Inimesed teevad heategusid tegelikult iga päev. Asi on selles, et me võtame seda iseenesesest mõistetavana.
Heateod võivad olla suured ja väikesed. Tihtipeale väikesed jäävad tagaplaanile, kuid need on sama tähtsad kui suured. Heategu on kasvõi see, kui annan oma õla teisele nutmiseks ja parim tänu on, kui keegi ka mulle oma õla mõnel hetkel ulatab. Ka teise õnneloo kuulamine on heategu, sest leidub ju inimesi, kes tunnevad end isegi õnnes üksikult. Teineteise selline pidev aitamine, ka pisidetailides, väikestes asjades, on palju suurem heategu kui üks ja see väga suur.
Heategu on parim siis, kui tähelepanu ei pälvi tegija või tegu, vaid teo tulemus.
Heateod õpetavad meile alandlikkust. Nähes teisi inimesi hädas ja probleemidega, hakkad mõistma, kui hästi endal tegelikult läheb.
...ja kurjus
Me kõik oleme kokku puutunud kurjusega. Kes suuremal, kes väiksemal määral. Kuid öeldakse, et ilma kurjuseta ei oskaks keegi ära tunda headust.
Minul kokkpuuteid kurjusega pole väga palju olnud. Eks selliseid pisemaid pahandusi küll.
Kindlasti on kõik kellelegi kurjasti öelnud. Ja kui mina oma keelepaelad valla päästan, siis võin ikka päris halvasti öelda. Kuid olen peaaegu alati oma sõnad tagasi võtnud või andeks palunud.
Järgmisena tuli mulle pähe koolivägivald. Füüsilises pole ma osalenud, ei ohvri ega ka kiusajana. Kuid kahjuks vaimses koolivägivallas küll. Kahetsen seda. Olen olnud selles nii ohver kui ka kiusaja. Loodetavasti pole see koolikaaslane pahane.
Kuid oma nii-öelda „pahandustest“ õppisin ma palju. Õppisin end ohjeldama. Oma sõnu tagasi hoidma. Õppisin, et sõnad võivad teha rohkem haiget, kui löök. Järelikult, igas negatiivses on midagi positiivset.
Gerda ja Iris, 8. kl