastasin, kui sain teada, et ei saa kaks nädalat koolis
sõpradega aega veeta. Lugesin päevi ja paar päeva enne uuesti kooli minemist
juhtus midagi ootamatut. Sain teada, et kooli ei saa veel järgmised kaks
nädalat ja nii kordus see iga kahe nädala tagant.
Mulle hakati andma kodutöid
interneti kaudu. Paar nädalat pakkus see isegi tohutult põnevust, kuid mul oli
tunne, nagu paljud asjad puuduksid. Ära olid kadunud sõbrad, õpetajad, hommikul
vara ärkamine.
Ühel päeval ärkasin ja tundsin, et
kõik ei ole veel kadunud. Kooliajal toimusid mul ratsutamistunnid. Kahjuks
ei võtnud treenerid mind mitu nädalat trenni. Kuid õnneks lubati mul
vaikselt eratunnis osalema hakata. Käisin viis korda nädalas trennis ja
tundsin, kui palju rohkem ma karantiini ajal olen hakanud ratsutama.
Varsti sain end kirja pandud võistlustele, mis tekitas palju elevust.
Praegu mõtlen, et kui seda kõike ei
oleks juhtunud, kas oleksin siis ratsutamisega nii kaugele jõudnud?
Distantsõppes on kindlasti midagi
teistsugust. Midagi erilist. Võin kokkuvõtteks öelda, et see eriline ongi
teinud minu kevade nii omapäraseks
Jessica
Esimene karantiinipäev algas nagu
tavaline reede: olime söönud ja ootasime bussi. Ootasime kümme minutit ja kui
bussi ikka veel ei tulnud, otsustasime minna autoga. Kuid enne sõitu kontrollis
mu ema igaks juhuks telefoni ja selgus, et ei pidanudki kooli minema. Olin
päris pahane, sest mul olid kõik kodutööd tehtud ja emakeelepäeva tähistamine
koolis jäi ära.
Järgmise nädala esmaspäeval
sõitsime Tallinnasse ja veetsime nädala seal. Sain teada, et
korvpallivõistlused jäävad ära, mis mulle ei meeldinud, sest olin palju
harjutanud. Pärast esimest nädalat natuke teistsugust ja võib-olla ka raskemat
tööd otsustasid meie vanemad, et mina, Jaan ja Laura peaksime veetma järgmise
nädala vanaisa ja vanaema juures, et ema-isa saaksid Tallinnas rahus töötada.
See ei olnud minu arust hea mõte, sest vanaema muretseb meie kodutööde pärast
ennast ogaraks.
Siis jõudis kätte minu esimene
kõnetund matemaatikas. Kõik läks hästi peale selle, et Jaan tegi kõnetunni ajal
päris kõva müra. Hinnet see õnneks ei kõigutanud. Saime teada, et karantiini
pikendati, mis oli siis hea uudis, kuna ei tundnud VEEL koolist puudust. Järgmisel nädalal suundusime koju tagasi.
Hakkasin pidama treeningpäevikut.
Paar nädalat ei juhtunud midagi
erilist, kuni hakkasime käima sõbra Rihhardi pool. Kuna isa polnud kodus, ei
käinud me trennis. Mängisime sõbra pool jalgpalli, kui isa, ema ja Laura tulid.
Poleks Rihhard neid väravaid liigutanud, poleks seda juhtunud, mis just juhtus.
Nimelt mina ja Karl ( Rihhardi nõbu) jooksime mõlemad palli poole, mis oli kahe ukse juures. Tahtsin end nende abil
peatada, kui mu sõrm jäi kahe ukse vahele. Inimlik refleks oli see kohe välja
tõmmata ja tänu sellele tuli mul pool küünt ära. Hoidsin sõrme külma vee all ja
isa otsustas koju minna, et kiirabi kutsuda. Kui sõrm oli kinni seotud ja valuvaigistid
võetud, läksime tagasi Rihhardi poole, sest üksi oli kodus igav. Selleks
päevaks jalgpallist mulle piisas. Kui mõned päevad hiljem läksime Võrru siduma,
selgus, et küüne oleks pidanud kohe tagasi panema. Kuid parem hilja kui mitte
kunagi - sain kohaliku tuimestuse ja asi tehti ära. Pärast natukest paranemist
sain jälle trennis käia. Nüüdseks on sõrmel juba palju parem.
OLI VAST KEVAD!
Hendrik
Sel kevadel pidime kogu aeg kodus olema. Samas toimus
igal pool miskit seoses koroonaviirusega ja seda oli omamoodi põnev jälgida.
Omaette kodus olles sain oma hobidega tegeleda kui muidu. Õppisin ära rulasõidu
ning sain koduloomadega rohkem tegeleda kui tavaliselt.
Eelmisel aastal haudus meie kanaperes üks kana endale
tibud välja ja sel aastal tuli meile idee saada pardipoegi. Ühel päeval oligi üllatus, et pardiemad hakkasid mune
hauduma. Kui seda uudist kuulsin, olin väga elevil. Pardiemad hauvad veel
praegugi ja on ise väga ärevil. Loodame varsti pesas tibusid näha.
Ühel päeval leidsin ma oma suure venna rula ja tuli idee
hakata rulasõitu õppima. Alguses oli raske, kuna ma ei osanud seda veel hästi.
Kui juba sõpradega lubati kokku saada, siis nende abil õppisin rulasõidu
kiiresti selgeks. Mõned trikid olid lihtsamad, mõned raskemad, kuid ma ei
andnud alla. Minu ema arvas ka, et ma oskan juba päris hästi rulatada.
Õppima pidime sel kevadel ka, kuid kuna oli distantsõpe,
siis tegi seda igaüks omas kodus. Sain õppimise aega ja tempot ise valida. See
oli mugav ja meeldis mulle väga. Hommikul sai kauem magada ja ei olnud kusagile
kiiret. Sageli lahendasime ülesandeid sõbrannaga koos videokõnes, teine teisel
pool telefoni. See andis peaaegu sama tunde, nagu oleksime koos klassiruumis
olnud, aga päriselt koosolemist ei asenda ikka mitte miski muu.
Tagasi mõeldes oli see kevad üldiselt päris tore,
vaatamata pidevatele hirmutavatele koroonauudistele. Õnneks ei jäänud keegi
minu perest ega tuttavatest koroonasse ja loodan, et seda ei juhtu ka edaspidi.
Annika
Distantsõpe algas mul päris hästi,
sain olla rohkem arvutis. Mõni ülesanne oli küll raskem, kuid õpetaja abiga
sain hakkama. Hommikuti ma puhkasin, söötsin kanu ja õhtul õppisin. Kui Robin
õppis, siis mina puhkasin ja vastupidi, kui mina õppisin, siis Robin puhkas.
Tegelikult oleksin tahtnud olla koolis.
Distantsõppes oli keerulisem aja planeerimine, lihtsamad kõnetunnid. Meeldis
ka joonistamine, muret valmistas see, et isa ei osanud mind heegeldamises
aidata.
Mulle ei meeldinud kodus õppida,
kuigi sain täiesti uue kogemuse.
Marian