20.10.11

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Ilmselt me kõik teame inimesi, kes on kas liiga jutukad või just ülearu vaiksed.

Mina olen enda arvates suhteliselt jutukas. Kõik muidugi oleneb tujust. Mõnikord tahan väga rääkida, kuid teinekord soovin viibida vaikuses. Tihti on nii, et kui midagi tarka öelda pole, siis on parem  üldse suu kinni hoida.

Mind ajavad üsna sageli närvi tühja jutu rääkijad või targutajad. Inimesed, kes arvavad, et on maailma targimad, ei tea enamasti mitte midagi. Nad on veendunud, et just nende jutus peitub iva ja räägivad mõttetusi. Selle asemel võiksid parem vaikida.

Samas leidub inimesi, kes on liiga vaiksed ja tagasihoidlikud. Kuid laused, mida nad ütlevad, on üsna arukad ja mõttekad. Ka mina olen võõras seltskonnas suhteliselt vaikne. Eriti hästi mäletan muusikakooli aega. Enamus õpilasi oli linnakoolidest, nad teadsid üksteist, kuid mina tundsin end üksikuna. Ma pole selline, kes end kaaslastele suvalise jutuga kaela määrib.

Mõnikord võib vaikus veidi piinlik olla. Näiteks, kui seltskonnas räägitakse juttu ja korraga jäävad kõik vait. Tegelikult mõjub see olukord päris naljakana.

Olen täiesti nõus, et vaikimine kuld ja rääkimine hõbe, sest mõnikord polegi sõnu vaja.

Viola Kasak VIII kl 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar