Usun, et kõik me oleme teadlikud, kui tähtis on loodus, kuid kui paljud seda endale ka tegelikult teadvustavad?
Maailmas on tohutult palju inimesi, kel kõigil on asjast omamoodi arvamus. Põhimõtteliselt jagunevad nad oma suhtumisega loodusesse kaheks: nendeks, kes hindavad, hoiavad ja võitlevad looduse heaolu eest ning nendeks, kellel on sellest ükskõik. Mina kuulun nii-öelda heade poolele. Ma armastan loodust ja mõistan tema tähtsust. Kasvõi pisiasi, et viskan prügi alati prügikasti. Ka vanemad on mulle eeskujuks. Ema sorteerib prügi, viib pudeleid taaraautomaati ning poodi minnes kasutab eelnevalt olemasolevaid kilekotte, mitte ei osta uusi. Mu ema suurt südant näitab ka tõsiasi, et kui ta autoga sõites märkab teel konna, peatub alati ning aitab väikesel kahepaiksel retke ohutult jätkata. Kui kõik inimesed planeedil Maa käituksid samamoodi, oleks elu siin palju parem. Tõsi küll, praegu pole veel midagi väga katastroofilist lahti, kuid kui me nii edasi jätkame, on õnnetus vaid aja küsimus.
Praeguse hetke suurim ja murettekitavaim teema käib ilmselt Põhja-Korea ümber, mille riigipea ähvardab USA'd ja Lõuna-Koread tuumasõjaga. Venemaa presidendi Vladimir Putini arvates osutuks selle kõrval isegi Tšernobõli katastroof vaid lapse lalinaks. Minul tekib küsimus, kas sellel sõjakal juhil on ajude asemel hoopis sült? Kui riigipeal on tõsised kavatsused tuumasõda alustada, siis tundub, et ta tõesti ei anna endale aru, mis sellega kõik kaasneda võib. Antud teguviis lihtsalt hävitaks meie kalli planeedi, sest piisab vaid ühest valest sammust, et tuua kaasa katastroof.
Teiseks probleemiks on kindlasti Maa kopsude ehk vihmametsade hävimine.Vihmametsi peaks kohe eriti hoidma, mitte hävitama, selleks et saada vaid väärtuslikku puitu või rajada uusi istandusi. Peamiseks probleemiks ongi just tõsiasi, et vihmametsad ei kasva enam kunagi endisel kujul tagasi või kui, siis väga pika aja vältel. Miks on inimesed rahaahned, et hävitada midagi nii ilusat? Vihmametsad on tegelikult hindamatu väärtusega ning nende hävitamine kutsub esile erosiooni. Kas seda me tahamegi?
Ma võiksin veel näiteid tuua, kuidas inimesed loodust tapavad, kuid olen kindel, et pikemalt mõeldes mõistame isegi. Küsimus on pigem, kuidas saame juba tehtud kahjusid heastada. Ilmselt ei saagi, kuid samas vaimus jätkata ei tohi. Tuleb rohkem mõelda meid ümbritsevale imele, sest kui poleks teda, poleks ka meid.
Peamiseks küsimuseks on veel, miks me seda teeme. Kas me anname oma tegudega aru, mida põhjustame? Kas meil on siis endiselt ükskõik? Tegelikult mina tõesti ei usu, et kogu selle hävitustöö põhjuseks oleks teadmatus. Võib-olla vanasti, kui inimesed veel nii haritud ei olnud, võis selle küll vabanduseks tuua, kuid enam mitte. Teame väga hästi, mis meie ümber toimub, aga ükskõiksus, hoolimatus on tugevamalt juurdunud, kui arvata oskame.
Leidub siiski inimesi, kes üritavad praeguse olukorra lahendamiseks midagi teha. Neid, kes võitlevad vihmametsade hävitamise vastu, organiseerivad koristamistalguid ning mõtlevad välja uusi lahendusi saastatud õhu parandamiseks. Tänu neile inimestele pole kõik veel kadunud ning me võime ühel päeval tulevikus avastada, et olukord maailmas ongi paremaks muutunud: muru taas rohelisem ja taevas sinisem.
Neale Donald Walsch'i on öelnud: "Miski, mitte miski ei ole leebem kui Loodus. Ja miski, mitte miski ei ole olnud Looduse vastu julmem kui inimene". Loodan, et me kõik võtame aru pähe ja lõpetame meie elu aluse põrmustamise.
Viola Kasak, 9. kl