23.5.12

Minu kodu on mu kindlus

Enamasti on ju nii, et me ei tunne ennast kuskil mujal paremini kui omas armsas kodus. Kas see on aga alati nii? Tavaliselt küll. Aga leidub väga erinevaid kodusid. Neid, mis on meile tõesti kui kindlused, kuid kahjuks ka neid, mis peidavad endas liigagi palju muret ja kurbust.

Minu silmade läbi peaks kodu olema igale inimesele pelgupaik. Koht, kuhu saab kasvõi korrakski varjule minna kõige kurja eest, mida maailm endas peidab. Paik, kus mõelda, mida edasi teha, et elu paremaks muuta. Võtta aeg maha ja puhata.  Minu kodu ongi mulle tõesti nagu kindlus. Mul on siin hea olla ning see on peamine. Vahepeal tuleb muidugi ette hetki, mil tahaks olla võõrsil. Tahaks kõigest eemale, kuid tegelikult on minu jaoks hetkel oma kodu kõige parem.

Tean, et ma ei saa ilmselt igavesti siia kohta jääda. Tulevikus ehitan võib-olla uue pesa koos oma perekonnaga. Aga see jääb praegu veel kaugele-kaugele, sest olen õnneks veel liiga noor. Kuigi, olgem ausad – tänapäeval pole see mingi uudis, kui minuvanused teevad algust perekonna loomisega. Ilmselgelt juhtus selliseid asju ka vanasti.

Mis mulle mu kindluse juures kõige rohkem meeldib? Esiteks see, kui fantastilises kohas ta tegelikult asub. Mõnikord mõtlen,  et võib-olla oleks parem linnas elada, kuid igal kevadel ja suvel lükkan selle mõtte peitu. Inimesed, kes elavad linnas, jäävad ilma nii paljust imelisest. Kui ma rattaga sõitmas käin, vaatan sageli teeäärseid maju. Ilusaid hooneid, huvitavalt planeeritud aedu ja kui  õnnestub, siis ka inimesi endid. Ma naudin tee äärtes kasvavate, äsja õide puhkenud toomingate lõhna. Üleüldse, see värske õhk, mis maal on ja linnas pole, teebki mu kodukandi eriliseks ja õdusaks.
Kodu, kus mina pesitsen, on mulle elanud kaasa  igal astutud sammul. Näinud mind pisikesest teismeliseks sirgumas. Kuulnud mu rõõme ja muresid, näinud mu pisaraid, mida elus ikka ette tuleb. Eriti väiksena. Kui ma peaksin siit pikemaks ajaks lahkuma, hakkaksin seda kohta kindlasti taga igatsema, mis on igati normaalne.

Kuid kodu võib varjata esialgu rohkem, kui me arvatagi oskame. Mõned inimesed räägivad, et kodu on ainuke koht, kus nad saavad olla iseendad. Mina ei mõista seda. Miks peab siis kusagil mujal teesklema ennast kellekski teiseks? Kas siis kodu on koht, kus näidatakse oma tõelist palet? Mõnikord vist tõesti. Esmapilgul tunduv võib vabalt muutuda vaid illusiooniks. Millekski, mida reaalselt ei eksisteeri. Hea võib osutuda halvaks. Kurjus suudab ilma probleemideta lammutada kõik, mida üritab kindlus pakkuda, sest paljudes kodudes on endale koha leidnud suured probleemid. Neid väiksemaid tuleb kindlasti ette igas peres. Aga suuremate probleemide alla kuuluvad näiteks prisked rahamured ning negatiivsed suhted perekonnas, mis võivad lõpuks välja jõuda koduvägivallani.

Kui kodus valitseb vägivald, siis pole seal kaitsvat kindlust. Väljastpoolt võib kodu välja näha nagu kõik ülejäänud. Paista täiesti tavalise paigana, kus elavad  täiesti tavalised inimesed. Kuid me ei või iialgi teada, mida need seinad reaalselt varjata võivad. Seinte vahel võib möllata torm, mis küll ei rebi maa seest puid välja ega vii hoonetelt katuseid, kuid milleni see maru tegelikult  välja viib... Koduse vägivalla ohvriteks sattuvad enamasti lapsed või naised, sest ilmselgelt käib mehe jõud nendest üle. Kohta, kus toimuvad nii õudsed asjad, ei saa minu arust koduks nimetada. Lihtsalt ei saa. Paika, kus sa elama pead, aga puudub turvatunne ja õnn, ei saa nii helgelt kutsuda.

Turvaline ning armastusest tulvil kodu on meie igaühe unistustes olemas. Tegelikult tuleb mul isegi pisar silma, mõeldes, kui paljudel seda pole. Ei kodu ega hoolivat perekonda. Nii paljud süütud lapsed peavad kasvama kodusoojusest ilma jäetuna. On isegi hästi, kui nad saavad kasvada lastekodus. Muidugi pole see kasvamiseks õige koht, kuid parem ikka kui tänav. Mina olen õnnelik, et saan veeta lapsepõlve koduseinte vahel. Nagu ühe lastelaulu sõnad ütlevad: mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. Olgu, kui norima hakata, siis väga pisike ta nüüd ka ei ole!

Kui meil on olemas turvaline kodu, on meil ka kindlus ja võime alati loota tema kaitsvale tiivale. Kõik inimesed väärivad seda.

Viola Kasak VIII kl

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar