Spordiga tegelen üldiselt üsna palju, kuigi mingi sportlane ma pole.
Sporti on mõnus teha, kui meeldib ala, mida harrastad. Piin on millegagi vastumeelselt tegeleda. Mina armastan mängida võrkpalli ja võin seda lõpmatuseni teha, ilma et pallimäng mind ära tüütaks. Käin nädalas kolm korda võrkpallitrennis. Kahjuks meie koolis noortetrenni enam pole, seega pean leppima vanemate meestega. Nimelt käin trennis koos isaga.
Võrkpalliga hakkasin tegelema 8-aastaselt. Käisin vaatamas, kuidas isa trennis mängib, õppisin selgeks võrkpallireeglid ja mängueetika. Kui algklassid lõpetasin ja viiendasse jõudsin, kutsus mind kehalise kasvatuse õpetaja Riho trenni – olin kohe nõus. Umbes samal ajal lasti mind ka meestetrennis platsile. Ja nii ma käisin viis korda nädalas võrkpalli tagumas, kuni selle kooliaasta alguseni, mil kõik trennikaaslased läksid mujale koolidesse. Nüüdseks ongi jäänud ainult meestetrenn. Kokku olen võrkpalliga tegelenud peaaegu kuus aastat.
Samas meeldib mulle kaasa lüüa ka orienteerumises. Igal aastal käin vähemalt kolm korda võistlustel kooli esindamas. Olen saanud viis medalit, millest väärtuslikum on eelmisel aastal Varese metsades saadud nn kuldmedal.
Kindlasti ei meeldi mulle staadionil joosta – see tundub igava ja sihitu tegevusena. Kui kehalise kasvatuse tunnis tuleb staadionil joosta, teen selle suure hädaga ära küll, kuid kui palutakse esindada kooli orienteerumisvõistlusel, teen seda ülima heameelega.
Tahangi öelda, et kokkuvõttes on mul suhted sportimisega head ja loodan väga, et ei satu hoogu ega pinguta oma tegemistega üle.
Kervin Adamson, 8. kl